Esimene rattasõit.

Läksime täna õhtul siis oma tavalisele koertejalutamis retkele. Gröönud nagu ikka rihmaga minu ees - ja ise müta-müta taga kulgemas. Ei ole senini (peale talvise hooaja) lõppu probleeme olnud, et koerad ei veaks.

Kirke tuli rattaga ka meid saatma. Ei suutnud kiusatusele vastu hakata; küsisin Kirkelt jalgratta, istusin selga (vöörihma jätsin enda ümber - veorihma ei hakanud eraldi ratta külge siduma) ja panime minema. Algul tasasel maal pedaale sõtkuda ei olnud vaja, vedasid ühtlaselt ja mõnusalt. Siis tuli mäest laskumine - ohh häda - tänapäevastel ratastel jalgpidurit pole, surun siis nõka-nõka muudkui kätega käsipidureid, et mitte kihutada. Gröönudel nüüd väga suurt kiirust ka ei ole, vaba langemises võin neile ära teha.

Ja siis tuli üks natuke nukker moment jälle. Kui Torbik muudkui kappas edasi, siis Silval oli jälle vana vahetevahel väljatulev vimka; hoiab ennast hoopis tahapoole ja seetõttu ei vea pidevalt.

Millegipärast kahtlustan, et Silval on oma Rootsi elust mingid teistsusgused (negatiivsed?) kogemused igasugu asjanduste veos (kui jalgsi järel - siis töötab pidevalt). Nojah Racystari koduka piltides on Silva käru veos kuskil keskele rakendatud suure hunniku koerte seas. Äkki talle ikka ei sobi-meeldi esimene olla.

Aga eks Silval juba vanust ka, võibolla ta enam ei suudagi nooruslik-tormakas rebija olla? Vaevalt jõudsin sedasi mõelda (pani just pidurit, et rattalt maha saaks ja koerad paremal võsas oma joogi-sulistuslombi kätte leiaks), kui naks - ja veorihm oli koerte ülitugevast tõmbest katki. Veorihma otsas olev kummiosa oli mul juba nädal tagasi purunenud ja olin selle asendanud ekspandri kummi silmusega. Niipalju siis sellest kummist.

Aga polnud häda, koeri omavahel ühendav nahkrihm peab vastu - ja nii nad kahekesi siis sulistasid lombis, kuhugi kaugustesse nad vast kahekesi seotuna ka ei oleks jõudnud (võsa-puud takistavad).

Aga esimene rattasõit gröönudega oli tehtud.

Jaanipäeva pidustused

Jaanipäeval oli meil külas Loora oma perega. Loora peremees Kalle oli Londonist saanud vinge fotoka ja seetõttu ise me ei hakanudki eriti pildistama. Häda ainult selles, et need mitusada pilti on kuskil mujal, mitte aga minu arvutis veel. Ja nii ei ole meil jaanipäeva pilte koertest jne. Tegelikult olnuks põhjust pildistada, Loora oli söönud ennast "paksuks". Muidugi, ega ta siis paks ei ole, aga ei ole ka enam kõhn-sale koerake.

Mõned suvalised pildid siiski on. Pildil all paremas nurgas on koer. Ja mida tema teeb; eks ikka otsib maha pudenenuid toidupalakesi või suisa passib peale - kust varastada.


Kui palju toitu siis koertele saagiks langeks, seda nüüd ei tea. Isiklikult nägin Athena 1 sekundiga toimetatud hampsu-kugistamist viinerite pakist. See on inimeste puhul vaieldav - kumb aeg, kas jaanid või jõulud on suurem söömisaeg. Aga koertel kindlasti jaanid - võimalusi toidusaamiseks on õueavarustes mõõtmatult rohkem kui talvises tubases jõululauas.

Aga kuna koerandusliku blogi jaoks pilte pole ja samas ka mingit teise teemalist blogi hetkel ei pea, siis panen siia üles pildi Pillest jaanipärjaga:


Pärja tegi Pille täna Plaanil. Seal oli traditsiooniline (10-s kord juba) heinaniitmisvõistlus. Ning ka pealtnägijad võistlesid igasugu aladel. Näiteks parima pärja valmistamisel. Ja Pille pärg siis valiti teiste seast võitjaks.

Vastseliina laat

Käisime pühapäeval Vastseliiina laadal ja mitte niisama tšillimas, hängimas,...
vaid ikka omi koeri näitamas. Vastseliina laadal on saanud traditsiooniks näidata laada kultuuriprogrammi teise päeva esimese etendusena erinevaid koeratõuge. Kagu-Eesti Kennelklubi on selle näituse läbiviija. Ning Ülle Rauk oli seekord hommikujuht, kes siis platsile ilmunud koeraomanikku küsitles; Kes, miks, kuidas ... jne.


Ning iga koeraomanik siis tutvustas omi koeri (koeratõugu). Kuldseid oli platsil suisa 3, seni kui Pille jutustas kuldsetest koos Roosi ja Athenaga - demonstreeris Aino Ruudiga (Soulstone Rembrandt) sõnakuulelikkuse võistluse erinevaid elemente. Laupäeval Võru Karika sõnakuulelikkuse võistlusel said Aino ja Ruudi siis kolmandat korda võitja klassi võistlusel I järgu ja nüüd nad peavad võistlema hakkama Erivõitja klassis. Minu teada ükski teine Eesti kuldne ei ole veel nii kaugele jõudnud. Eks meilgi on veidi aimu sõnakuulelikkuse treeningute ja võistluste ebaõnnestumistest ja õnnestumistest (ühe suve osales Roosi edukalt Võru Karika võistlustel, kuid siis tulid kutsikad ja edasi...). Seepärast saan vaid "kadetsedes" pomiseda Aino ja Ruudi edu puhul "Vinge tulemus!"

Eks käisin isegi siis Silva ja Torbikuga platsilt läbi. Ikkagi grööni koerte esimene demo laialdasematele rahvahulkadele. Ohh - jutustada neist võinuks pikalt ja laialt. Kui ainult jutustada oskaksin. Õnneks tänu gröönude haruldusele, ei saa keegi eriti ütelda, et midagi valet oleks rääkinud.

Aga Silva ja Torbik olid tublid ja tahtsid ka rahva ees kuhugi suunduda - rihm pingul. Nii et nüüd pilte vaadates selgus, et koertetutvustuse tutvustaja Üllegi sattus nende teele ette.

Aga eks mõneti käisime sellel üritusel seepärast, et Torbikut sotsialiseerida - et ta julgeks ja oskaks olla erinevates uutes olukordades. Kahjuks oleme selliseid võimalusi gröönudele harva saanud lubada. Aga teiste koertega tutvumine läks siiski ülihästi. Kohtasime platsil paljude vanade tuttavatega omaaegsest Roosi koolituskambast - näiteks ühe pisikese berhnaga.

Aga oli teisigi huvitavaid koeri, panin siia blogissegi paar pilti ülesse, mida Kirke jäädvustas - kuni siis fotoka aku minestas.




Koer koera tunneb - selline ütelus olevat. Tuvusime platsil Torbiku eakaaslasega (ka üle aasta vana) siberi huskyga. Gröönud olid erilises vaimustuses kohtumise üle kelgukoeraga. Ja ka noor siberi husky (pärit Hellekantri kennelist) tundis gröönudes hingesugulasi-mängukaaslasi. Kahjuks pole pilti.

Jami oli suurepärane

Eesti Võitja kuldsete näitusel isaste juunioride kohtade paigutus;

1. Rogerwiek Icecream SP 1 TP jun JW09 PI 2
2. Greenhill´s Cooper SP 2
3. Terra Antyda Sani Unreal Hope JSERT
4. Skylinedog Rose Benjamin SP 4

Mingi hetk oli Tanjal mingi segaduse tõttu isegi õnne olla Jamiga serdiomanik, kuni selgus karm kuid õiglane tõde: kolmest eespool olevast koerast Terra Antyda Sani Unreal Hope`l ei olnud veel põhjust serdist loobuda.

Aga ikkagi supertulemus.

Näitus oli supertulemustega Heilile; Terra Antyda Sani Unreal Hope on ju Heili isase koera Sarli (Trebell Ticket To Ride) järglane.

Vähe sellest; Heili enda koer (kes on Sarli järglane) Tramin Rhyanna sai emaste juunioride serdi.

Jamist pilte olen leidnud seni kahest kohast;

Triinu Edula (kennel Fairy Sunrise) fotoalbum, Jami poseerib sellel pildil.

Ning Merikese (kennel Double Flame fotoalbumi) 07.06.09 Võitja pildiseerias on samuti Skylinedog Rose Benjamin.

Jami näitusel;

Mülgas ja hobeseess

Kevadeti on tore koertega jalutamas käia. Heinamaa, lilled, päikesepaiste.

Muidugi kui just vihma ei saja. Ja sääsed ei kiusa. Ning koerad ei leia midagi sellist, mis ihmisele mitte teps ei meeldi.

Aga kõigepealt ootab meid tagasiteel Pressi külast pisike mülgas keset metsa. Meie gröönud ei ole vett nautiv seltskond (kuskil Gröönimaal muidugi käiakse merel jääpankade vahel nendega hülgejahis ja jne), aga rinnuni vette minek on neilegi huvitav. Nii et pean rihma otsas tublisti pingutama, et pikali ei lendaks nende rebimisjõust;


Tegelikult hetkel on see mülgas päris sügav, meie kuldsed saavad seda isegi ujumiseks kasutada. Aga gröönud siiski ei oska ja ei söenda Roosile järgi sumada;

On mis on, Torbik on rahul;


Silva on ükskõiksem ja tahaks edasi minna. Täna ta käskluse peale "parem" (suund lompi) rebis isegi vastassuunas. Kas juhuslikult või teadlikult - ei tea veel. Võibolla ta siiski ei jaga Torbiku mülka entusiasmi;



Kuldsed meil teevad enesestmõistetavalt veeprotseduurid läbi ja nüüd on neil aeg võtta sõnniku ehk essu vanne. Täna siis hobuse ess. Kahju, et tänapäeva tehnoloogia ei ole veel niikaugel, et saanuks ka lõhnu edastada selle blogi nuusutajatele. Pelegi kõigegea harjub ja ega see hobuse (ka lamba) sõnniku hais ka nii hull ei ole.

Aga selline on siis Athena oma täies ilus peale protseduure;


Ja ega Roosigi parem ei olnud;


Kuldsete jalutuskäik siis lõpeb täna kodutiigis ujutamisega ning kaldavees karvapesuga.

Peeglike, peeglike seina peal...

Igasugu asjadest on siin blogis heietatud, aga kuidagimoodi on seniajani üles tähendamata, et Athena saavutas ju 2008.a kaunimate kuldsete arvestuses tubli tulemuse. Kolmas koht emaste kuldsete seas.

Athenal endal muidugi on jumala ükskõik, teda ei huvita kauniduse arvestus. Ning viimati ehk kutsikapõlves haukus ta peeglisse, nähes miskit koera.

Kuldsete tõuühingu kauniduse arvestust peeti näitusetulemuste põhjal.Meie nüüd kahjuks väga erilised näituste friigid ei ole. Aga millegipärast siiski oli hea meel Athena kõrge koha pärast. Eriti kui arvestada, et kõrge koha saime vaid vist ainult 3 arvesse mineva näitusega. Eks näitustel käimiseks peab olema motivatsiooni, aega, raha. Neid meil napib vahel. Eriti Masu aegadel.

Aga ka neist kolmest asjast ei piisa, kui koer pole näitusevormis. Athena näitusesobilikkus on Kasu (Karva surutise) tõttu pea olematu. Ja seetõttu - eks ta üpris kõhnukesena ka välja näeb;


Aga Athenal pole vist oma karvutusest sooja ega külma. Seda mõnusam on superpalavate ilmade ajal kulgeda;