Hakkame veosportlasteks...

1. novembril olime kuldsete sügispäevadel Rapla ligidal. Toimunust on ülevaade kuldsete kodukal. Ja kuna liialt palju asju tagantjärgi kirjutama pean, siis ei hakka omi heietusi tollest toredast (kuid veidi külmatuulelisest) päevast kirja panema.

Niipalju ehk juurde, et Athena osales ka õppenäitusel. Kohtunikuks Mairi. Ja vahel on eriti hea meel, kui tunnustatud koerakasvataja hindab ka meie koera ülihästi. Athena saavutas väärika teise koha emaste seas.

Peale ürituse lõppu, suundusime veel loode poole. Läksime Liviale külla. Ning siis järgmine päev kihutasime juba Aegviidu poole. Seal toimusid rakendisportlaste karikavõistlused.

Rahvast ja koeri oli kohal minu hinnangul ootamatult palju. Tõsi küll, väga paljud olid ka lihtsalt asja vaatamas-tutvumas.

Ei oskagi ütelda, et mis imelik katsetuse vaim mulle sisse lõi, aga panin ennast koos Silvaga kirja koerakrossi võistlusele.Tegelikult leidsin, et kuidas ma saan midagi rääkida koerakrossist, kui ei ole asja proovinud.

Kui tavaliselt ikka minnakse võistlema, et mingi tulemus saavutada, siis minu optimistlikumaks unistuseks oli see 4 km rada läbida (ilma katkestamata). Minusugune mees parimais aastates ja veel kaalukas mees ja ...mees, kellele kunagi jooksmine ei ole meeldinud - ei saanud nüüd küll kellelegi konkurentsi pakkuda. Aga tähtis on ju osavõtt.

Aga tore oli. Viimati vahest 25 aastat tagasi kandsin numbrimärki. Number 13-t ei antud, sain numbri 7. Saan stardis ilma Silva poolse puiklemiseta isegi minema. Tatsan siis edasi, algul on selline lai kruusatee. Kohati suundub Silva metsapoolsele teeservale, eks siis mina poolviltu järel. Aga kui rada kitsamaks läheb metsade vahel, siis on minu ja Silva vahel juba tugevalt pingul rihm. Aga ega ma erilisi kiiruslikke omadusi näidata ei suuda, hingeldan. Harjumatu asi. Kirun juba, et miks ma ikka mingeid jooksutossusid kaasa ei võtnud. Saabastega trampimine ei ole kõige lõbusam. Kuskil poolel maal möödub meist siis esimene koer-sportlane. Ja kohe ka järgmine paar. Nad oleks ehk kaugenud kohe, aga mingi paarkümmend sekundit saan nende järel siiski sörkida. Rada kahe konkurent koera vahel jäi kitsaks... Aga siis said nad minema ja mina jätkasin sõrkjooksu. Tegelikult minu jaoks oli tegemist siiski kohutava kiirusega. Kas nüüd ka Silvale? Seda ma ei tea, Silva olla Rootsis just jooksukrossiga tegelenud. Igatahes on Silva minuga meie õhtustel jalutuskäikudel siiski suuremat kiirust näidanud (ma siiski olen 2-3 jooksutreeningut ennem teinud, ükskord jooksin isegi 2 km järjest). Arvatavasti mul mingi kiirusjooksu nupuke veel leidmata. Aga olgem ausad, ega ma midagi kiiremini ka ei jõuaks.

Enne finišit on sildike - 900 meetrit veel. Aga on ka suuremad tõusud. Seisatun lõpuks veidi hingetõmbeks, ei taha rahvahulkade ette saabuda tuikudes. Samas teen veidi isegi viimastel meetritel kiiremat sammu. Olen läbi kui läti raha, aga rahuloev, suutsin endale midagi tõestada.


Pärast siis tuigun uurima enda aega. Mind lohutatakse, et mul ei olnudki kõige kehvem aeg. Olen sellest veidi imestunud, teatan seda ka Pillele. Siiski selgub, et olin kiirem eelmise aasta viimasest ajast. Ja ega vist sellegi üle ei tasunud eriti uhkeldada, eelmine aasta olnud ka rada raskem.

Tegelikult on rakendisport juba kujunenud tõsiseks spordialaks (isegi olümpiaalaks soovitakse saada). Lisaks minusugustele hobiinimestele (Saksamaal näiteks koerakross juba sisuliselt massiharrastus)tegelevad alaga ka tõsised tippsportlased. Pillele jättis sügava mulje krossijooksu võitja Lauri Reppo start, nagu pildilt näha on juba algus maksimum kiirendusega.



Nüüd on aega ka teiste alade võistlusi jälgida. Koer-koerad, koerajuht ja siis igasugu ratastel riistad; jalgrattad, kärud, tõukerattad, jalgratas - mis tehtud tõukerattaks (kett maha võetud).

Võistluste tulemusi saab silmata rakendisportlaste kodukal.

Ning koerteks; siberi huskyd, alaska malamuudid, samojeedid, lääne-siberi laika, dobermann. Meie kuldsed Roosi ja Athena olid lihtsalt pealtvaatajad. Ka Torbik oli meil siiski lihtne pealtvaataja ja samas pealtvaadatav. Üpris tihti tunti meie gröönude vastu huvi, keegi ju sellist tõugu ei teadnud.

Ning lõpuks 10 pealine alaska huskyde rakendi demo sõit. Juba see ette rakendamine oli omaette vaatepilt. Rakendi üks ots oli dziibi küljes, teine ots aga pingule seotud elektriposti külge.Iga koera lisarakendamisega suurenes lärm. Nagu oleks oodata mingit plahvatust. Igatahes mina ei oleks julgenud olla esiotsa lahtipäästja. Igatahes pooleldi pidur peal (pärast oli kruusatee veidi üleäestatud) liikumine rakendamiskohast stardi kohta oli juba muljetavaldav ja siis kui nad said vabalt minekule.... Oijee... Raketirakend.

Aga ühtteist õppisime veel sel päeval. Näiteks ei teadnud me sellist elementaarset asja, et kui veokoer ei tegele vedamistööga, siis kinnitatakse koera paigalhoidmiseks rihm kaelarihma külge. Rakmete külge aga vedamistööks vaid.

Ja siis ma sain tänu Sulevi ärgitusele (kennel Aptorhome) ka veidi proovida Silvat ja Torbikut tõukeratta ette rakendatuna. Minu elu esimene vedamisrakend seega... Hästi läks, hästi vedasid, kuni teepealt leidsid porilombi, millest aga oli vaja janu kustutada. Kuidagi siis pöörasin otsa ringi ja tagasi, aga pidin ka kohe lõpetama, sest olin koertega jõudnud tihedalt rahvastatud-koerastatud summa. Eks vedamine ole üks asi, peab ka juhtimist õppima kuidagimööda.




Kahjuks meie selle nädalavahetuse pildid said veidi kehva kvaliteediga. Mingi fotoka seadistuse kala.

Aga eks teisedki tegid pilte. Esmajoones hindan muidugi Mariini pilte, lisaks oli sealt tore leida ka meie koeri (eriti Torbik) kõrgkvaliteetsete piltidena.
Ürituse taustast jne saab lugeda sellest Koertekoja teemast. Siin on ka viiteid teistele toredatele fotoalbumitele sellest päevast.

Jimmy nägemine, Athena nägemine

Lõpuks on saabunud aeg ka Athena terviseuuringuteks. 10. septembril toimus Viljandis Männimäe Loomakliinikumis Eesti ainukese ametliku koerte silmauuringuteks kvalifitseeritud spetsialisti dr Ülle Kella vastuvõtt. Pisikese hilinemisega jõuame kohale, Athenale tilgutatakse midagi silma ja kästakse 20 minutit oodata. Inflatsiooni ajaloo huvides märgiks, et maksis siinne uuring 600 krooni.

Tõstame siis Athena lauale, ruum tehakse pimedaks ja dr Ülle kell alustab silmade uurimist. Millegipärast olen muretu, tean, et Athena nägemine on OK. Ja nii oligi, leide ei leitud. Seega negatiivne tulemus leidude mõttes, aga Athena ja meie jaoks positiivne.

Uurin doktorilt; Kas koertele vahel ka prille on vaja?

Selgus, et üldiselt maailmas ei uurita, kas koerad on lühi-kaugnägelikud ehk siis kas vajaksid prille. Aga UsA-s siiski tegeldavat asjaga ja üks spetsialist jahikoerte alal pidavat seda väga oluliseks. Et lühinägelik (seda esinevat) koer ei ole võimeline reageerima kiirelt näiteks jahilinnule. Seega ka selllise koera jahitöö, ei ole nii tulemusrikas kui vaja oleks.

Athena nägemisega on siis kõik korras, aga meil on senini olnud probleeme Jimmy nägemisega (rohkem kui aasta ei ole teda näinud, ega ole temast ka midagi kuulnud). Aga kasutades juhust, et meil Viljandisse asja, sai Jimmy perenaisega kokkulepitud kokkusaamine siinsamas Männimäel.


Kes on siis Jimmy? Jimmy on Skylinedog Rose Apollon, Roosi A-pesakonna üks kolmest isasest kutsikast. Viimati nägime teda 2007.a. kuldsete retriiverite erinäitusel Viitnas toimunud sugulaste kokkusaamisel. Nagu allolevalt piltidelt näha, on Jimmyl küll mõningasi tumedaid laike, aga ikkagi üks selline üldiselt heledat karvatüüpi - vähemalt mulle tundus nii.



Jimmy on reas kõige parempoolsem koer.

Jimmy on kõige parempoolsem koer pildil

Pille siiski juba kutsikapõlves liigitas Loora (Auroora) ja Apolloni (Jimmy) A-pesakonna ainukesteks tumedamakarvalisteks.

Aga 2008.a. sügisvärvides seisev Jimmy oli ehk ka Pille jaoks suur üllatus.

Jimmyt on ilmtingimata vaja paitada:

Ja ega siis Athenagi jäänud Jimmy vastu ükskõikseks:

Samas mingit üleüldist üksteise tagaajamist me keset linna koertele ei võimaldanud. Pealegi samal ajal ka teised koerad voorisid meist mööda kliinikusse. Tõukoerte puhul on reegliks; varakevadiste kutsikate puhul peab sügisel silmi uurima.

Proovime siis Jimmyt pidevalt näituseseisakusse saada;

Tegelikult on Jimmy 2007.aastal kahel korral kutsikana ka näitustel käinud. Viitna erinäitusel sai ta küll väga kiitvaid sõnu kohtunikult, aga nagu ma siin blogis pidevalt kurdan erinevate koerte puhul; esitlemise puuduste tõttu ei ole ka esikohad võimalikud. Eks see meie, kui kasvatajate süü ole. Arvame, et kutsikaomanik valib siiski ise (meie peale ei suru), kas ta hakkab näitustel käima või siis mitte. Ja seetõttu näituseõpet me ka peale ei suru. Aga ilma selleta on raske edu saavutada.

Siiski - niipalju kui ma aru saan, 14. juuli 2007.a. Viljandi näitusel Jimmy oli VSP kutsikas. Ja vastava pildi võib üles leida kennel Fairy Sunrise kodukalt. Tõsi küll, vastav tulemus ei kajastu otseselt kuldsete tõuühingu koduka näitusetulemustes - Viljandi (siiski väga paljude teiste näituste puhul ka) näitusel nagu ei olekski kutsikate kohaasetusi välja selgitatud.

Nojah, just hetk eespool väitsin, et me ei suru kellelegi näitusi peale. Aga uhket Jimmyt vaadates hakkasime koheselt uurima; Et äkki ikka peaks Jimmy näitustele saatma.... Esmajoones 2009.a. veebruari erinäitusele Tallinnas (aga perenaine ei saavat siis tulla ise kohale). Peame vist hakkama kogenud händlerit otsima Jimmy näitamiseks.

Aga peale pildistamise uurime ka Jimmy tavaelu. Probleeme ei olevat. Kui ka kuldsete isaste puhul on vahel inimesed hädas olnud, et teatud eas isane kipub domineerima ja tahab karjajuhiks saada, siis Jimmy puhul sellist häda ei olnud. Üks kord aastas haugatavat. On ka Mairi juures koolitustel käinud. Aga ujumisest ei hooli, solberdab niisama vees. Seega ka igasugu parte ta ei tassi, elab rahulikku ja korralikku lemmikkoera elu. Teeb trikke, näiteks sitsib.

Pean tõdema, et vapustav oli vaadata Jimmyt - kes oli nagu Roosi isane koopia.

Vaid karvkate oli mitmekülgsem kui Roosil, ütleks et minu maitse kohaselt ideaalvärvides kuldne.

Ja siis veel üks üllatus, Jimmyl on nii silma kui ka düsplaasia uuringud tehtud ning kõik näitajad on ülihead.

Muidugi ka Jimmy vennal Rommelil on samad terviseuuringute tulemused.

Ja täna saime nende õekese Athena puhul samuti teada, et nägemine korras. Seega on loota, et Athena düsplaasia uuringud annavad sama tulemuse. Elame-näeme.

Aga lähme siis laiali. Nägemist siis Jimmy.

Erinäitus Vehendis

25-27.juuli toimusid siis Võrtsjäreve ääres Vehendis kuldsete suvepäevad. Läksime Pillega sinna näitusepäevaks (laupäev) ning koeri kaasa ei võtnud. Et ükskord võiks näitusel olla ka valge inimesena. Tagantjärgi leian, et tegemist oli veaga. Ilma koerteta ei ole ikka see õige tunne. Pealegi kohtunik Marianne Holm Hansen (Taani, kennel Tallygold) oli väga huvitav.

Küll aga oli kohal Loora. Esines siis elu esimesel näitusel (noorteklassis). Loora omanikel (Kalle on jahimees) oli vaja jahikoera tunnistuse saamiseks ühte näitusehinnet. Meie veidike muretsesime, et selleks esimeseks näituseks sai just erinäitus kirja pandud. Loora oli A-pesakonna tulesäde, pidevalt ta rahmeldab ja liigub. Ning sööb imevähe. Seetõttu kujutlesime, et kõhnuke Loora teiste kappide seas on veidike kritiseeritav. Aga ülihästi läks. Loora kiituseks peab mainima ka seda, et Loora kasukas on haruldaselt mõnusa läikega. Seekord ka teised noored emased enamikus olid ringis üpris kõhnukesed. Ning Kai esmakordne händleritöö Looraga näituseringis pani mind tunnustavalt pead vangutama. Püsimatu Loora seisis. Ja liikus ülihästi. Tõsi küll, serdiringis olla liikumine käest läinud (ise seda enam ei näinud, viisin sel ajal Pille Pärnu bussile). Aga ülihea kirjeldus ning hinne väga hea. Ja kohtunikule olla Loora samuti väga meeldinud. Tõsiselt tore.




Näitusepäev oli haruldaselt palav. Seetõttu oli tahtmine rannas passida. Ja oli ka põhjust. Kohale (mitte veel aga näitusel esinema) olid tulnud siis Roosi kutsikad B-pesakonnast; Balther ja Beatrix (muidugi mitte omapäid, koos pererahvaga).

Beatrix siis:



Ja Balther:



Ja siin nad kimbutasid tundide kaupa väsimatult oma kauget sugulast:



Ja pärast puhkasid:



Ja tõsine rõõm oli kokku saada kutsikate pererahvastega. Kuulsime hulgaliselt pajatusi sellest, kui targad neil koerad on ja milliseid lollusi nad küll teevad.

Veidike näituset ka üldisemalt. Nagu ikka palju eesti kuldseid, kellele lisandusid leedu ja venemaa koerad. Ja võitjaks tuligi koer Venemaalt: Karvin Aristokrat. Nime järgi on aga tegemist soome koeraga. Tõesti ilus koer.

Igatahes külalistele Venemaalt meeldis näitus ülivõrretes. Sellest nad kirjutavad ka omas retriiverite foorumis;
http://www.retriver.net/index.php?name=Forums&file=viewtopic&t=5792

Karta või loota on, et järgmise aasta suvepäevadele saabub väga suur dessant idast.

Kohtunik oli ka tore. Peale oma parimate valikuid, tegi ta ka pealtvaatjatele omad selgitused, et miks see ja teine koer hea on.

Suvepäevade pühapäev oli siis ette nähtud agility demoks (kahjuks algul lubatud võistlust ei olnud võimalik teha) ja dummy harjutusteks.

Kuna Lasse ja Artemis on Tartus agilytit harjutanud, siis saabusid nemadki kohale. Algus oli neil rabe. Lassel nagu ikka olid kõik muud asjad olulisemad (mitte aga agility). Pulkade vahel slaaloldamine oli neile seekord imelik, pulkade vahele oli pandud võrk, et algajaid koeri suunata-õpetada. Aga eks nad siis, kui teised juba olid huvi kaotanud, tegid ka omad sooritused.

Artemis rajal:



Monika viis siis dummyõpet läbi, aga mingi hetk tõdes, et naisterahva käe jaoks on pidev püssi paugutamine veidike raske. Ja seetõttu sain mina ülesande, dummipüssist dummyt vette lasta.

Artemisele ja Lassele dummy õppus läks täie ette. Kuigi esmakordselt. Ujusid kaugele-kaugele ja tõidki kaldale. Tõsi küll, veepiiril siiski enamikel kordadel poetati dummy maha ja asuti mõnuga ennast raputama.

Aga lõpetuseks üks pildike, kuidas Artemis ja Lasse ootavad oma dummy toomise järge:

27.10.2007.a kuldsete sügispäev

Sõitsime siis 27.oktoobril Saarjärve (Põlvamaal) äärde, kus toimus kuldsete sügispäev. Meilt siis kohal Pille, Aulis, Kirke ja Roosi. Athena aga jäi koju, tütarlapsest oli sirgunud naine, tema esimene jooksuaeg. Aga see eest Tartust jõudsid kohale Pille, Anna, Leena ja Lasse.

Esimene asi, mida siis nägime oli näituseõpetus, mida viis läbi Mairi. Kuldsete pealik Merike näitas siis ideaalasendis ideaalkoera. Ning Mairi kommenteerib, milline peab olemakoera pea-kaelaasend ning kuidas seda saavutada.

Ning samuti, mis asendis peab olema saba ja kuidas seda hoida.
Siis tulid õppe näituse ringi kennel Meiepere suvised kutsikad, kas nüüd just kõik 11, aga neid oli palju. Kutsikatel oli niipalju huvitavat ümberringi, aga kui suuta koera tähelepanu köita (leida kontakt), siis mingiks hetkeks suutsid nemadki ilusat seisu näidata.
Samalajal siis ülejäänud rahvas vaatas omi, tuttavate ja võõraid koeri ja ajas niisama juttu, millest muust ikka kui koertest.
Kui me algul kohale jõudsime, siis paluti koera nimi kirja panna. Eks Pille panigi, aga mis selgus, tegemist on näidis näituse nimekirjaga. Aga õnneks oli kaasas Kirke (eestpoolt teine paar), kes oli nõus näitusekogemusi omandama (suvel kuldsete erikal tal õnnestus siiski debüüt teha "Laps ja Koeras" ainuvõistlejana). Ka Anna läks Lassega ringi (eestpoolt kolmas paar), aga see oli nende elu esimeseks kogemuseks. Eks Annal kulus teiste seas rohkem energiat koera taltsutamisele, kui ideaalasendi saavutamisele.
Aga ega Kirkelgi kõik ideaalselt läinud, "tore" on näidata oma koera taguotsa, seni kui teised aga demonstreerisid külgi.

Aga jooksud tulid Kirkel ja Roosil hästi välja. Tõsi küll, korra oleks Roosi peaaegu ringist lahkunud, kui nägi boss Pillet piirde taga.


Aga lõpuks peab kohtunik ka õppenäitusel koertele koha kätte näitama. Parimaks isaseks tuli siis Anna Lassega, seda konkurentsitult, sest rohkem isaseid ringis ei olnud. Aga see ei vähenda ju võidu väärtust. Eks Eestis ole näitustel koeratõuge, kes võistlevad vaid iseendaga ja saavutavad toredaid tiitleid lõpuks. Sellist luksust kuldsed ei saa iial lubada, harva on näitust, kus kuldsete arvukust mõni teine tõug ületab.
Ja näituse parimate demo ajaks saavutas ka Anna koostöö Lassega juba tõelise proffi stiilsuse.

Näitus läbi, siis vaja süüa. Kuna ilm oli pisut rõske (brrr...), siis tee ja supp olid parim.

Aga õhtupimedus ei olnud kaugel. Uuesti välja ja hakkas dummyõppus. Seda viis läbi Monika, kellel oli ka kaasas dummypüstol. Mairi siis oma koeraga ootab dummy lendu. Kõlab pauk ja punane dummy lendab kuhugi kaugele-kaugele (100 ? m).
Ning koer saadetakse äratooma. Tunnistan, et mina ei näinud, kuhu dummy kukkus.
Väike otsimine ja koer on saagiga-dummyga tagasi teel.
Ja kohe-kohe on dummy siis Mairi kätes. Tõsi küll, targem on koeraomanikul ennast pisikeseks teha (kükitada) ja natuke ikka tuleb ka meelitada koera ligemale. Ikkagi ju koera saak...
Aga siis pidime ära minema ja nägemata jäid paljude teiste kuldsete retriivimistööd - nii maal kui vees.

Aga sellega meil nädalavahetus Lassega ei lõppenud, sest nad tulid meile külla. Saime proovida oma pere ja majapidamise turvasuutlikust (Athenat ja Lasset tuli eraldi hoida).

Aga järgmine päev käisime siis Lindora laadal. Loomi siin müüdi palju; kitsed, lambad, linnud, isegi metsea ja kodusea ristandpõrsaid olla olnud, kassipojad ja koerakrantsid. Ning eks teisigi koeri liikus rahva hulgas; afgaan, sheltie, mingi hagijas jne. Lassel oli huvitav; "Oi, kes see veel on?"
"Äkki mängime?"
"Aga tegelikult äkki sa oled see metsjänes, keda mu esivanemad on metsast inimesele toonud?"OK - nagu ikka tuleb asjad lõpuks kokku võtta ja parim selleks on osalistest ühisfoto.