Karulas õppereisil

Suhtleme aktiivselt Steffi ja Estheriga. Ja eelmine laupäev käisime nende pool külas - Karula kandis. Tutvumisreisil.

Vägev vaatepilt, kui korraga näed niivõrd palju kelgukoeri. Ainuüksi trakside hunnik seinal, avaldas minule muljet:

Ja siinsed koerad (üle paarikümne) ei ole iluks, vaid töötegemiseks. Turistide veoks. Näiteks sõidetakse Hollandist-Belgiast nädalaks Eestisse ning tehakse siis 3 päevane kelguretk (100 km) teepealsete ööbimistega.

Üks osa siis kohalikust koeraperest (isaste aedik). Siinses aedikus on seinteks kasutatud armatuuri, mille ruudustikust tervitav koerapea mahub parajasti edasi-tagasi liikuma.

Kui praegu näeme ise vaeva, et oma poolikus aedikus kindlustada oma koertele väljapääsmatut olukorda, siis siin on aedikud ülima lihtsusega põgenemiskindlaks tehtud. Armatuur - kuuse-männipostid, armatuur ja isegi lehtpuu läheb käiku ülemisel kindlustusel

Eriti hea lahendus on aedikule asetatud viltused latid, mis kindlustavad ülemist kaldega aiaosa. Ahjaa - mingit maasisse kaevatud (meil poole meetri sügavusega) aeda siin ei ole, ei olevat vajadust.

Lisaks kahele senisele aedikule (isaste-emaste aedik), on valmimas veel üks:

Samal päeval, tulid Steff ja Esther meie poole. Meie kutsikaid vaatama. Kaasas oli neil ka käru. Ning nende juhtkoer - tööliini siberi husky. Sain siis proovida ka ise käru. Ning mis põhiline, rakendasime ka Bamse koos juhtkoeraga kokku - ning Steff proovis siis sõitu.

Norras-Rootsis on kenneleid, kus gröönusid kasutatakse ka teiste kelgukoerte tõugudega koos rakendis. Ning ka meie Bamse oli koostöö aldis. Liikus minu hinnangul päris kenasti. Kuigi oli treenimata. Viimastel aegadel saab Bamse liikuma üpris harva - minu süü, et alati leiad kiirel ajal veel olulisemat teha, kui koeraga treeningut teha. Aga eks algav suvehooaeg olegi neile ju molutamiseks. Kuigi Bamse liikus jõuliselt, panid ka meie külalised tähele, et Bamse vajanuks enam treeningut. Ning ka liikumise distsipliin lonkas. Aga Bamse peas pidi kõik korras olema - koer tahab hästi vedada.

WSA maailmameistrivõistlused ja grööni koerad

Pean tunnistama, et WSA maailmameistrivõistlustest rakendiveos ei teadnud ma hiljuti mitte kui midagi. Aga hoian pidevalt Grönlandshundringen-i kodukal silma peal ja nüüd on seal siis uudis neist võistlustest Saksamaal Oberwiesenthalis, kus edukalt paistsisd silma grööni koerte rakendid. Posu häid kohti ja ka 2 maailmameistrit grööni koertega - 2 koera kelguga poolakas Waldemar Stawowczyk ning prantslane Didier Kerouedan 6 koera kelguga. D. Keroueden on muuseas maailma? kõrgeima tegevrakendi juht - Alpides 2 ja poole tuhande meetri kõrgusel - grööni koerad veavad seal turiste. Võistlused ise olid igati esinduslikud, 253 osalejat 18-st riigist. Pilte võib näha siit.

Talvekarikas 2010

07.03.2010. a toimus siis järjekordne rakendisportlaste ja rakendiharrastajate üritus Toris - Aini poolt loodud keskuses. Korraldajakas Rakendisportlaste Liit ja Malamuutide Liit. Loomulikult otsustasime Bamsega kaasa lüüa.

Aga eelnevalt tegime oma kodus katsetused meie kenneli uutele sportlastele; Andele ja Tarmole. Ande oli juba korra Bamsega sõitnud, aga Tarmole oli see täiesti esmakordne katsumus. Rajaks oli meil maantee - 2 km Haanja poole ja tagasi. Tee oli uisutamiseks päris hea (kohati mõni kivitükk ehk teel, mõne auto möödumine ka toimus), aga samas ka mägine - tõusud-laskumised. Tarmo ajad siis; 6.30 minnes ja 5.50 tagasi. Ja Andel 5.55 minnes ja 6.20 tagasi. Sõidud olid praktiliselt järjest - nii et Bamse läbis 8 km-t sisuliselt 25 minutiga.

Nii et võrdsed ajad ning Ande ja Tarmo mõlemad suured huvilised Torisse minekuks. Tarmo plussiks see, et ta on tugev suusataja (muidugi siiski harrastaja, mitte elukutseline) ja Ande on loomadega sina peal ning ka füüsiliselt tugev inimene.

Laupäeval startisime 7-st, Võrus liitus Ande ja Otepääl Tarmo. Seega autoke pidi mahutama 2 paari suuski-keppe, lisaks Ande ja Tarmo tagaistmel, Pille paigutas ennast esiistemele - jalad kohati esiklaasile sirutatuna ning Bamse mahtus kuidagimoodi põrandale. Bamsel lamamiseks õieti ruumi ei olnud, tagasiteel võisime näha - et ta suudab isegi istudes magada pea püsti.

Seekord me ei hilinenud, enne 11-st olime kohal. Võistlusraja parklas toimus vilgas koerte, varustuse ja inimeste sättimine eesseisvateks katsumusteks.

Esimesena siis suundusid rajale teadaolevalt kiiremad suusatajad: Ülle siberi huskyde paariga. Koerad olid väge täis, läbematult soovisid nad koheselt rajale tormata, aga stardiajani oli veidike veel aega:

Siis aga oli Tarmo ja Bamse kord:

Ja kohe ka minek, Bamse veel kontrollimas, et mis asja siis täna temaga tehakse:


Finišiprotokolli mul hetkel käepärast ei ole, aga Tarmol ja Bamsel läks ülihästi - aeg 11 minutit 29 sekundit ja teine koht kõigi suusaveost osalejate seas. Võitis Ülle oma siberi huskydega (aeg vist 9 minutit 15 sekundit). Tarmo sõnul Bamse vedas pidevalt. Siiski tema enda jaoks jäi rada kitsaks (2 meetrit oli rada lai) ja ta oma pikkade uisusuuskadega õieti uisutada ei saanud ja raja läbis hoopis paaristõugetega. Igatahes vinge sooritus - niimoodi 4 km läbida.

Kahe minutiliste intervallidega suundusid rajale ka teised suusaveo paarid (inimene ja koer) või triod (inimene ja kaks koera). Täna olid siis väljas kõik 4 põhjamaist kelgukoera tõugu.

Siin siis alaska malamuudiga stardioode:

Ning muidugi viimastel aegadel on samojeedi koera omanikud aktiivselt rakendispordi üritustel kaasa lööma hakanud:


Kuid egas siis rakendisport ei ole vaid põhjamaiste kelgukoerte pärusmaa. Eriliselt tore oli vaadata kollide tegemisi (eriti Pillel, sest tema esimene koer oli kolli Sanni, seda küll 25 aastat tagasi):

Ning täna olid kohal ka dobermannid. Kiired ja visad. Tore oli neid vaadata:

Aga suusatajate järel tuhisesid rajale ka kelgud:


Hellekantri kennel oli väljas suisa kolme kahelise kelguga ning ühe neljase kelgugaga:

Kuid kui teised suusatajad läbisid raja ühel korral, siis Bamse sai rajal kulgeda 2 korda. Ka Ande proovis Bamsega suusavedu. Bamse eelmise sõidu lõpetamise ja uue stardi vahele jäi ehk paarkümmend minutit. Bamse kindlasti füüsiliselt väsinud ei olnud, aga kuskil olin siiski mingi vea teinud. Igatahes juba stardis oli Bamse huvitatud kõigest muust ilmas (aga mitte kihutamisest rajal), koheselt ta suundus starti fotokaga jäädvustava Pille poole, et mis siis nüüd toimub:

Ning ka edasi läks Andel-Bamsel sõit matkamise tähe all. Bamsel oli väga huvitav - lõhnad teistest koertest teel (ning vaja jalga tõsta). Ühesõnaga - veorihm oli üpris lõdva, edasi ta liikus - aga rohkem tasaselt ümbrust uurides. Siiski viimasel kilomeetril Bamse järsku ärkas ja hakkas ka tööle.

Mine tea, mida Bamse sõidust arvas. Aga mina tõlgendaks Bamse olekut finišis - sorry...

Aga egas meie tiim siis tulnud siis võitma, vaid ikka kogemusi saama ning üritust nautima.

Peale suusatajate-kelkude vedu käisime keskuse ruumides soojas ning pistsime nahka siinseid pannkooke. Peale seda aga hakkas Bamse Andega aktiivselt suhtlema:

Ning siis Ande jälle Bamsega:

Aga üks üritus oli veel. Veosprint - koer pidi kiiruse peale vedama 100 meetrit kelgul raskust (Bamse puhul siis 50 kilo). Algul me sellest huvitatud ei olnud. Sest et see raskus nüüd Bamse jaoks küll tuntav ei ole, tähtis oli koer kiiresti jooksma saada. Kahtlesime - äkki Bamse ei ole väga kiire jooksja. Täna ju nähtud teisi väga kiireid koeri. Bamse siiski küll võitis - aga napilt kaotas (sekundiga kuskil) sellel trassil kiire ja motiveeritud dobermann:

Aga ega Bamse arvatavasti nii tubli ei oleks olnud, kui sellel võistlusel ei oleks meid abistanud Ande. Stardist pani Bamse vudinal minema, sest poolel maal seisis raja kõrval Ande (ja äkki saab sealt vorsti...), vorsti anda Andel muidugi aega ei olnud, vaid pidi ise kiirsprinteriks asuma, et kiiresti koos Bamsega finišisse jõuda. Aeg siis 22,6 sekundit.

Ahjaa - pildike ka ajavõtmisest:


Aga mõned pildid ka muust elust sellel päeval:





Aga - siis oli aeg kõiki osavõtjaid medalite-diplomitega autasustada. Kuna fotokas hakkas jumpsima, siis tseremooniast õigeaegseid pilte ei ole, aga peale seda meie tiim siiski jäädvustas ennast ürituse ühe peakorraldaja - Aini kõrval:

Igatahes edukas päev meie jaoks - esikoht veosprindis, teine koht suusaveos ja teistkordne Bamse suusavedu lõppes 7 kohaga.

Tänud Andele ja Tarmole, et nad oma pühapäeva pühendasid sellele üritusele ja nägid vaeva inimvõimete piiril rajal rassides.

Reppo Race

Veel reede õhtul ei olnud ma kindel, et osaleme esmakordselt toimuval Mutimuudi kenneli poolt korraldataval Reppo Race`l. Ikkagi maru külmad ilmad.

Laupäeva hommikul kell 7 on interneti järgi Võrus - 29 kraadi külma (oma maja termomeetrit me ei usalda - valetab). Aga meie pere naised: Pille ja Kirke on täis minekulusti ja mis minulgi üle jääb, hakkan palavikuliselt asju koguma - mida kaasa võtta.

Esimene tõsine takistus - auto pagasiluuki ei saa lahti, egas midagi föönitan seda ja siis saab kelgu sinna sisse toppida otsa pidi. Aga aega kulub ka teistel, pakasekindlad riided vaja leida jne. Lahkume Leoskilt ajagraafikust tund hiljem.

Uus takistus - juba kella 8 ajal on blokeeritud pääs Haanjasse, mingi talvine autoralli algamas. Hullud inimesed - sellise külmaga rallitamas... OK - sõidame x kilomeetrise ringiga.

Ja siis - Torbikul öögib eilse sealiha auto sisemusse.

Koristame ja istume siis autos ja arutame, et algus ei ole jälle paljutõotav meie järjekordsel koerteüritusele minekul. (aga alati on nii olnud, et kui ei loobu, siis läheb kokkuvõttes ülihästi).

Ega teeolud ka kõige lõbusamad olnud, Mustla linnast läbi ei lasta, sõidame mingit vallide vahelist põlluteed - nii et auto kelgutab ühest teevalllist teise poole teevalli. Vahva.

Risti läbi Eesti Torisse sõites praktiliselt ei kuskil pole teid kruusatatud. Ainukene kruusatatud koht Eestis vaid meie maja esine tee (Haanja - Vastseliina) - ja see kruusatus on meile suur takistus koertega kelgutama minnes (et jõuda külavaheteedele).

Egas midagi - helistame Ain Reppole ja teatame, et jõuame kella 12-ks kohale (pool tundi peale kava kohast stardi aega). Aga meiega arvestati - ja alles peale meie saabumist, mindi siis stardijoonele.

Kuna võistlejaid just väga palju külma ilma ja mis iganes pärast kohale ei olnud tulnud, siis oli selline korraldus hõlpsasti läbi viidav. Muidugi kohal oli siiski üpris palju koertespordi huvilisi pealtvaatajaid.

Aga julgen ütelda, et toimuv üritus on mõneti Eesti rakendispordi ajaloos tähelepanuväärne. Kohal olid kõik neli FCI poolt tunnustatud põhjamaist kelgukoera tõugu. Lisaks muidugi Mutimuudi alaska huskyd. Teisi osalejaid koeratõuge ei olnud. Seega ometigi on kindlalt selge põhjamaiste koerte teatud eelis talvisel rakendispordil - neid ei sega käre külm.

Aga mõned pildid siis osalenud koertest (läbi külmuva fotoka).

Samojeed koer suusaveos:

Pean veel lisama, et tore oli vaadata neid valgeid karupoegi lumes kimamas.

Siin aga kiired siberi huskyd suusaveos (sellest aastast pidi ka kahe koeraga suusavedu võistlusala olema ametlikult ESDRA süsteemis). Muidugi - kiirete koerte taga peab olema ka kiire suusataja ja tegemist ongi eelmise hooaja rakendisspordi lumeta alade karikasarja "Baltic Cup Dryland" võitja Ülle Aaslav-Kaasikuga.

Kuna võistlusel läbisid kõik osavõtjad (hoolimata koertearvust - kelgust-suuskadest) 4,2 km pikkuse ringi, siis sellest paarist (triost) selgus ka parim päeva ringiaeg - täpselt 8 minutit.

Ning muidugi olid rajal ka alaska malamuudid:



Ning stardis siis kennel Skylinedog grööni koerte esindus - Bamse-Torbik ning koerajuht Kirke:


Ja peab tõdema, et Kirkel läks esimene sõit ülihästi. Isegi jõudsid eespool startinud rakendile järele, aga mööduda ei proovinud. Meil oli Kirkele eelnevalt antud karm käsk - kui rajal teiste rakenditega kokkupuutud - siis ära tee mingeid omapoolseid möödasõidu üritusi - suru pidur lumme ja oota olukorra lahendust (kartsime et meie Bamse ja teiste rakendite isased ei saa üksteisest sõbralikult mööda).

Pilt siis rajalt, tagumine rakend on Kirke poolt juhitav:

Ning kohe-kohe on päästev finišijoon, sest omakorda Kirkele on järelejõudmas Ülle siberi huskyde paar:

Esimene 4,2 km pikkusele ringile kulus siis Kirkel 11 minutit ja 58 sekundit. Oletada võinuks, et ehk saanuks veidi kiiremagi aja - kui oleks kogemusi möödasõitudest.

Aga tähtis on edukas rajaläbimine ja sellest saadav rõõm:

Võistluste vahel aga kihutasid rajal ringi alaska huskyde 8-ne rakend (loomulikult Mutimuudi kenneli koerad):

Aga rahval oli võimalus lisaks kelgutamisele, tegeleda veel ühe "rakendialaga?", ehk siis sõita saanis:


Vahetult enne kella 3 ajal algavat teist sõitu, toimus eesti rakendispordi ajaloos jälle tähtis sündmus. Raskusvedu koeraga. Raskuseks pidi olema vähemalt 150 kilo (usun et rohkem) kelgul ja see kaal saavutati siis kolme näitsiku kelgule panekuga. Kuna sellist asja elus näinud ei olnud (võibolla mõnes mängufilmis ehk kunagi), siis ei osanud me peljata ja rakendasime siis Bamse esimese võistlejana kelgu ette:

Ja peab kiitma Bamset, rebis koheselt kelgu kohalt ning läbis 30 meetri pikkuse rajalõigu 15 ? sekundiga. Oleks veel ehk edasigi põrutanud.

Tõsi küll, pildile nüüd liikuvat Bamset ei jäänud, sest pildistaja Pille unustas seda rassimist vaadates pildistamise. Aga esikoha Bamse saavutas.

Aga võistlus kulges omasoodu edasi ja saatsime Kirke siis teistkordselt rajale:



Teine kord läks raja läbimiseks pikemalt aega, kui esimesel lõunasel sooritusel:


Koerad olid eriliselt härmas lõpetades:

Ning Kirket enam naerunäol pildistada ei saanud, sest et... kohutavalt külm oli tal sõita. Olime ligi tund aega väljas starti oodates veetnud (Bamse sooritus ka samalajal) ning seda peamiselt varjulisel alal (temperatuuri ei teadnud, kell 11 olla kohapeal olnud - 23 kraadi) ning kohe sõitma hakates Kirke enam ei suutnud isegi jalaga hoogu anda külmavalude tõttu. Aga raja ta vapralt läbis!

Aeg siis 13 minutit ja 6 sekundit (seega on vist tegemist ajaga, mida koerad ise omaette saavutaks raskusega sõites). Aga kahe ringi aja liites, saavutasid Kirke ning Bamse-Torbik ikkagi esikoha kaheste kelkude seas.

Aga õnneks pääsesime siiski koheselt sooja rakendispordi keskuse saali. Saal on kaunistatud ajakohase koerandusliku ekspositsiooniga, kuid nagu koeraüritustel tavaks võib siit leida ka elavaid kaunistusi - pole midagi ilusamat, kui lamav samojeedi koer.


Aga päeva lõpetuseks toimus ka autasustamine ning Kirke ning meie gröönud tänane päev sai tunnustatud diplomi, šampuse (seda Kirke ei andnud), 20 kilose Josera Economy söödakrõbuskikotiga:

Ja seda kõike siis kahekordselt, tänu Bamse võimsusele raskuse veos.

Aga veel veidi autasustamistseremooniast:


Aga kuidas õhtu edasi kulges, seda me ei tea, kihutasime minema - sest vaja teise Eesti otsa jõuda.

Ning kell 9 õhtul olime kodus ning ülirõõmus Silva tervitas oma väsinuid ja vapraid karjakaaslasi Bamset ja Torbikut.

Meie aga vaarusime tuppa ja jäime imetlema Reppo Race auhindu:

Põrumine

Veel laupäeva hommikul ei olnud ma kindel, kas ma sinna Kõrvemaale lähen. Kõik objektiivsed näitajad ütlesid, et mul sinna küll praegu asja ei ole. Et me ei suuda rada normaalselt läbida. Aga samas, proovima ikka peab - äkki siiski Silva veab meid välja - innustab Torbiku ka liikuma, Torbik unustab oma puned. Seepärast otsustasime, et prooviks 2-st rakendit ja liikumisriistaks siis tõukejalgratas - Kickbike. Helistasin Hellele, kurtsin oma muresid - ja Helle nägi vaeva ja orgunnis meile siis selle kickbike. Nimelt firma esindajad olid Kõrvemaal neid riistapuid tutvustamas.

Selgus, et kickbike käsitlus nõuab siiski ettevaatlikust, kui kasutad vedajaks koeri. Demo värgil õnnestus mul koerte ette sattuda - järsk planeerimatu suuna ja kiiruse muudatuse vajadus ning kui jalgu seetõttu enam ratta peal ei saa kindlalt hoida, siis raskuskeskme kadumise tõttu lendab ratas tervikuna õhku - ettepoole.

Peale selle, et oleks peaaegu õnnetuse põhjustanud - olin ka mujal hädapätakas. Esimene asi platsil - algas just võistluste avamine-ülesrivistus - kui suutsin järsku Torbiku käest lasta. Torbik stressas täiega, pisike jalgadega vastupunnimine ning ainult rihm koos kaelarihmaga oligi mul peos vaid - aga Torbik suundus kuhugi... Õnneks järgmise inimgrupini, kes ta kinni püüdsid.

Ahjaa - Torbiku karvavahetus (suve keskel algas) ei ole senini täielikult lõppenud ning millegipärast on ta ka alakaaluline (käisime paar päeva tagasi vaktsineerimas - siis 25 kilo vaid). Nii et kõik asjad tulevad ta seljast-kaelast lupsti lahti.

Jamadega oli mul terve päev täidetud. Torbik oli lukus (ta küll hirmust ei värisenud, aga ei mingit koostöö valmidust), saaks vaid kuskil kindlas paigas koos Silvaga paigal olla - auto oli parim koht neile... Siiski-siiski - kui juhuse tõttu teiste koertega kokku sai, siis mängida tahtis küll. Aga mingit asjandust vedada... seda küll mitte.

Torbiku häda on see, et ma ei ole teda järjekindlalt sotsialiseerinud (harva kui ta oma aedikust või jalutusrajast erinevaid kohti-olukordi on näinud). Kui kutsika põlves ta ei osanud midagi stressata, siis nüüd uudsed kohad kuskil äratavad temas umbusku.

Aga minu stardini? on veel aega. Proovin erinevaid võimalusi koertele pakkuda, ehk kohanevad. Sisetunne ütleb, et Silva täna ei vea. Sisetunne ütleb, et Torbik täna ei vea. Sisetunne ütleb, et nad ka koos ei vea. Ja nii ma siis kaalun-katsetan kahte varianti - kas ainult Torbikuga rajale minna või siis Torbiku-Silvaga. Pärast paari tunnist stardi ootust ja eri variantide katsetust, olen juba ise apaatses seisundis. Koerad lebavad stardikoridori ligidases metsaäärekeses, neil on juba hea rahulik olla. Jälgivad starte, aga ei miskit elevust. "Mõnus" küpsetus. Jagan huvilistele-pealtvaatajatele intervuusid - et oleme küll täna stardis, aga tõenäoliselt stardijoont ei läbi. Täielik mõttekramp. Peaks loobuma, aga ei suuda ümber orienteeruda. Ja äkki siiski mingi valemiga saame minema? Kui ei proovi, siis ei saagi teada.

Häda veel selles, et kahe koeraga - ja samas üksi - võistlustele tulla on suur jama. Vähemalt minusugusele algajale - käsi-jalgu ei jagu. (ühed rihmad unustasingi platsile vedelema, kuni õhtul küsiti; kelle omad?). Nüüd ei teagi - aga selline mulje jääb - et võistluskohta mineku kohta on mingid reeglid või tavad; iga startija teab oma stardiaega ja ei passi stardikoridoris. Hüütakse võistleja nimi - siis tükk aega vaikust - siis ilmuvad kuskilt koerad-inimesed - sättides oma tulekut nii, et võimalikult vähe passimist oleks. Selline mulje jäi - mõnel juhul oli ajastus niivõrd hea, et näiteks mõned eurodog`de rakendid ei pidanud isegi stardijoonel seisatuma - nende stardiaeg oli alanud, võisid hooga edasi lennata. Ojaa - siin on ikkagi proffid tegutsemas.

Käsi-jalgu ei jagunud mul isegi fotoka autost toomiseks. Seepärast - mul lihtsalt ei ole pilte võistlustest ja kelgukoertest. Tegelikult ei oleks ma isegi stardijooneni jõudnud, kui Helle ei oleks oma aega raisanud (eks temalgi oli vaja omi võistlusettevalmistusi jne teha). Muretses kickbike, andis ja pani oma veoliini ratta külge, näitas sõiduvõtteid (ka firma esindaja reguleeris pidureid, õpetas riista) ja jne.

Lõpuks saabub minulegi tõehetk. Koertele on asi juba ammu selge (tagantjärgi meenutan, kuidas Silva kaastundlikult naeratas minu ponnistusi jälgides), täna ei ole see päev, et koos rajal lolli mängida. Peaks nagu startima - aga koerad vedelevad rohus edasi. Tirin, käsutan, veenan, panen koertega koonud kokku, otsin kontakti - ei miskit. Kaastundlikud stardilähetajad proovivad mind aidata - et mina olgu tõukeratta küljes ja nemad suunavad koeri üle joone. Ei miskit. Ka vastupidine variant - mina koertega ees - ei õnnestu.

Mingi hetk - on Torbikul hoopis traksid üle pea ja hiilib metsasügavuse poole. Kangestun õudusest. Aga Silva on paigal ja peale minu mõningast roomamist põõsa all - suvatseb Torbik usaldada ennast minu käeulatusse. Minu ühes eelnevas võistlusstenaariumi kujutluses oli ka variant, kuidas koerad kaovad kuhugi Kõrvemaa laante sügavustesse või Tallinna maantee liikluskeeristesse. Nii et - väga edukas päev oli hoopis. Koertega ju midagi hullu ei juhtunud. See, et minu ego kannatas, misseal ikkagi. Elame üle.

Aga egas midagi. Võistlused ka lõppesid ja algasid muud tegevused. Näiteks mitte kelgukoerte tegevuste demod. Sügava mulje jättis mulle saksa lambakoerte töö näitamine (omajagu aastaid küll koertega tegeletud, aga ei olnud ennem varrukatööd näinud). Päris lahe oli see, et ka publiku hulgast leiti siis kelgukoerte juhid, kellele usaldati varrukamehe töö. See võib olla ikka päris põnev - kui mingit tundmatut relva (aga ründav sakslane seda ju on) pead tõrjuma-käsitlema.




Tõestuseks, et ma ei käinud saksa lambakoerte mingil IPO üritusel, vaid ikka rakendispordi üritusel - on mul vaid mõni pildike ka põhjamaistest kelgukoertest.

Tegelikult oli minu arust võistlejaid üllatavalt palju (tulemuse said kirja vist 46 tegijat) - tõsi küll
eestlaste osa oli seal vist ainult 12 nime (andmed pärid rakendisport.ee kodukalt). Seega Lätis-Leedus on asi päris populaarne. Kuuldavasti nii mõnigi läti-leedu jalgrattur olla ikka tegev jalgratta sportlane, kellele siis on usaldatud võistluseks väljaõpetatud kiire kelgukoer. Tegemist on ikka spordialaga, kus on võimalik ennast teostada.

Nojah - viinamarjad on hapud, aga ikkagi - kas minusugusel tugitoolist püsti tõusnul ikka asja on sportlaste hulka... Eriti ilma treeninguta (ja füüsilise võimekuseta), väljaõppinud koerteta, tehnikata ja põhiline - eesmärgita. Elame-näeme. Sammhaaval saab ehk selgust. (eelistaks esialgu Kapa-Kohila küla meistrivõistlusi, aga kes neid siis teeb...)

Aga päev ei olnud veel otsas. Läksin auto juurde ja tegin siis valmis mõlema koera jaoks veoliini otsa käivad kummiosad. Siis tõstsin tagaistmelt välja kaastatoodud laste maastikuratta (Kirke on sellest välja kasvanud...), rakendasin koerad ette ja peale mõningasi ponnistusi läbisin tühja stardivärava ja suundusin rajale. Tegelikult peale 100 meetrit oli kõik tore (nii nagu meie rakendi parimatel aegadel), eurodog`de kiirust muidugi ei olnud ja pedaale ka eriti sõtkuda ei saanud (muidu koertest kimanuks ettepoole) - aga arvestades eelnenut põrumist - olin rahulolu ise. Aga - seda lõbu kauaks ei olnud. Silva otsustas järjekordselt, et temale sobib mingi muu tempo. Ja nii me kulgesime; ees Torbik, siis mina rattaga ja tagantpoolt üpris pidurdades Silva. Muidugi - üks jama - ühtsest veoliinist lähtusid mul üle meetri pikkused konkreetse koera liinid - nad ei olnud kõrvuti. Ja mida edasi, seda vaevarikkamaks sõit läks (kuni meie tegevus enam sõitu ei meenutanud...). Mingi hetk oli teel porilombid - paar minutit toimus seal joogivarude täiendamine. Ja siis tulid mäed. Tükki neli korda erinevatel mägedel valgusin ma ratta otsast maha ja veeretasin ennast vaevaliselt ülesmäge. Allamäge oli samas tore (õnneks mul laskumiste kartust ei ole - ikkagi mägede poeg...). Nojah - mingi hetk vaatan - mingi julla ripub leikstangi küljes. Ja mingi hetk hiljem on ta kadunud - leidsin siiski maast üles. Kae - käsipiduri hoob. Egas midagi, et mitte koertele otsa sõita - läks edaspidi käiku ainult üks pidur.

Kõigi nende jamade peale - on koertel huvi otsesuunas (st mööda teed) liikumiseks vaibumas. Torbik püüdleb nii mõnelgi korral hoopis kõrvalmetsa lõhnadele (aga kuuletub siiski), Silva on lihtsalt tüdinenud ja arvatavasti ka väsinud. Kogen ka seda situatsiooni - kui veoliin kiilub rataste vahele ja siis tuleb tegeleda puzzle harutamisega.

Eelmine aasta jooksin ma siin 3,9 km-t (aeg 20 minutit) - tänane jalgratta rada peaks olema 4,2 km - aga orienteeruv moblalt võetud lõppaeg finisijoonel on tubli 29 minutit. Mitte ei saa aru, kuhu mu aeg kadus - kindlasti oli mul liikumiskiirus suurem? kui joostes. Võibolla suutsin raja esimeses kolmandikus mingi lisakilomeetri raja leida? Algul lähtusin teel olevatest jälgedest (kuskil olid ka vasakule lühemale rajale pööravad jäljed - panin siiski otsejoones edasi tugevamate jägedega rada pidi). Hiljem märkasin - et tee äärtes on punased suunamärgised, võrkaiad jne. See eelmise aastast juba mälus olev silt - finisini 900 m - läks küll ootamatult kiiresti - kuigi olin väegagi väsinud.

On mis on, vähemalt enda jaoks sain mingigi eneseusalduse tagasi. Et ideaaltingimustes on siiski ühtteist võimalik.

Kui jõudsin tagasi, siis oli alanud ka "musher party".

Nüüd ma sain kuulata teiste jutte võistlusest ja üleüldse kelgukoerandusest. Tegelikult kõige huvitavamad olidki juhtumised ebaõnnestumistest-raskustest. Selgus, et nii mõnigi teine oli mägedes ratta otsast maha roninud. Omaette kogemus olevat, kui tagantpoolt tulev rong möödub; pead koerad kinni pidama - et kiirem mööda lasta ja kaotad seega liikumisajas ning koerad kaotavad ka liikumishuvi - õnneks siiski möödunud rongi nad jälle tahavad mingi aeg taga ajada.

Lisaks sain teada - et ka teistel on oma kelgukoerte tegevuses olnud taandarenguid. Miski siin ilmas ei ole uus ja ainulaadne. Traksid koeral üle pea - ikka juhtub (mingi kett pidavat pandama trakse ja kaelarihma ühendama?), koer ei võta võõras kohas vedu ja kardab - aga omas kodus boss, vähesed kelgukoerte sotsialiseerimisvõimalused jne.

Muidugi - kui kennelis palju koeri, siis ehk ei ole tarvidustki ponnistada puntrasse sattunud koera ülestöötamisele (usun siiski, et põhiviga on minus - mitte koertes). Minul on vaid Silva ja Torbik - käega lüüa ma ei saa, kui tahan kasvõi hobi tasemel edasi tegutseda. Eksnäis.

Õnnestus ka veidi lõunanaabrite jutte kuulata. Häda selles, et minu ainuke võõrkeel (vene keel) ei ole enam "rahvaste vahelise sõpruse" keeleks. OK - mõnest lausest inglisest vahel saan aru, aga ise ei oska mitte mütsigi küsida. Põrnitsen siis Läti Ain Reppo (st - läti rakendisportlaste pealikuga oli tegemist) koera ja mõtlen, et küsiks; "Kas lätlaste koertel on samuti kuus varvast?"

Võibolla kui oleks seltskonda edasi jäänud (kell 22? algas saun), siis oleks ehk küsinudki. Aga õnneks? tuli mõistus koju, aeg oli koju sõita. Suitsud otsas, ööbimiseks laagri ehitamise peale ei olnud seni mõtelnud (ise veel ükskõik kuidas - aga koerad...), kodus sada tööd ootamas (aga kui oleks tulemuse kirja saanud, siis ei oleks neid töid olnud...) ja ausalt öeldes - ega eriti ei tahtnud enam järgmine päev uuesti pea 100 %-se tõenäosusega stardi ebaõnne taluda....

Samas - oli kahju lahkuda. Võistlus pidi pühapäeval käima nii, et ees parimad ajad ja siis kehvemate aegadega jälitajad. Põnev ju - ja saanuks rahulikult pealtvaataja olla. Ja kindlasti oleks saanud uusi kogemusi ja teistelt lugusid-õpetusi kuulnud - kuidas mõista kelgukoeri.

Selle eelnenud pika jutu selgituseks seda; Tegemist ei ole minu möödalaskmiste ja tegemata asjade õigustamisega.

Vaid; eesti keeles ei ole mina sattunud eriti lugema midagi kelgukoeranduse ebaõnnestumistest. Ma ei tea kelgukoerte õpetamisest suurt midagi, aga võibolla mõni algaja huviline satub seda oopust lugema ning teab vähemalt selle kirjutise põhjal - mis on vale tegutsemine.