Pole paha.

Peale Kõrvemaal käiku - oleme nii mõnelgi päeval Torbiku autosse võtnud (tahab juba ise tulla) ja sõitnud asjatoimetusi tegema. Siis saame uues ja võõras kohas talle ilmaelu näidata. Ja tundub, et see meeldib talle. Isegi - saab ilma Silvata hakkama.

Proovisin korra talle jälle ratast ja vedu näidata. Ei. Aia ääres pikali on parem.

Kolmapäeva õhtul aga;
tulime töölt - nagu ikka kuldsed kimasid elavalt eesaias ringi ja gröönud oma aias ringi. Eriti kaua ei jobutanud - Pille läks kuldsetega ees jalutama, mina paigutasin ratta aia taha ootama, jooksin ja võtsin Torbiku. Esimene hetk - jälle aia äärde pikali. Aga siis - läks ta liikvele. Sõitsime kuldsete järel. Aga siis käsutasin hoopis teisele teele - Vastseliina poole - aga ei. Teeäärsesse heina pikali. Pöörasime otsa ringi ja liikusime tavalist jalutusteed pidi kuldsetele järele. Ja Torbik võttis tempo üles. Minu asi oli vaid pedaale kiirelt sõtkuda, et järel püsiks. Hetkega saime kuldsetest mööda - ning ühe hooga edasi Pressi küla poole. Seal seisatus - ratas teistpidi ja tagasi. Ning peatamatult panime vastutulevatest kuldsetest mööda - kuni koduvärav uuesti käes.

4 km ja 10 minutit. Pole paha.

Tempo minusuguse olematu jalgratturi jaoks oli väga hea. Aga õnneks teepõhi tugeva kruusakattega (kuhugi liiva takerdumist ei ole). Ning need mõned mäed püstiseistes jalgratast vändates - olid isegi minusugusele talutavad. Vahva.

Barclay

Meile saadeti pildid Barclay`st - ühest b-pesakonna 6-st isasest. Barclay elab Saaremaal rahulikku perekoera elu. Ise me ei ole Saaremaale sattunud. Seetõttu oli Barclay`d tore näha kasvõi piltide vahendusel.

Esitleme Teile: Skylinedog Rose Barclay!



Võimas kasukas ja kena pea:


Lai rind, jäme kael, rahulik ja kindel:


Tugev luustik ja tegus iga ilmaga:

Ja unistav....

c-pesakond kuue kuune

Meie kenneli A kui ka B pesakonna kõigi koerte tegemistel me ei ole suutnud kogu aeg silma peal hoida. Kuid c-pesas oli kutsikaid vaid 3 ja seetõttu on info otsimine-saamine lihtsam.

Eriti tore on jälgida Camilla elu. Neil on ju oma blogi. Nojah - järgnevad 2 Camilla ehk Milla pilti on küll sealt blogist pätsatud, aga tervikliku võrdluse huvides panin nad ka siia üles;




Tundub, et Camillal on tore kutsikapõli.


Ja siin on Nestor. Mis siin salata, tegemist on Pille erilise lemmikuga.



Kui Camilla ja Nestori puhul on loota, et äkki ilmuvad nad näituseringidesse (ka algselt peresõpradeks loovutatud koerad võivad ju igasugu aladega tegeleda), siis Satu on Livia käe all juba tõsine näitusehai. Ja seda edukalt;
Skylinedog St. Cecilia EAH om L. Roomets, 22. august - ERTÜ retriiverite erinäitus - beebide seas
Skylinedog St. Cecilia EAH, VSP K, 12. september - Rahvuslik näitus Tallinnas - kutsikate seas

Selle Satu pildi tegi Heili (kennel Ringokris);

Selle Satu pildi tegi Merike, pilt pärineb kennel Double Flame kodukalt.

Rommel

Alles see oli, kui Roosil olid esimesed kutsikad. Selles nn A-pesakonnas oli 3 isast; Lasse, Jimmy ja Rommel ehk siis Skylinedog Rose Amor, Skylinedog Rose Apollon ja Skylinedog Rose Aristaios.

Lassega puutume me pidevalt kokku, eelmine aasta nägime ka Jimmyt - kuid Rommelist me tükk aega ei teadnud midagi. Aga mõned kuldse kasvatajad tunnevad vahetevahel huvi, et mis siis poistest saanud.

Egas midagi - Pille surus oma tagasihoidlikkuse maha ja helistas Rommeli peremehele Elmole. Ning Elmo saatis siis Rommelist pildid. Rõõmustame neid vaadates, Rommelist on saanud väga uhke ja võimas isane koer.

Aga pole põhjust sõnu seada, pildid on sõnakamad;

Põrumine

Veel laupäeva hommikul ei olnud ma kindel, kas ma sinna Kõrvemaale lähen. Kõik objektiivsed näitajad ütlesid, et mul sinna küll praegu asja ei ole. Et me ei suuda rada normaalselt läbida. Aga samas, proovima ikka peab - äkki siiski Silva veab meid välja - innustab Torbiku ka liikuma, Torbik unustab oma puned. Seepärast otsustasime, et prooviks 2-st rakendit ja liikumisriistaks siis tõukejalgratas - Kickbike. Helistasin Hellele, kurtsin oma muresid - ja Helle nägi vaeva ja orgunnis meile siis selle kickbike. Nimelt firma esindajad olid Kõrvemaal neid riistapuid tutvustamas.

Selgus, et kickbike käsitlus nõuab siiski ettevaatlikust, kui kasutad vedajaks koeri. Demo värgil õnnestus mul koerte ette sattuda - järsk planeerimatu suuna ja kiiruse muudatuse vajadus ning kui jalgu seetõttu enam ratta peal ei saa kindlalt hoida, siis raskuskeskme kadumise tõttu lendab ratas tervikuna õhku - ettepoole.

Peale selle, et oleks peaaegu õnnetuse põhjustanud - olin ka mujal hädapätakas. Esimene asi platsil - algas just võistluste avamine-ülesrivistus - kui suutsin järsku Torbiku käest lasta. Torbik stressas täiega, pisike jalgadega vastupunnimine ning ainult rihm koos kaelarihmaga oligi mul peos vaid - aga Torbik suundus kuhugi... Õnneks järgmise inimgrupini, kes ta kinni püüdsid.

Ahjaa - Torbiku karvavahetus (suve keskel algas) ei ole senini täielikult lõppenud ning millegipärast on ta ka alakaaluline (käisime paar päeva tagasi vaktsineerimas - siis 25 kilo vaid). Nii et kõik asjad tulevad ta seljast-kaelast lupsti lahti.

Jamadega oli mul terve päev täidetud. Torbik oli lukus (ta küll hirmust ei värisenud, aga ei mingit koostöö valmidust), saaks vaid kuskil kindlas paigas koos Silvaga paigal olla - auto oli parim koht neile... Siiski-siiski - kui juhuse tõttu teiste koertega kokku sai, siis mängida tahtis küll. Aga mingit asjandust vedada... seda küll mitte.

Torbiku häda on see, et ma ei ole teda järjekindlalt sotsialiseerinud (harva kui ta oma aedikust või jalutusrajast erinevaid kohti-olukordi on näinud). Kui kutsika põlves ta ei osanud midagi stressata, siis nüüd uudsed kohad kuskil äratavad temas umbusku.

Aga minu stardini? on veel aega. Proovin erinevaid võimalusi koertele pakkuda, ehk kohanevad. Sisetunne ütleb, et Silva täna ei vea. Sisetunne ütleb, et Torbik täna ei vea. Sisetunne ütleb, et nad ka koos ei vea. Ja nii ma siis kaalun-katsetan kahte varianti - kas ainult Torbikuga rajale minna või siis Torbiku-Silvaga. Pärast paari tunnist stardi ootust ja eri variantide katsetust, olen juba ise apaatses seisundis. Koerad lebavad stardikoridori ligidases metsaäärekeses, neil on juba hea rahulik olla. Jälgivad starte, aga ei miskit elevust. "Mõnus" küpsetus. Jagan huvilistele-pealtvaatajatele intervuusid - et oleme küll täna stardis, aga tõenäoliselt stardijoont ei läbi. Täielik mõttekramp. Peaks loobuma, aga ei suuda ümber orienteeruda. Ja äkki siiski mingi valemiga saame minema? Kui ei proovi, siis ei saagi teada.

Häda veel selles, et kahe koeraga - ja samas üksi - võistlustele tulla on suur jama. Vähemalt minusugusele algajale - käsi-jalgu ei jagu. (ühed rihmad unustasingi platsile vedelema, kuni õhtul küsiti; kelle omad?). Nüüd ei teagi - aga selline mulje jääb - et võistluskohta mineku kohta on mingid reeglid või tavad; iga startija teab oma stardiaega ja ei passi stardikoridoris. Hüütakse võistleja nimi - siis tükk aega vaikust - siis ilmuvad kuskilt koerad-inimesed - sättides oma tulekut nii, et võimalikult vähe passimist oleks. Selline mulje jäi - mõnel juhul oli ajastus niivõrd hea, et näiteks mõned eurodog`de rakendid ei pidanud isegi stardijoonel seisatuma - nende stardiaeg oli alanud, võisid hooga edasi lennata. Ojaa - siin on ikkagi proffid tegutsemas.

Käsi-jalgu ei jagunud mul isegi fotoka autost toomiseks. Seepärast - mul lihtsalt ei ole pilte võistlustest ja kelgukoertest. Tegelikult ei oleks ma isegi stardijooneni jõudnud, kui Helle ei oleks oma aega raisanud (eks temalgi oli vaja omi võistlusettevalmistusi jne teha). Muretses kickbike, andis ja pani oma veoliini ratta külge, näitas sõiduvõtteid (ka firma esindaja reguleeris pidureid, õpetas riista) ja jne.

Lõpuks saabub minulegi tõehetk. Koertele on asi juba ammu selge (tagantjärgi meenutan, kuidas Silva kaastundlikult naeratas minu ponnistusi jälgides), täna ei ole see päev, et koos rajal lolli mängida. Peaks nagu startima - aga koerad vedelevad rohus edasi. Tirin, käsutan, veenan, panen koertega koonud kokku, otsin kontakti - ei miskit. Kaastundlikud stardilähetajad proovivad mind aidata - et mina olgu tõukeratta küljes ja nemad suunavad koeri üle joone. Ei miskit. Ka vastupidine variant - mina koertega ees - ei õnnestu.

Mingi hetk - on Torbikul hoopis traksid üle pea ja hiilib metsasügavuse poole. Kangestun õudusest. Aga Silva on paigal ja peale minu mõningast roomamist põõsa all - suvatseb Torbik usaldada ennast minu käeulatusse. Minu ühes eelnevas võistlusstenaariumi kujutluses oli ka variant, kuidas koerad kaovad kuhugi Kõrvemaa laante sügavustesse või Tallinna maantee liikluskeeristesse. Nii et - väga edukas päev oli hoopis. Koertega ju midagi hullu ei juhtunud. See, et minu ego kannatas, misseal ikkagi. Elame üle.

Aga egas midagi. Võistlused ka lõppesid ja algasid muud tegevused. Näiteks mitte kelgukoerte tegevuste demod. Sügava mulje jättis mulle saksa lambakoerte töö näitamine (omajagu aastaid küll koertega tegeletud, aga ei olnud ennem varrukatööd näinud). Päris lahe oli see, et ka publiku hulgast leiti siis kelgukoerte juhid, kellele usaldati varrukamehe töö. See võib olla ikka päris põnev - kui mingit tundmatut relva (aga ründav sakslane seda ju on) pead tõrjuma-käsitlema.




Tõestuseks, et ma ei käinud saksa lambakoerte mingil IPO üritusel, vaid ikka rakendispordi üritusel - on mul vaid mõni pildike ka põhjamaistest kelgukoertest.

Tegelikult oli minu arust võistlejaid üllatavalt palju (tulemuse said kirja vist 46 tegijat) - tõsi küll
eestlaste osa oli seal vist ainult 12 nime (andmed pärid rakendisport.ee kodukalt). Seega Lätis-Leedus on asi päris populaarne. Kuuldavasti nii mõnigi läti-leedu jalgrattur olla ikka tegev jalgratta sportlane, kellele siis on usaldatud võistluseks väljaõpetatud kiire kelgukoer. Tegemist on ikka spordialaga, kus on võimalik ennast teostada.

Nojah - viinamarjad on hapud, aga ikkagi - kas minusugusel tugitoolist püsti tõusnul ikka asja on sportlaste hulka... Eriti ilma treeninguta (ja füüsilise võimekuseta), väljaõppinud koerteta, tehnikata ja põhiline - eesmärgita. Elame-näeme. Sammhaaval saab ehk selgust. (eelistaks esialgu Kapa-Kohila küla meistrivõistlusi, aga kes neid siis teeb...)

Aga päev ei olnud veel otsas. Läksin auto juurde ja tegin siis valmis mõlema koera jaoks veoliini otsa käivad kummiosad. Siis tõstsin tagaistmelt välja kaastatoodud laste maastikuratta (Kirke on sellest välja kasvanud...), rakendasin koerad ette ja peale mõningasi ponnistusi läbisin tühja stardivärava ja suundusin rajale. Tegelikult peale 100 meetrit oli kõik tore (nii nagu meie rakendi parimatel aegadel), eurodog`de kiirust muidugi ei olnud ja pedaale ka eriti sõtkuda ei saanud (muidu koertest kimanuks ettepoole) - aga arvestades eelnenut põrumist - olin rahulolu ise. Aga - seda lõbu kauaks ei olnud. Silva otsustas järjekordselt, et temale sobib mingi muu tempo. Ja nii me kulgesime; ees Torbik, siis mina rattaga ja tagantpoolt üpris pidurdades Silva. Muidugi - üks jama - ühtsest veoliinist lähtusid mul üle meetri pikkused konkreetse koera liinid - nad ei olnud kõrvuti. Ja mida edasi, seda vaevarikkamaks sõit läks (kuni meie tegevus enam sõitu ei meenutanud...). Mingi hetk oli teel porilombid - paar minutit toimus seal joogivarude täiendamine. Ja siis tulid mäed. Tükki neli korda erinevatel mägedel valgusin ma ratta otsast maha ja veeretasin ennast vaevaliselt ülesmäge. Allamäge oli samas tore (õnneks mul laskumiste kartust ei ole - ikkagi mägede poeg...). Nojah - mingi hetk vaatan - mingi julla ripub leikstangi küljes. Ja mingi hetk hiljem on ta kadunud - leidsin siiski maast üles. Kae - käsipiduri hoob. Egas midagi, et mitte koertele otsa sõita - läks edaspidi käiku ainult üks pidur.

Kõigi nende jamade peale - on koertel huvi otsesuunas (st mööda teed) liikumiseks vaibumas. Torbik püüdleb nii mõnelgi korral hoopis kõrvalmetsa lõhnadele (aga kuuletub siiski), Silva on lihtsalt tüdinenud ja arvatavasti ka väsinud. Kogen ka seda situatsiooni - kui veoliin kiilub rataste vahele ja siis tuleb tegeleda puzzle harutamisega.

Eelmine aasta jooksin ma siin 3,9 km-t (aeg 20 minutit) - tänane jalgratta rada peaks olema 4,2 km - aga orienteeruv moblalt võetud lõppaeg finisijoonel on tubli 29 minutit. Mitte ei saa aru, kuhu mu aeg kadus - kindlasti oli mul liikumiskiirus suurem? kui joostes. Võibolla suutsin raja esimeses kolmandikus mingi lisakilomeetri raja leida? Algul lähtusin teel olevatest jälgedest (kuskil olid ka vasakule lühemale rajale pööravad jäljed - panin siiski otsejoones edasi tugevamate jägedega rada pidi). Hiljem märkasin - et tee äärtes on punased suunamärgised, võrkaiad jne. See eelmise aastast juba mälus olev silt - finisini 900 m - läks küll ootamatult kiiresti - kuigi olin väegagi väsinud.

On mis on, vähemalt enda jaoks sain mingigi eneseusalduse tagasi. Et ideaaltingimustes on siiski ühtteist võimalik.

Kui jõudsin tagasi, siis oli alanud ka "musher party".

Nüüd ma sain kuulata teiste jutte võistlusest ja üleüldse kelgukoerandusest. Tegelikult kõige huvitavamad olidki juhtumised ebaõnnestumistest-raskustest. Selgus, et nii mõnigi teine oli mägedes ratta otsast maha roninud. Omaette kogemus olevat, kui tagantpoolt tulev rong möödub; pead koerad kinni pidama - et kiirem mööda lasta ja kaotad seega liikumisajas ning koerad kaotavad ka liikumishuvi - õnneks siiski möödunud rongi nad jälle tahavad mingi aeg taga ajada.

Lisaks sain teada - et ka teistel on oma kelgukoerte tegevuses olnud taandarenguid. Miski siin ilmas ei ole uus ja ainulaadne. Traksid koeral üle pea - ikka juhtub (mingi kett pidavat pandama trakse ja kaelarihma ühendama?), koer ei võta võõras kohas vedu ja kardab - aga omas kodus boss, vähesed kelgukoerte sotsialiseerimisvõimalused jne.

Muidugi - kui kennelis palju koeri, siis ehk ei ole tarvidustki ponnistada puntrasse sattunud koera ülestöötamisele (usun siiski, et põhiviga on minus - mitte koertes). Minul on vaid Silva ja Torbik - käega lüüa ma ei saa, kui tahan kasvõi hobi tasemel edasi tegutseda. Eksnäis.

Õnnestus ka veidi lõunanaabrite jutte kuulata. Häda selles, et minu ainuke võõrkeel (vene keel) ei ole enam "rahvaste vahelise sõpruse" keeleks. OK - mõnest lausest inglisest vahel saan aru, aga ise ei oska mitte mütsigi küsida. Põrnitsen siis Läti Ain Reppo (st - läti rakendisportlaste pealikuga oli tegemist) koera ja mõtlen, et küsiks; "Kas lätlaste koertel on samuti kuus varvast?"

Võibolla kui oleks seltskonda edasi jäänud (kell 22? algas saun), siis oleks ehk küsinudki. Aga õnneks? tuli mõistus koju, aeg oli koju sõita. Suitsud otsas, ööbimiseks laagri ehitamise peale ei olnud seni mõtelnud (ise veel ükskõik kuidas - aga koerad...), kodus sada tööd ootamas (aga kui oleks tulemuse kirja saanud, siis ei oleks neid töid olnud...) ja ausalt öeldes - ega eriti ei tahtnud enam järgmine päev uuesti pea 100 %-se tõenäosusega stardi ebaõnne taluda....

Samas - oli kahju lahkuda. Võistlus pidi pühapäeval käima nii, et ees parimad ajad ja siis kehvemate aegadega jälitajad. Põnev ju - ja saanuks rahulikult pealtvaataja olla. Ja kindlasti oleks saanud uusi kogemusi ja teistelt lugusid-õpetusi kuulnud - kuidas mõista kelgukoeri.

Selle eelnenud pika jutu selgituseks seda; Tegemist ei ole minu möödalaskmiste ja tegemata asjade õigustamisega.

Vaid; eesti keeles ei ole mina sattunud eriti lugema midagi kelgukoeranduse ebaõnnestumistest. Ma ei tea kelgukoerte õpetamisest suurt midagi, aga võibolla mõni algaja huviline satub seda oopust lugema ning teab vähemalt selle kirjutise põhjal - mis on vale tegutsemine.

Õpime jalgrattaga sõitmist

19.september toimub Kõrvemaa matkakeskuses koerte rakendiveo võistlused - balti karika III etapp. Tükk aega ei ole kelgukoerte tegemistest osa võtnud, täiesti pealtvaatajaks ka ei tahtnud minna ja otsustasin, et prooviks osa võtta.

Aga kõigepealt vist peab rattaga veo selgeks õppima. Sai siis 4 korda proovitud.

Esimene kord; algus oli väga hää, Torbik kimas 3 km ühe jutiga. Kuni siis vastu tulid meie ülejäänud õhtused koerajalutajad-koerad. Ja oligi stopp - Torbik Silvast erinevasse suunda ei lähe.

Teine kord; Minu elu parim rakendivedu, Torbik kimas ühe hooga terve tee. Kiirus minu jaoks suur, ei jõua niipalju pedaale sõtkuda.

Mitu päeva hiljemgi, kui tuju kehvapoolne - meenutan seda sõitu ja hakkan omaette muhelema.

Kolmas kord; otsustasin, et tuleks poseerida koos Torbiku ja jalgrattaga. Sätin trakse, Torbikut, ratast, aiaväravat, veorihma, käsutan Torbiku ootama - et pilti teha. Ja siis soss... Torbik edasi ei liigu, sealsamas ligidal aedikus on Silva. Tõmban rihmast, no tule ometigi - ning naksti - traksid üle pea ja Torbik leegib minema. Õnneks teise aiavärava juurde, Silvast ei taha ta kaugele minna.

Siin see Torbik siis on, hetk enne traksidest vabanemist;

Neljas kord; sõidame Tartu - Pille venna juurde. Mina sportlane ei ole, ehk saaks Torbiku ja Priidu tandemist asja. Ei saanud. Saime Torbiku metsaveeres küll autost välja, aga siis leidis ta koheselt kraavipervel rohus lamamiskoha - mille juurde ta alati püüdles tagasi.

Kui ratast ei taha, äkki siis saab joostagi. Tühjagi, vaid Pillega ühel juhul mingil määral jooksis. Katastroof - Torbik on täiesti lukus - ei huvita teda isegi maiused. Kontakti ei suuda saavutada.

Nojah - selle õppe- ja treeningpagasiga otsustasin ma siis ikkagi "võistlema" minna - eelnevalt ainult koera ära rikkunud.

Muidugi - ei saa ütelda, et üksik (kas ainult Silva või Torbik) rakendiveo üritused oleks mul ka eelnevatel kordadel alati õnnestunud. No ei taha nad hästi üksinda liikuda. Nad on nagu sukk ja saabas - lahus olla ei taha.

Aga selle suve-sügise omapära on selles - et Silva boikoteerib tõsiselt vedu. Ja on ka põhjust. Suvel oli meil pisike traagiline sündmus. Ise meid kodus ei olnud aga oma lollusest ei tabanud õpetussõnu ütelda; kui gröönudele söögiks liha andmine, siis teised koerad (meie kuldsed) ei tohi pääseda gröönude aeda.

Pääsesid loomulikult ja siis läks andmiseks. Kannatajaks Silva. Seljal kaks tõsist haava, natuke ka kaela ja pealae pealt. Ei taha sest õieti kirjutadagi...

Aga järjekindel haavade loputamine-salvimine-mingi rohelise möksiga pihustamine + antibiootikumid. Silval sai ikka tõsiselt selg haavade ümbert puhtaks karvadest pügatud, lisaks kandis ta ka plastmasskraed - et haavu lakkuda ei saaks (aga Torbik lakkus ikkagi...).

Kuskil kuu aega siis Silvat me ei jalutanud ja eks Torbikuga käiminegi jäi unarusse. Lasime neil niisama mööda õue joosta; Torbik tormas, Silva lonkis-tuias niisama.

Tegelikult sõltumata intsidendist - Silva siiski vist suvistest mingite riistapuude ees liikumisest ei ole huvitatud. Torbik tahab kihutada, aga Silvale see tempo ei meeldi -ja seetõttu kohati liigub isegi rihm lõdvalt või isegi pidurina tagapool. Ebavõrdne paar.

Sügavalt kahju on mul sellest, et ei ole teada - kas mul kunagi veel õnnestub möödunud sügise-talve (kus suutsid isegi minusugust ligi 100 kilost vedada) Silva-Torbik veorakendi tööd edaspidi ka asjatundjatele näidata. Rakendivõistlustest me osa võtta ei saanud, sest Torbik ei olnud aastat täis.

"Daam koerakesega"

Eile sai siis Polly nautida linnaskäiku. Vaktsineerimas sai käidud. Ja siis oli Pollyl võimalus nautida kontorielu - tuias kabinetis ringi või nagu mopsidele seisusekohane - lebas perenaise-daami jalgade juures.

Fotokat linnas kaasas ei olnud, siis sai hiljem pilte "koerakesest daamiga" tehtud kodus.


Jah - Pollyl on süles olles tõeliselt arukas ja mõtlik ilme. Kuid hetk hiljem ta juba möllab - Roosi ja Athena alustasid oma tavapärast "kaklust" ning kohati on mulje, et suurim "kakleja" oli hoopis Polly.
Ja nii siis Polly ja Athena tegidki Roosile kambakat;

Ja pärast luges koertekambale sõnad peale Pille;

Eks Kirkegi õpetab koeri. Näiteks parajasti käib Pollyle lauakommete õpe;