Baltic Winter Cup 2011

“Baltic winter cup 2011” on ametlik IFSS (International Federation of Sleddog Sports) võistlus. Ja lõpuks jõudsime meiegi sinna, muidugi alles viimasele etapile Toris.

Sinna jõudmine oli aga väga suure küsimärgi all, nimelt otsustas meie Dacia teel olles krigisema ja vigisema ja vinguma ja... hakata. Hirm puges rindu - autos lisaks minule veel Pille ja Kirke ning Bamse-Daron. Ja asukoht kuskil Vändra metsades, kus vana karu maha lasti. 30-ga veeresime Vändrasse, seal bentsuka juures olevas väikses remonttöökojas saime asjas selguse - rattalaager (muidugi kahtlustus oli olemas, aga ju alles sügisel sai ju vahetatud...). Aga peale selguse, abi me rohkem ei saanud - laagrit lihtsalt netu. Ja veeresime siis edasi - veel 30 km (ja kiirus 30 km/h) Võlli külla. Kuigi pea 45 minutise hilinemisega võistluste algusest. Aga Ain Reppo ootas hilinejaid ja meie saabudes läksidki suusatajad rajale. Ja ega meilgi enam passida ei olnud. Kirke kelgu taha ja minek 7 km pikkusele ringile.


Kelgutamist oli igasugu koertega ja sõitjaid oli lisaks eestlaste ka Leedust-Lätist.

Lõpuks jõudis ka Kirke tagasi - lõbusana ja väsinuna. Pidi kõvasti tööd tegema, koerad loivasid rohkem palava päikese käes ja kiirus oli väike. Nii väike, et Bamsegi tundis vahetevahel raja äärte vastu huvi. Aga mis siin imestada, plusskraadid ja kohati vajusid koerte käpad raja äärtes sügavale lumme (raja ettevalmistamisega oli siiski kõvasti vaeva nähtud - tugev ja paks põhi oli olemas, aga eks soojus ikka kurja tegi).

Kurta ju võib, aga tingimused olid kõigile võrdsed ja ega meie koerad just parimas vormis ei olnud. Muidugi just 12. märtsil aastast sünnipäeva pidav Daron oli imeliku olekuga. Nii pikk reis autos (esmakordselt), hunnitult palju võõraid koeri (jälle ei olnud näinud) - ühesõnaga - Daron oli "lukus". Ei enne ja mis kõige hullem - peale sõitu ei suutnud vett ka juua. Ärevus (aga mitte kartlikkus).

Vahepeal siis toimus söögipaus ja kella neljast läks jälle võistlemiseks. Minipulling 50 m ja 50 kg koera kohta. Taas oli heas hoos Bamse - kes läbis kaks sõitu ühtlase mõnusa kiirusega - panemata tähelegi raskust selja taga (ilmselgelt tema jaoks kerge). Ainuke häda, et mina esimeses stardis Bamset teele saates jäin magama - esimesena ootasin starti ja ei tabanud käe langetamist - siis hüüti, et start - siis mõtlesin - et kas loobuda - aga saatsin siiski Bamse rajale.


Koeri oli rajal igasuguseid - aga selle võistluse lemmikuks oli meil perekond Matsi samojeedi koer.

Aga võitja koer ei jäänudki meie fotosilma sisse (ju nii kiire), tegemist olla olnud lõunanaabrite piirivalves kasutusel oleva x?tõusegu üpris suurekasvulise tegijaga. Aga mis meid eriti hämmastas, oli koera finiš - stardi algus oli ka kiire, aga lõpp oli raketlik, sest finišis ootas teda varrukas - mida siis veel hüppega haarati (kelk pea samuti lennus). Selle võistluse puhul siiski jäin ennast kiruma, et Bamsele võiduvõimalust ei andnud (teises sõidus olla Bamse kiirem olnud) - aga kokkuvõttes teine rakettkoera taga.

Aga siis läks jälle koerte-inimeste sõitudeks (kuigi osad loobusid, sest ei arvestanud teise sõiduga jne). Kuna meil suurt midagi teha ei olnud, siis saatsime ka Kirke uuesti rajale (seekord 2 km-le ja kuna juba õhtu käes, siis rada oli tükk maad mõnusamalt jäisem ja seega kiirem). Aga kõigepealt läksid rajale suusatajad. Lõunanaabritel omavahel olla esimesest sõidust kana kitkuda omavahel - et kes kiirem. Aga selget selgust esimesest sõidust nad ei saanud seetõttu, et rajal kokkusaanud võõrad koerad tahtsid omavahel kitkuda.

Seni kui teised startisid, poosetasime meie niisama.


Siin on Pille lemmik paar.


Aga lõpuks sai Kirkegi rajale ja koerad olid ikka tükk maad tegijamad - isegi kiirust oli (Daron oli ka enesekindlaks saanud, juba haugatas vahel tähtsalt).

Aga osad suusatajad läksid veel kolmaski kord rajale ja seetõttu lõpetasime juba päris hämarapoolsel tunnil. Siseruumides (Rakendispordi keskus, kennel Mutimuudid) oli laual edukamaid ootamas karikaterivi. Osad kolme etapi üldvõitjatele (neid andsid edasi Leedu-Läti rakendisportlaste pealikud), osad aga tänase päeva osalejatele - autasustaja meie pealik Ain.

Enamik osalejaid siis istus lauda, sõid ja jõid ja tervitasid autasude saajaid. Ja muidugi - eks enamik kohalejäänuid said ka tunnustatud.

Kõrgete autasude saajate hulgas olid tegijad ka eestlased - eriti minu arust naistepool - näiteks Mariin, Ülle, Stiina.

Aga mis kõige toredam, mingi valemiga saavutas Kirke (koos Bamse-Daroniga) tänasel võistlusel kolmanda koha põhjamaiste 2-liste kelgukoerte rakendite seas. Tubli Kirke. Ja lisaks karikas ka Bamsele - II koht minipullingus.

Aga oli ka uudiseid; kohe-kohe aprillis on algamas Baltic Cup. Kevad ja sügisperioodil - 5 etappi (Leedu, Läti, Venemaa, Poola, Eesti) - jooksjatele, kärudele, jalgratturitele jne. 3 parimat tulemust täispunktidena ning ülejäänud siis poolte punktidena - et siis enne uut Baltic Winter Cupi võitjad selguks.

Võibolla pidanuksime veel tänase päevani Võlli külas istuma - kui meile ei oleks appi tulnud Alan - kes tuli Tartust meile järgi ja viis elusolendid südaööks nende Haanjamaa kodukesse.

Aga homme lähen Dacia ja kelgu järgi - kohalik Tori meistrimees pidi auto korda tegema. Aitäh juba ette Ainile, kes asjatas - et auto remonti jõuaks.

Emad ja tütred suusatamas.

Kuid egas talveajal vaid gröönud ei tegele igasugu vedamisaladega. Ka kuldsed said tavapärase jalutuskäigu asemel tunda vedamisrõõme. Kuna ise jäin veel 3 gröönuga eksperimente tegema, siis kuldsete jaoks enam vedamistrakse ei jagunud. Vedasid kaelarihma pidi - mis muidugi ei ole õige.

Moodustus kaks paari - emade ja tütarde paar. Emade paaris siis ema Pille ja ema Roosi. Tütarde paaris - tütar Kirke ja tütar Athena.

Kuldsed olid algul täis indu - kapata edasi.

Kiirused niivõrd suured, et pildilegi jäid ähmaselt.


Igatahes hiljem alustanud emade paaril oli suur eesmärk - jõuda tütardele järele.

Muidugi - eks hiljem see suusatajavedu enam nii roosiline ei olnud - kuldsed siiski rohkem jahikoerad kui kelgukoerad ja huvitusid teeäärsetest lõhnadest enim, kui piki teed tormamisest - edasi-edasi-edasi.

Talvekarikas 2010

07.03.2010. a toimus siis järjekordne rakendisportlaste ja rakendiharrastajate üritus Toris - Aini poolt loodud keskuses. Korraldajakas Rakendisportlaste Liit ja Malamuutide Liit. Loomulikult otsustasime Bamsega kaasa lüüa.

Aga eelnevalt tegime oma kodus katsetused meie kenneli uutele sportlastele; Andele ja Tarmole. Ande oli juba korra Bamsega sõitnud, aga Tarmole oli see täiesti esmakordne katsumus. Rajaks oli meil maantee - 2 km Haanja poole ja tagasi. Tee oli uisutamiseks päris hea (kohati mõni kivitükk ehk teel, mõne auto möödumine ka toimus), aga samas ka mägine - tõusud-laskumised. Tarmo ajad siis; 6.30 minnes ja 5.50 tagasi. Ja Andel 5.55 minnes ja 6.20 tagasi. Sõidud olid praktiliselt järjest - nii et Bamse läbis 8 km-t sisuliselt 25 minutiga.

Nii et võrdsed ajad ning Ande ja Tarmo mõlemad suured huvilised Torisse minekuks. Tarmo plussiks see, et ta on tugev suusataja (muidugi siiski harrastaja, mitte elukutseline) ja Ande on loomadega sina peal ning ka füüsiliselt tugev inimene.

Laupäeval startisime 7-st, Võrus liitus Ande ja Otepääl Tarmo. Seega autoke pidi mahutama 2 paari suuski-keppe, lisaks Ande ja Tarmo tagaistmel, Pille paigutas ennast esiistemele - jalad kohati esiklaasile sirutatuna ning Bamse mahtus kuidagimoodi põrandale. Bamsel lamamiseks õieti ruumi ei olnud, tagasiteel võisime näha - et ta suudab isegi istudes magada pea püsti.

Seekord me ei hilinenud, enne 11-st olime kohal. Võistlusraja parklas toimus vilgas koerte, varustuse ja inimeste sättimine eesseisvateks katsumusteks.

Esimesena siis suundusid rajale teadaolevalt kiiremad suusatajad: Ülle siberi huskyde paariga. Koerad olid väge täis, läbematult soovisid nad koheselt rajale tormata, aga stardiajani oli veidike veel aega:

Siis aga oli Tarmo ja Bamse kord:

Ja kohe ka minek, Bamse veel kontrollimas, et mis asja siis täna temaga tehakse:


Finišiprotokolli mul hetkel käepärast ei ole, aga Tarmol ja Bamsel läks ülihästi - aeg 11 minutit 29 sekundit ja teine koht kõigi suusaveost osalejate seas. Võitis Ülle oma siberi huskydega (aeg vist 9 minutit 15 sekundit). Tarmo sõnul Bamse vedas pidevalt. Siiski tema enda jaoks jäi rada kitsaks (2 meetrit oli rada lai) ja ta oma pikkade uisusuuskadega õieti uisutada ei saanud ja raja läbis hoopis paaristõugetega. Igatahes vinge sooritus - niimoodi 4 km läbida.

Kahe minutiliste intervallidega suundusid rajale ka teised suusaveo paarid (inimene ja koer) või triod (inimene ja kaks koera). Täna olid siis väljas kõik 4 põhjamaist kelgukoera tõugu.

Siin siis alaska malamuudiga stardioode:

Ning muidugi viimastel aegadel on samojeedi koera omanikud aktiivselt rakendispordi üritustel kaasa lööma hakanud:


Kuid egas siis rakendisport ei ole vaid põhjamaiste kelgukoerte pärusmaa. Eriliselt tore oli vaadata kollide tegemisi (eriti Pillel, sest tema esimene koer oli kolli Sanni, seda küll 25 aastat tagasi):

Ning täna olid kohal ka dobermannid. Kiired ja visad. Tore oli neid vaadata:

Aga suusatajate järel tuhisesid rajale ka kelgud:


Hellekantri kennel oli väljas suisa kolme kahelise kelguga ning ühe neljase kelgugaga:

Kuid kui teised suusatajad läbisid raja ühel korral, siis Bamse sai rajal kulgeda 2 korda. Ka Ande proovis Bamsega suusavedu. Bamse eelmise sõidu lõpetamise ja uue stardi vahele jäi ehk paarkümmend minutit. Bamse kindlasti füüsiliselt väsinud ei olnud, aga kuskil olin siiski mingi vea teinud. Igatahes juba stardis oli Bamse huvitatud kõigest muust ilmas (aga mitte kihutamisest rajal), koheselt ta suundus starti fotokaga jäädvustava Pille poole, et mis siis nüüd toimub:

Ning ka edasi läks Andel-Bamsel sõit matkamise tähe all. Bamsel oli väga huvitav - lõhnad teistest koertest teel (ning vaja jalga tõsta). Ühesõnaga - veorihm oli üpris lõdva, edasi ta liikus - aga rohkem tasaselt ümbrust uurides. Siiski viimasel kilomeetril Bamse järsku ärkas ja hakkas ka tööle.

Mine tea, mida Bamse sõidust arvas. Aga mina tõlgendaks Bamse olekut finišis - sorry...

Aga egas meie tiim siis tulnud siis võitma, vaid ikka kogemusi saama ning üritust nautima.

Peale suusatajate-kelkude vedu käisime keskuse ruumides soojas ning pistsime nahka siinseid pannkooke. Peale seda aga hakkas Bamse Andega aktiivselt suhtlema:

Ning siis Ande jälle Bamsega:

Aga üks üritus oli veel. Veosprint - koer pidi kiiruse peale vedama 100 meetrit kelgul raskust (Bamse puhul siis 50 kilo). Algul me sellest huvitatud ei olnud. Sest et see raskus nüüd Bamse jaoks küll tuntav ei ole, tähtis oli koer kiiresti jooksma saada. Kahtlesime - äkki Bamse ei ole väga kiire jooksja. Täna ju nähtud teisi väga kiireid koeri. Bamse siiski küll võitis - aga napilt kaotas (sekundiga kuskil) sellel trassil kiire ja motiveeritud dobermann:

Aga ega Bamse arvatavasti nii tubli ei oleks olnud, kui sellel võistlusel ei oleks meid abistanud Ande. Stardist pani Bamse vudinal minema, sest poolel maal seisis raja kõrval Ande (ja äkki saab sealt vorsti...), vorsti anda Andel muidugi aega ei olnud, vaid pidi ise kiirsprinteriks asuma, et kiiresti koos Bamsega finišisse jõuda. Aeg siis 22,6 sekundit.

Ahjaa - pildike ka ajavõtmisest:


Aga mõned pildid ka muust elust sellel päeval:





Aga - siis oli aeg kõiki osavõtjaid medalite-diplomitega autasustada. Kuna fotokas hakkas jumpsima, siis tseremooniast õigeaegseid pilte ei ole, aga peale seda meie tiim siiski jäädvustas ennast ürituse ühe peakorraldaja - Aini kõrval:

Igatahes edukas päev meie jaoks - esikoht veosprindis, teine koht suusaveos ja teistkordne Bamse suusavedu lõppes 7 kohaga.

Tänud Andele ja Tarmole, et nad oma pühapäeva pühendasid sellele üritusele ja nägid vaeva inimvõimete piiril rajal rassides.

Kodused meistrivõistlused

Kuna Silvat ja Torbikut kuu aega hiljem peale paaritamist enam kelguveos kasutada ei tohi, siis saame kasutada vaid Bamset. Aga ongi mõneti hea, saame teada - mida on võimalik teha üksiku kelgukoeraga. Ning talvel on parimaks harrastuseks parim suusavedu.

Ma ei tea, kas Bamse just eesti keelseid käsklusi jagab, aga juhitav ta on. Arvatavasti keelamise hääletoonist saab aru, et vajalik on midagi muud teha (näiteks teeristidel liikumissuuna korrigeerimine).

Niisiis - erinevatel õhtutel sai Bamsega suusatatud Pressi külla ja tagasi. Ja seda aja peale.

Pille sõitis 4 km läbi 15 minutiga.

Kirke puhul aga läks meil kehvasti, praktiliselt juba pimedas saatsime nad sõitma. Tuiskasid nagu tuul minema, aga mägedest laskumistel läks jamaks. Kiirused olid väga suured, aga samas Kirke ei näinud laskumisteekonda ja kukkus mitmel korral liialt valusalt. Aga Kirke kiitis kukkumistest hoolimata Bamset, et kui ta kukkunud oli, siis Bamse ei hakanud teda edasi lohistama, vaid ootas - mis edasi saab. Raja nad muidugi läbisid, aga Kirke võistlusena sõitu ei võtnud.

Kolmandal õhtul proovin minagi. Esimene ots (2 km) möödus ruttu - 6 minutiga. Jaksasin siis veel mägedest kiiresti üles sahmida. Aga tagasitee võttis minu juba läbi - 2 km-t 9 minutit - ja seega koguaeg täpselt 15 minutit. Saavutasin Pillega viigi.

Päris tore. Arenguruumi on esmajoones meil Pillega. Et kui suudaks kiiremini suusatada ja seda pidevalt. Bamse ise veab mõnusasti, muidugi kui liialt aeglane koperdamine tema taga, siis hakkab tedagi ümbruskond huvitama (liikumise pealt jalatõsted, nuuskimised).

Tore suusapäev Bamsega

Eesti iseseisvuspäeval läksin Haanja suusakeskuse radadele - kaasas suusad ja Bamse. Ilm oli suurepärane - päike paistis ning suusaradadel oli hulganisti suusatajaid. Meie mõtteis on minna rakendisportlaste võistlusele Tori kanti (sinna kus oli Reppo Race), aga kuna Pille ei saa minna, Kirke ehk liialt noor suusatamiseks ja mina aeglane-raske suusataja, siis otsisime endale koerajuhti suuskadel. Aga Haanjas me kohtasime siis suusatamas meie sõpra Andet.

Ande on tegelikult suur loomade (hobuste ja ka koerte) sõber (õppinud loomakasvatust), tegeleb võrkpalliga ja kuigi ta saarlasena just suusad jalas ei sündinud - oli ta meie arust ideaalne suusaveo kandidaat võistluseks. Ja Ande oli nõus proovima.

Esimene tutvus siis suurel teel:


Ja kohe ka Haanja radadele. Kuid esmalt asi tundmatu, mäest peab laskuma sahaga hoogu maha võttes:


Aga tasasel maal toimus juba uhke liuglemine:

Vahel polnud keppegi vaja kasutada:

Ning seisatumiseks pidi jälle rajal suusad ristama:

Ei oskagi ütelda, kui palju aega ja mitu km (6?) Ande ja Bamse koos suusatasid - aga üksteist nad mõistsid (hoolimata keelebarjäärist) ning enamik aega oli Bamse innukalt tegevuses suusaveoga. Ning ka arvukas muu suusatajaskond ei pannud pahaks, et rajal Bamse.

Aga läksin siis isegi Bamsega matkama - Haanja suusamaratoni kaugematele inimtühjadele radadele. Oehh - mõni mägi oli laskudes päris järsk ja nüüd vanemas eas kiiruseid kartes - potsatasin isegi laskudes pikali (julguse puudus tekitab ebakindluse). Aga mäest üles koperdades selgus grööni koerte suur eelis igasugu kiirete veokoerte ees, ta suisa rebis mind oma tugeva jõuga mäe otsa.

Aga kuna ilm imekena, siis tegime vahepeal ka seisatusi ümbruskonna vaatlusteks:

Ühe mäest laskumise puhul katsetasin ka fotokaga toimunu jäädvustamist:



Nojah - mägi oli siiski järsem kui videoklipist paistab... ja kiirus olnuks väga suur, kui mul suusad ei olnuks pidevas saha asendis.

Päeva lõpetuseks võtsin ette veel 7 km pikkuse rännaku piki Haanja - Leoski lumist-jäist maanteed. See osutus aga pisikeseks katsumuseks. Igasugu autode möödasõite pidi passima, eriti enam jaksu libedal ja järsul maanteel mul ei olnud, teepeal oli talusid, kust meid uudistama tõttasid kohalikud vabakäigu koerad. Aga Bamse minu hüüetest juhindudes, ei lasknud sellest häirida ja jätkas teed. Muidugi - vahel võis juhtuda järske suunamuutusi - ning veorihm võis ootamatult mind selja poolt keerutades rebida.

Aga ühest teeäärsest taluõuest kargas ootamatult Bamse kõrvale Pätu. Haanja hundikoer. Sama suur kui Bamse, isane ja tige teiste isaste peale. Nii seletasid samas taluõues viibiv pererahvas. Ja ka Bamse pidi olema (Norras) suurte isaste vastu leppimatu. Jama kuubis - mõtlesin. Seisin vaikselt ja sättisin suusakepi kahe kõrvuti seisva ja üksteist põrnitseva koera vahele. Aga Bamse erilist agressiivsust üles ei näidanud, seisis suisa nagu rahu ise. Pererahvas ka ei osanud suurt midagi teha. Et jõuga oma koera peletades, pidavat just siis löömaks minema. Nihkun ja rebin vaikselt Bamset sentimeetri haaval edasi kodu poole. Aga lõpuks krabab üks perepoegadest oma Pätu sülle ja mina plagan minema - ülirahulik Bamse ees.

Tegelikult ligi pool teed koju me enam suusaveoga ei tegelenud. Bamse oli väsinud (pole trenni õieti teinud), joomata-söömata ja sörkis suisa minu kõrval, nii et vahel andsin vasaku suusakepiga hoogu eespool veoliini. OK - egas veokoer ei peagi olema kogu aeg veokoer, vahel on ta tore matkakoer.

Ahjaa - selgus ka, et suusamatkadel on kasulik rännata vana vene aegse alumiinium kepiga. Kimasin meie teel olevast suurimast mäest (Ihatsi - päris järsu ja pika languga - pea 1 km) alla, siis üks suusk lõikus kurvis eurokraavi pealsesse tuisuvaalu ja pikali ma olingi. Nii palju oskasin ennast kukkutada, et koeraga midagi ei juhtuks. Aga suusakepp läks kõveraks kui mäekiirsuusataja kepp. Mis muidugi sobimatu distantsil. OK - painutasin seda veidi paremaks ja kodus hoovi peal ta oli siis selline:



Ja aega kulus meil selle 7 km läbimiseks 50 minutit. Suhteliselt palju siiski. Aga samas Bamse sai 2-3 tunni jooksul 15 kuni 20 km rännata ja eks minulgi olid selle aasta pikeim suusatamine. Väga tore päev.