100 aastat lõunapooluse vallutamisest

14.12.1911. a on kuupäev, millal kuulus norra maadeuurija Roald Amundsen koos oma kaaslastega vallutas lõunapooluse (suuskadel ja koerterakenditega). Pea kuu aega hiljem jõudis poolusele Suurbritannia ekspeditsioon Robert Falcon Scotti juhtimisel - kes aga tagasiteel hukkusid (ainult suuskadel - sest ponid ja mootorkelgud ei vedanud välja).

Amundseni eduka ekspeditsiooni tagasid aga kelgukoerad, kes pärit Gröönimaalt. Seetõttu minugi eriline huvi 100 aastat tagasi toimunu vastu - ikka on tore ja huvitav lugeda-uurida grööni koerte kohta midagi huvitavat-olulist. Antarktikasse sõideti teise kuulsa polaaruurija norralase Nanseni laevaga Fram - laeval oli koeri üle 100 (ekspeditsiooni kestel osad neist ka poegisid). Antarktika jäistel avarustel koeri kasutati baas- ja vahelaagrite juurde varustuse veoks. Ning lõplikule rünnakule mindi 4 kelguga, igaühe ees 13 koera. Tagasi jõuti vaid 11?koeraga, sest tollased ajad ei pannud eriti pahaks koerte järkjärgulist kasutamist inim- ja koeratoiduks.

Ning - kui fantaseerida laiemalt - siis tõenäoliselt esimene mõtlev olend, kes jõudis lõunapoolusele oli hoopis koer. Nimelt kelgurakendi juhtkoer (kuskilt mäletan, et ühe olulise juhtkoera nimeks oli Etah).

Seetõttu otsisin interneti avarustest omaaegseid pilte - koertest.

Aga kõigepealt - üks tolleaegne ajalehe väljavõte - vasakul pool Amundseni ekspeditsioon ja paremal Scotti oma. Nagu näha - oli ka Scottil piiratud arv kelgukoeri Antarktikasse kaasa võetud, aga nende kasutamine...

Pilt pärit: http://blog.readex.com/wp-content/uploads/2011/12/BC-6-Fort-Worth-Star-Telegram-05-07-1911.jpg



Pilt pärit: http://kids.britannica.com/comptons/art-149840/Oscar-Wisting-a-member-of-Roald-Amundsens-expedition-stands-at

Pildi leidsin: http://sorpolen2011.npolar.no/en/route-and-conditions.html


Pilt leitud aadressilt: http://www.dorstenerzeitung.de/bilder/fotostrecken/detail/cme102625,2243157

Aga lisan siia postitusse ka teisi linke.

Norra saatkonna poolt siis ülevaade 2011 aasta kohta:

http://www.norra.ee/News_and_events/Uudised/Nanseni-ja-Amundseni-aasta/

Tänast päeva teab väga hästi Võrumaalt pärit polaaralade fänn Timo Palo (suusatas näiteks läbi Gröönimaa):

http://palotimo.blogspot.com/2011/12/palju-onne-lounapoolus-100-happy.html

Vahepeal oli tema blogi oma rännakutest kuhugi kadunud, rõõm nüüd seda uuesti leida uues kuues.

Eesti ajakirjanduses leidis 100 aastane tähtpäev tähelepanu vaid Postimehe poolt. Respect!

http://arvamus.postimees.ee/668454/arko-olesk-voidujooks-lounanabale/

Mõni päev tagasi kirjutati siiski laialdasemalt Norra peaministri lõunapoolusele sõidust. Aga päev on veel noor, ehk ilmub veel nupukesi.

Aga lisan siis linke muu maailma ajakirjandusele, veebilehtedele, blogidele.

Analüüs - kelgukoerad (Amundsen) versus ponid (Scott) jne: http://www.nytimes.com/2010/09/28/science/28polar.html?_r=1&ref=science

Amundseni ekspeditsioonist:

http://www.south-pole.com/p0000101.htm

Ajakohane blogipostitus:

http://antarcticarctic.wordpress.com/2011/12/14/one-hundred-years/

Lõunapoolusel paikneva Amundsen-Scotti polaarjaama veebikaamera aadress:

http://www.usap.gov/videoClipsAndMaps/spWebCam.cfm

Veel üks ajalooline ülevaade Amundsenist ning Norra peaministri külaskäigust lõunapoolusele:

http://news.nationalpost.com/2011/12/13/a-new-look-at-the-deadly-race-to-the-south-pole-as-revealed-in-archive-photos/

Amundseni ja Scotti teekonnad Antarktikas leiab:

http://sorpolen2011.npolar.no/en/route-and-conditions.html

Ja siis Norra peaminister Stoltenberg täna Amundseni jääst büsti avamas:

Hooaeg algamas?

Tundub, et tõeline kelgukoeranduse hooaeg saab ka meil hoo sisse. Kolmapäeval tuli siis esimene tõeline lumi maha - see on ka enamvähem püsima jäänud. Seega lähipäevil kelgud välja ja koerad ette. Gröönud ongi paaril viimasel nädalal suisa unarusse jäänud - sest et kutsikate kasvatamise-uute kodude otsimise ja muud elumured võtavad oma osa. Aga see nädalavahetus saame ehk ka kuldse retriiveri kutsikate müügis enamike puhul selguse ja siis tekib ehk aega manu.

Seega on oodata tõelise hooaja algust (käruga sõit ei ole ikka see õige...). Aga iga uue alguses on mõtekas meenutada eelnenut. Eelmise hooaja lõpust (14. märts) on kuulus fotograaf Tore Meek jäädvustanud puhkavat kelgukoera, kes on lõpetanud äsja 1000 km pikkuse kelgurakendite võistluse Põhja-Norras (Finnmark - maailma põhjapoolseim võistlus).

(Tore Meek/Scanpix/Reuters)

Interneti lehel - kus ma selle pildi leidsin, on teisigi väga huvitavaid ja proffesionaalseid pilte kelgukoertest. Soovitan soojalt vaadata.

Pühapäeva külalised

Kiired ajad jälle. Tegemisi palju. Aga kutsikate ja teiste koertega tegemiste vahel, ei tohi unarusse jätta kelgukoeri. Hanna tuli siis meile appi koeri treenima. Ühes treeningkorras on vähemalt viis sõitu vaja teha. Bamse-Daron, Eirik-Esme, Davis-Elfie on sellised väljakujunenud paarid. Hanna alloleval pildil sõidabki viimastega.

Kuid mõni koer saab veel teist kordagi sõitu. Daron õpetab Daricut. Esme või Elfie Ellardit.

Kuid vahel õpetame me ka külalisi sõitma, kes ennem sellist asja esmakordselt näevad. Pisike instruktaaž ja minek (Pille sõidab autoga siiski ümber pööramise kohta vastu, et aidata vajadusel koeri tagasi suunata). Alloleval pildil siis Lembit Bamse ja Daroniga sõidus. Sõit olla tore olnud.

Kuna ise sõitma eriti ei pidanud, siis tegelesin teiste sõitude jäädvustamisega. Viimastel aegadel on üheks tublimaks koeraks kujunenud Esme (all pildil). Daron on endiselt muidugi parim, kuid seni paremuselt teine Elfie sõitude ajal piilub vahel teeäärte poole. Peame teda ohjama veidi.

Kuid lisaks kutsikate vaatajatele, kärusõidu proovijatele ja treener Hannale oli pühapäeval meil külas ka Bongo. Bongo on Hanna koer, kellega ta aktiivselt tegeleb ja esmajoones rakendades teda ratta ette. Tegemist on 2,5 aastase isase karjala karukoeraga, kellele aga teised suured isased koerad ei meeldi. Kuid kas see on alati nii? Igatahes esmatutvus meie pisikese emase Esmega möödus pigem Esme hämminguga - Kes see veel on?

Aga varsti olid mõlemad rahunenud ja poseerisid vahvasti.

Kuid kuidas on külaliskoeral Bongol klapp kärusõidul esmajoones teise isasega? Mingeid asjatuid riske me ei teinud ja andsime Bongo kaaslaseks sõbraliku Davise. Algul nuusutati üksteist - aga sabad käisid mõlemail lipa-lapa ja käru ette nad pandi. Suutsin isegi ühe pisikese klipikese fotokaga teha:

Igatahes Hanna oli ülimalt rõõmus peale sõitu; et kui hästi ikka Bongo Davisega sobis, kui kiiresti ja süvenenult nad kihutasid, kui taibukad nad olid jne.

Selle üle oli ülim rõõm ka meil.

Videod qimmiq-st ja jääkarudest.

Vahepalana mopsijuttudele ja ka videodele, siis üks video ka jääkarudest ning qimmiq-st ehk siis Kanadas paiknevatest eskimo või siis inuiti koertest, kellel veel minevikus oli ühine ajalugu grööni koertega, sest et kui inuitid (eskimod) elasid Siberi Tšuktši maast üle Alaska - Kanada - Gröönimaa, siis ka nende kelgukoerad on kohati äravahetamiseni samad. Seega selline tore ühisnimetus minu jaoks - qimmiq.

Leidisn allpool tuleva video Facebooki grupist - Friends of the Canadian Eskimodog. Ahjaa - tundub, et tegemist on sama Kanada piirkonnaga, kust on pärit üks väga kuulus video jääkarudest ja eskimokoertest, seda tutvustasin kunagi ka oma blogis - link siis uuesti. Ahjaa - tegemist on Kanada piirkonnaga, kust on pärit ka üks haru meie kenneli gröönu koerte esivanematest.

Kelgukoer kelgukoertel külas

Rohkem kui nädal tagasi käisid meil külas Alvar-Sigrid-nende lapsed ja Grisli.


Kõigepealt Grisli tutvus aedikus olevate kelgukoertega - seda vajaliku lugupidamise ning samas julge uudishimuga.

Meil olid jälle parajasti külas koertega sõitmas Hanna ja Mona (katsetasime sellel hooajal esmakordselt neljaseid rakendeid (üks rakend läks hästi aga teine ebaõnnestus). Kuigi noort koera (suisa kutsikat- Grisli ligines veel viiendale elukuule) võib ehk ebameeldivate kogemustega rikkuda, siis usaldasime niivõrd oma kogenud Silvat, et see näiteks kuidas rakendis liikuda. Grisli sai elus esmakordselt traksid selga, siis mingi imeliku rihma selja taha ja siis veel mingi kolisev asi ka (käru). Aga kõrval oli rahulik Silva ja ennäe - sõit läkski lahti. Mona juhtis neid ehk vaid mõnisada meetrit, sest et algul ei tohi liiga teha, hea emotsioon peab mälestuseks jääma.

Aga Grisli kappas mõnuga ja nagu oleks juba kogenud kelgukoer.

Ka toas tervitas Grisli uusi seninähtamatuid tegelasi rõõmsa tähelepanuga. Ja ka nädal aega juba kutsikatega mässanud Polly tundis heameelt külalist nähes. Koonud koos me neid limpsima ei lasknud, veidi ikka kardad mujalt maailmast saabuda võivaid pisilasi jne.

See eest inimestega võis Grisli teha mida iganes...

Andsime Grislile ühed meie kõige väiksemad traksid kaasa (kuskilt 10 cm siiski pikad veel) ja nagu allolevalt pildilt näha - jätkus Grisli traksides veoõpe edukalt juba koduses maakodus. Lapsed ees ja Grisli karjale järele - panemata tähele mingit tühist raskust oma selja taga.

Piltide autorid olid Alvar ja Sigrid, aga Grisli nime õigekirjutuse pärast ma ei vastuta, ei tabanud õigel ajal küsida.

Hamari võistlused lõppenud

Lõpptulemused siis siin.

Mariin Kaljula saavutas lõpuks 8-nda koha (teisel sõidul loovutas koha norralasele Anders Kohler Fugellile. Aga puhtalt protokolli infole tuginedes, siis minu arust tegi Mariin ja tema koerad head sõitu.

Aga esikolmik oli välja kujunenud juba esimese sõiduga, kuld siis Soomesse ja hõbe-pronks Rootsile.

Ahjaa - laupäevaste uudiste kohaselt olla MM-l 35 koera eemaldatud võistlustelt, vaktsineerimisega olla mööda pandud. Õnneks seda jama Hellekantri koertel ei olnud. Norras ja Rootsis on karmimad nõuded jne ja üle ilma kokku tulnud võistlejad seda ei osanud jälgida. Aga mulje jäi, et kuna kõiki koeri kontrolliti veelkord üle, siis võistlejad olla väga närvis (ähvardused 6-kuulise karantiiniga).

Aga kõikide alade kokkuvõttes medalid jaotati põhiliselt Norrasse, Rootsi, Saksamaale, Soomesse. Vaid 41 km distantsil oli võitja Sveitšist ja hõbe-pronks Hispaania. Ja ühel alal kuld USA-sse. Kui ma nüüd ei eksi, siis lisaks eelpoolnimetatud riikidele oli asja 8 parema hulka vaid ühel tšehhil. Selle statistika kohaselt - siis Mariini tulemus toonuks Eesti selle MM-l edukuselt 9-ks riigiks.

Hamar, Norra, IFSS World Sleddog Championship

Paadunud tugitoolisportlasena tunnen vahel huvi ka väljaspoole telekat jäävate spordisündmuste vastu (Kanepi, Baruto jne). Ja infot saab internetist.

Niisiis - Mariin Kaljula ainukese Eesti esindajana osaleb Hamaris (Norra) IFSS kelgukoerte maailmameistrivõistlustel. Neljalise kelgurakendiga sprindis (3-l päeval start 7,5 km rajale). Ahjaa - Mariin osaleb Hellekantri siberi huskydega muidugi põhjamaiste kelgukoerte seltskonnas.

Üldiselt interneti info on norra keelne peamiselt, aga leidsin ühtteist ka rootsi keelest jne - ja kes huvi tunneb peab nüüd küll google translatorit kasutama.

Aga lisaks mõned pealehed ürituse kohta; http://www.sleddog2011.no/page.jsp?id=26 , http://www.sleddog.no/t2.asp ,

Jooksvad põhiuudised siis siin.

Soome koondise jooksvad uudised: http://vul-maajoukkue.blogspot.com/

Reedesel esimese sõidu päeval saavutas Mariin tubli 7 koha. 4-ste rakendi tulemused protokolli lehe lõpupoolest - Sp4NB - 7,5 k.

Kuna pilte ei ole ja muidu kommentaare ei tea, siis vaatasin - kas ka konkurendid midagi on kirjutanud ja kes nad üldse on?

Esimesel kohal niisiis soomlane Antti Mäkiaho kennelist McAhon. Tema tutvustuse leiab Soome koondise lehelt .

Teise kohal saavutas reedel rootsi kennel Amarox -i esindaja Pia Ångström (konto ka Facebook-s). Kui vaadata sellelt kodukalt resultaatide lehekülge, siis näha on, et tegemist on väga eduka sportlasega.

Kolmandal kohal on samuti rootslanna Marie Israelsson (konto ka Facebook-s), kes ka kirjutas oma kodukal sõidust. Nii nagu ma aru sain, siis kurtis ta, et tegemist on väga raske rajaga. Lisaks lumesadu. Probleeme olla olnud ka rakenditest möödasõiduga (vahetevahel tagant tulev kiirem sõitja ei saa hästi mööda eesliikuvast rakendist, kuna kas aeglasem rakend ei oska või ei saa kiiret möödasõitu võimaldada või koerad kohtudes võivad üksteisest ühtteist arvata...). Seetõttu näiteks teisel tänasel etapil stardivad esimestena kõige kiiremad koerad ja esimese päeva viimased siis lõpus.

Edasi siis sakslanna Iris Mauderer (konto ka Facebook-s) Husky-Kennel -st.

Viies koht Soomesse Susanna Bürkland-le. Tema tutvustuse leiab Soome koondise lehelt.

Kohe Mariini ees on Ulrike Ruckes Saksamaalt (konto ka Facebook-s), infot suurt ei leidnud.

Niisiis Mariini koht keskel, aga kätte saadud info kohaselt on enamikus tema ees minu arust tippsportlased, kes seotud tugevate siberi husky kennelitega ja keda toetavad ka sponsorid.

Aga seda nüüd ei tea, kas Mariini sõit õnnestus ülihästi või oli tal viperusi. Eks seda saame täna teada. 14.10. hakkab neljaste start, 7 minutit hiljem peab Mariinile ja tema koertele edu, jõudu ja õnne soovima.

Baltic Winter Cup 2011

“Baltic winter cup 2011” on ametlik IFSS (International Federation of Sleddog Sports) võistlus. Ja lõpuks jõudsime meiegi sinna, muidugi alles viimasele etapile Toris.

Sinna jõudmine oli aga väga suure küsimärgi all, nimelt otsustas meie Dacia teel olles krigisema ja vigisema ja vinguma ja... hakata. Hirm puges rindu - autos lisaks minule veel Pille ja Kirke ning Bamse-Daron. Ja asukoht kuskil Vändra metsades, kus vana karu maha lasti. 30-ga veeresime Vändrasse, seal bentsuka juures olevas väikses remonttöökojas saime asjas selguse - rattalaager (muidugi kahtlustus oli olemas, aga ju alles sügisel sai ju vahetatud...). Aga peale selguse, abi me rohkem ei saanud - laagrit lihtsalt netu. Ja veeresime siis edasi - veel 30 km (ja kiirus 30 km/h) Võlli külla. Kuigi pea 45 minutise hilinemisega võistluste algusest. Aga Ain Reppo ootas hilinejaid ja meie saabudes läksidki suusatajad rajale. Ja ega meilgi enam passida ei olnud. Kirke kelgu taha ja minek 7 km pikkusele ringile.


Kelgutamist oli igasugu koertega ja sõitjaid oli lisaks eestlaste ka Leedust-Lätist.

Lõpuks jõudis ka Kirke tagasi - lõbusana ja väsinuna. Pidi kõvasti tööd tegema, koerad loivasid rohkem palava päikese käes ja kiirus oli väike. Nii väike, et Bamsegi tundis vahetevahel raja äärte vastu huvi. Aga mis siin imestada, plusskraadid ja kohati vajusid koerte käpad raja äärtes sügavale lumme (raja ettevalmistamisega oli siiski kõvasti vaeva nähtud - tugev ja paks põhi oli olemas, aga eks soojus ikka kurja tegi).

Kurta ju võib, aga tingimused olid kõigile võrdsed ja ega meie koerad just parimas vormis ei olnud. Muidugi just 12. märtsil aastast sünnipäeva pidav Daron oli imeliku olekuga. Nii pikk reis autos (esmakordselt), hunnitult palju võõraid koeri (jälle ei olnud näinud) - ühesõnaga - Daron oli "lukus". Ei enne ja mis kõige hullem - peale sõitu ei suutnud vett ka juua. Ärevus (aga mitte kartlikkus).

Vahepeal siis toimus söögipaus ja kella neljast läks jälle võistlemiseks. Minipulling 50 m ja 50 kg koera kohta. Taas oli heas hoos Bamse - kes läbis kaks sõitu ühtlase mõnusa kiirusega - panemata tähelegi raskust selja taga (ilmselgelt tema jaoks kerge). Ainuke häda, et mina esimeses stardis Bamset teele saates jäin magama - esimesena ootasin starti ja ei tabanud käe langetamist - siis hüüti, et start - siis mõtlesin - et kas loobuda - aga saatsin siiski Bamse rajale.


Koeri oli rajal igasuguseid - aga selle võistluse lemmikuks oli meil perekond Matsi samojeedi koer.

Aga võitja koer ei jäänudki meie fotosilma sisse (ju nii kiire), tegemist olla olnud lõunanaabrite piirivalves kasutusel oleva x?tõusegu üpris suurekasvulise tegijaga. Aga mis meid eriti hämmastas, oli koera finiš - stardi algus oli ka kiire, aga lõpp oli raketlik, sest finišis ootas teda varrukas - mida siis veel hüppega haarati (kelk pea samuti lennus). Selle võistluse puhul siiski jäin ennast kiruma, et Bamsele võiduvõimalust ei andnud (teises sõidus olla Bamse kiirem olnud) - aga kokkuvõttes teine rakettkoera taga.

Aga siis läks jälle koerte-inimeste sõitudeks (kuigi osad loobusid, sest ei arvestanud teise sõiduga jne). Kuna meil suurt midagi teha ei olnud, siis saatsime ka Kirke uuesti rajale (seekord 2 km-le ja kuna juba õhtu käes, siis rada oli tükk maad mõnusamalt jäisem ja seega kiirem). Aga kõigepealt läksid rajale suusatajad. Lõunanaabritel omavahel olla esimesest sõidust kana kitkuda omavahel - et kes kiirem. Aga selget selgust esimesest sõidust nad ei saanud seetõttu, et rajal kokkusaanud võõrad koerad tahtsid omavahel kitkuda.

Seni kui teised startisid, poosetasime meie niisama.


Siin on Pille lemmik paar.


Aga lõpuks sai Kirkegi rajale ja koerad olid ikka tükk maad tegijamad - isegi kiirust oli (Daron oli ka enesekindlaks saanud, juba haugatas vahel tähtsalt).

Aga osad suusatajad läksid veel kolmaski kord rajale ja seetõttu lõpetasime juba päris hämarapoolsel tunnil. Siseruumides (Rakendispordi keskus, kennel Mutimuudid) oli laual edukamaid ootamas karikaterivi. Osad kolme etapi üldvõitjatele (neid andsid edasi Leedu-Läti rakendisportlaste pealikud), osad aga tänase päeva osalejatele - autasustaja meie pealik Ain.

Enamik osalejaid siis istus lauda, sõid ja jõid ja tervitasid autasude saajaid. Ja muidugi - eks enamik kohalejäänuid said ka tunnustatud.

Kõrgete autasude saajate hulgas olid tegijad ka eestlased - eriti minu arust naistepool - näiteks Mariin, Ülle, Stiina.

Aga mis kõige toredam, mingi valemiga saavutas Kirke (koos Bamse-Daroniga) tänasel võistlusel kolmanda koha põhjamaiste 2-liste kelgukoerte rakendite seas. Tubli Kirke. Ja lisaks karikas ka Bamsele - II koht minipullingus.

Aga oli ka uudiseid; kohe-kohe aprillis on algamas Baltic Cup. Kevad ja sügisperioodil - 5 etappi (Leedu, Läti, Venemaa, Poola, Eesti) - jooksjatele, kärudele, jalgratturitele jne. 3 parimat tulemust täispunktidena ning ülejäänud siis poolte punktidena - et siis enne uut Baltic Winter Cupi võitjad selguks.

Võibolla pidanuksime veel tänase päevani Võlli külas istuma - kui meile ei oleks appi tulnud Alan - kes tuli Tartust meile järgi ja viis elusolendid südaööks nende Haanjamaa kodukesse.

Aga homme lähen Dacia ja kelgu järgi - kohalik Tori meistrimees pidi auto korda tegema. Aitäh juba ette Ainile, kes asjatas - et auto remonti jõuaks.

Haanja maraton

Laupäeval toimus järjekordne Haanja suusamaraton, kus ka osalesime. Muidugi mitte suustajatena, vaid kelgutajatena. Ja see kelgutaminegi seisnes sõidus koerterakendiga. Aga lisaks meile olid kohal kennel Mutimuudi koerterakend (16 koera, enamikus alaska huskyd, aga ka kaks alaska malamuuti). Ain ja Kersti Reppo saabusid meile juba eelneva öö hakul. Nägin siis otseselt, et koerte välilaagri tegevus (kett õue peale, koerad vaheldumisi sinna kinni-lahti, söötmine jne) ei ole niisama lihtsalt 5 minutit. Kuna treileris paiknev koertekuudindus paiknes koheselt meie gröönude aediku kõrval, siis viimased said kultuurišoki ja mölisesid sellest oma koertekeeles. Ning aktiivsemad ja osavamad leiutasid aedikust väljapääsuks uued kõrgused.

Aga laupäeva hommikul ootas meid veel üks katsumus, väravast väljapääs oli suht järsk ning libe. Ja tavalised sõiduautod välja tõmmata ei suutnud. Seega olime juba tõsiselt hädas, et ei saagi Haanjasse õigeaegselt. Aga tänu maratoni organisaatorile Urmas Veerojale sai kõik korda, sest kohale kutsutud Janek oma džiibiga tõmbas koertetreileri teele ning siis 9 paiku olime juba Haanja suusastaadionil.

Niisiis selle maratoni omapäraks oli jahimehe toimetamine Mutimuudi rakendiga võistlejate rivi ette. Jahiks siiski ei läinud, jahipüssist tehti stardipauk ja üle tuhande võistleja tuiskasid raskele katsumusele Haanjamaa radadel.

Vabanenud suusastaadioni ringil hakkas aga huvilistele sõite tegema koerterakend, Kagu-Eestis siis esmakordselt niivõrd niivõrd paljude koertega.

Meie kelk-tõukekelk ning Bamse-Daron ja Davis-Elfie olid huviliste jaoks veidi eemal - lasketiiru trahviringil.

Huvi tunti, mõned söendasid ka sõitu tellida. Aga õnneks mingit järjekorda ei moodustanud (koerad ei oleks ehk tambile vastu pannud). Ilm oli rõske, tuuline, soojendavat päikest ka polnud - ja kui finišisse saabusid esimesed lõpetajad, siis korjasime laagri kokku ja suundusime kodu - rikkamana uuest huvitavast kogemusest.

Karulas õppereisil

Suhtleme aktiivselt Steffi ja Estheriga. Ja eelmine laupäev käisime nende pool külas - Karula kandis. Tutvumisreisil.

Vägev vaatepilt, kui korraga näed niivõrd palju kelgukoeri. Ainuüksi trakside hunnik seinal, avaldas minule muljet:

Ja siinsed koerad (üle paarikümne) ei ole iluks, vaid töötegemiseks. Turistide veoks. Näiteks sõidetakse Hollandist-Belgiast nädalaks Eestisse ning tehakse siis 3 päevane kelguretk (100 km) teepealsete ööbimistega.

Üks osa siis kohalikust koeraperest (isaste aedik). Siinses aedikus on seinteks kasutatud armatuuri, mille ruudustikust tervitav koerapea mahub parajasti edasi-tagasi liikuma.

Kui praegu näeme ise vaeva, et oma poolikus aedikus kindlustada oma koertele väljapääsmatut olukorda, siis siin on aedikud ülima lihtsusega põgenemiskindlaks tehtud. Armatuur - kuuse-männipostid, armatuur ja isegi lehtpuu läheb käiku ülemisel kindlustusel

Eriti hea lahendus on aedikule asetatud viltused latid, mis kindlustavad ülemist kaldega aiaosa. Ahjaa - mingit maasisse kaevatud (meil poole meetri sügavusega) aeda siin ei ole, ei olevat vajadust.

Lisaks kahele senisele aedikule (isaste-emaste aedik), on valmimas veel üks:

Samal päeval, tulid Steff ja Esther meie poole. Meie kutsikaid vaatama. Kaasas oli neil ka käru. Ning nende juhtkoer - tööliini siberi husky. Sain siis proovida ka ise käru. Ning mis põhiline, rakendasime ka Bamse koos juhtkoeraga kokku - ning Steff proovis siis sõitu.

Norras-Rootsis on kenneleid, kus gröönusid kasutatakse ka teiste kelgukoerte tõugudega koos rakendis. Ning ka meie Bamse oli koostöö aldis. Liikus minu hinnangul päris kenasti. Kuigi oli treenimata. Viimastel aegadel saab Bamse liikuma üpris harva - minu süü, et alati leiad kiirel ajal veel olulisemat teha, kui koeraga treeningut teha. Aga eks algav suvehooaeg olegi neile ju molutamiseks. Kuigi Bamse liikus jõuliselt, panid ka meie külalised tähele, et Bamse vajanuks enam treeningut. Ning ka liikumise distsipliin lonkas. Aga Bamse peas pidi kõik korras olema - koer tahab hästi vedada.

Kagu-Eesti kelgukoeranduse proffid gröönusid uurimas

Juba esmaspäeval olid meil külas Stef Lietaer ja Esther Quatfass, kes teevad Karula Rahvuspargi radadel turistidele oma koertega kelgukoerte retki. Stef on pärit Belgiast, kuid jalgsirännakul oma koeraga Soome jäi ta hoopis Eestisse pidama ning rajas hoopis siin oma turismiettevõtte. Mõne aja pärast liitus temaga Esther Hollandist. Tundub, et neil läheb hästi ning huvilisi, kes koertega kelgutada jagub. Internetis on mõned eesti keelsed jutukesed ka ajakirjanikelt nende tegemistest; Maalehes ja Eesti Ekspressis.

Nende firma kodulehekülje aadressiks on; http://www.karulas-wolftrail.com

Muidugi oli mul juba ammune plaan külastada sealseid kelgukoeri jne - et õppida teiste kogemustest-eeskujudest, kuid eks aega ja ettevõtlikust napib alati. Nüüd aga tuldi meie juurde ja kuulasime otse kodus proffide kogemusi. Kuulsime nii paljugi huvitavat. Eks minul oli muidugi suuri raskusi inglisest aru saamisega - aga Pille on siiski andeks keele iseõppija - ja jutud said räägitud. Igatahes - meile jätsid külalised toreda mulje.

Muidugi meie külastamise põhjuseks oli siiski uudis meie grööni koerte kutsikatest.

Usun, et külalistele nad meeldisid. Sest et, õhus on kutsika müük neile. Jah - ei tea midagi paremat - kui mõni meie grööni koera kutsikas leiaks uues kodus tegevust rakendiveos. Muidugi - eks konkreetne müük võibolla ei teostugi, sest on mõningasi agasid...

Tegelikult - kutsikatele uute kodude leidmine ei tarvitse meie jaoks tähendada vaid rahatähtede ja kutsika vahetust. Loodame konkreetsel juhul saada Steffilt ja Estherilt rakendiveo kogemusi, võibolla on võimalik - et saame lumeta aja rakendiveoks vastukaubana koertekäru.

Tegelikult olekski tore, kui me ei peaks koguaeg kutsikaid rahatähtede vastu vahetama - vaid saaks ka neid vahetada meile vajaliku kauba vastu. Ühtteist ikka maal talu(koera)majapidamises või hobitegevustes vaja on, mida meil napib või tunneme puudust. Nojah - karmid kelgukoeri rõõmustavad talved - vaja küttepuid. Koeri vaja toita - ehk on kuskil odavalt head liha-kalakraami koertele. Jne.

Kui juba meil nii algupärased koerad on, siis võiks ka ärisuhted olla võimalikult ürgselt naturaalsed - nii nagu kaugel Gröönimaal see aastatuhandeid toiminud oli.

Talvekarikas 2010

07.03.2010. a toimus siis järjekordne rakendisportlaste ja rakendiharrastajate üritus Toris - Aini poolt loodud keskuses. Korraldajakas Rakendisportlaste Liit ja Malamuutide Liit. Loomulikult otsustasime Bamsega kaasa lüüa.

Aga eelnevalt tegime oma kodus katsetused meie kenneli uutele sportlastele; Andele ja Tarmole. Ande oli juba korra Bamsega sõitnud, aga Tarmole oli see täiesti esmakordne katsumus. Rajaks oli meil maantee - 2 km Haanja poole ja tagasi. Tee oli uisutamiseks päris hea (kohati mõni kivitükk ehk teel, mõne auto möödumine ka toimus), aga samas ka mägine - tõusud-laskumised. Tarmo ajad siis; 6.30 minnes ja 5.50 tagasi. Ja Andel 5.55 minnes ja 6.20 tagasi. Sõidud olid praktiliselt järjest - nii et Bamse läbis 8 km-t sisuliselt 25 minutiga.

Nii et võrdsed ajad ning Ande ja Tarmo mõlemad suured huvilised Torisse minekuks. Tarmo plussiks see, et ta on tugev suusataja (muidugi siiski harrastaja, mitte elukutseline) ja Ande on loomadega sina peal ning ka füüsiliselt tugev inimene.

Laupäeval startisime 7-st, Võrus liitus Ande ja Otepääl Tarmo. Seega autoke pidi mahutama 2 paari suuski-keppe, lisaks Ande ja Tarmo tagaistmel, Pille paigutas ennast esiistemele - jalad kohati esiklaasile sirutatuna ning Bamse mahtus kuidagimoodi põrandale. Bamsel lamamiseks õieti ruumi ei olnud, tagasiteel võisime näha - et ta suudab isegi istudes magada pea püsti.

Seekord me ei hilinenud, enne 11-st olime kohal. Võistlusraja parklas toimus vilgas koerte, varustuse ja inimeste sättimine eesseisvateks katsumusteks.

Esimesena siis suundusid rajale teadaolevalt kiiremad suusatajad: Ülle siberi huskyde paariga. Koerad olid väge täis, läbematult soovisid nad koheselt rajale tormata, aga stardiajani oli veidike veel aega:

Siis aga oli Tarmo ja Bamse kord:

Ja kohe ka minek, Bamse veel kontrollimas, et mis asja siis täna temaga tehakse:


Finišiprotokolli mul hetkel käepärast ei ole, aga Tarmol ja Bamsel läks ülihästi - aeg 11 minutit 29 sekundit ja teine koht kõigi suusaveost osalejate seas. Võitis Ülle oma siberi huskydega (aeg vist 9 minutit 15 sekundit). Tarmo sõnul Bamse vedas pidevalt. Siiski tema enda jaoks jäi rada kitsaks (2 meetrit oli rada lai) ja ta oma pikkade uisusuuskadega õieti uisutada ei saanud ja raja läbis hoopis paaristõugetega. Igatahes vinge sooritus - niimoodi 4 km läbida.

Kahe minutiliste intervallidega suundusid rajale ka teised suusaveo paarid (inimene ja koer) või triod (inimene ja kaks koera). Täna olid siis väljas kõik 4 põhjamaist kelgukoera tõugu.

Siin siis alaska malamuudiga stardioode:

Ning muidugi viimastel aegadel on samojeedi koera omanikud aktiivselt rakendispordi üritustel kaasa lööma hakanud:


Kuid egas siis rakendisport ei ole vaid põhjamaiste kelgukoerte pärusmaa. Eriliselt tore oli vaadata kollide tegemisi (eriti Pillel, sest tema esimene koer oli kolli Sanni, seda küll 25 aastat tagasi):

Ning täna olid kohal ka dobermannid. Kiired ja visad. Tore oli neid vaadata:

Aga suusatajate järel tuhisesid rajale ka kelgud:


Hellekantri kennel oli väljas suisa kolme kahelise kelguga ning ühe neljase kelgugaga:

Kuid kui teised suusatajad läbisid raja ühel korral, siis Bamse sai rajal kulgeda 2 korda. Ka Ande proovis Bamsega suusavedu. Bamse eelmise sõidu lõpetamise ja uue stardi vahele jäi ehk paarkümmend minutit. Bamse kindlasti füüsiliselt väsinud ei olnud, aga kuskil olin siiski mingi vea teinud. Igatahes juba stardis oli Bamse huvitatud kõigest muust ilmas (aga mitte kihutamisest rajal), koheselt ta suundus starti fotokaga jäädvustava Pille poole, et mis siis nüüd toimub:

Ning ka edasi läks Andel-Bamsel sõit matkamise tähe all. Bamsel oli väga huvitav - lõhnad teistest koertest teel (ning vaja jalga tõsta). Ühesõnaga - veorihm oli üpris lõdva, edasi ta liikus - aga rohkem tasaselt ümbrust uurides. Siiski viimasel kilomeetril Bamse järsku ärkas ja hakkas ka tööle.

Mine tea, mida Bamse sõidust arvas. Aga mina tõlgendaks Bamse olekut finišis - sorry...

Aga egas meie tiim siis tulnud siis võitma, vaid ikka kogemusi saama ning üritust nautima.

Peale suusatajate-kelkude vedu käisime keskuse ruumides soojas ning pistsime nahka siinseid pannkooke. Peale seda aga hakkas Bamse Andega aktiivselt suhtlema:

Ning siis Ande jälle Bamsega:

Aga üks üritus oli veel. Veosprint - koer pidi kiiruse peale vedama 100 meetrit kelgul raskust (Bamse puhul siis 50 kilo). Algul me sellest huvitatud ei olnud. Sest et see raskus nüüd Bamse jaoks küll tuntav ei ole, tähtis oli koer kiiresti jooksma saada. Kahtlesime - äkki Bamse ei ole väga kiire jooksja. Täna ju nähtud teisi väga kiireid koeri. Bamse siiski küll võitis - aga napilt kaotas (sekundiga kuskil) sellel trassil kiire ja motiveeritud dobermann:

Aga ega Bamse arvatavasti nii tubli ei oleks olnud, kui sellel võistlusel ei oleks meid abistanud Ande. Stardist pani Bamse vudinal minema, sest poolel maal seisis raja kõrval Ande (ja äkki saab sealt vorsti...), vorsti anda Andel muidugi aega ei olnud, vaid pidi ise kiirsprinteriks asuma, et kiiresti koos Bamsega finišisse jõuda. Aeg siis 22,6 sekundit.

Ahjaa - pildike ka ajavõtmisest:


Aga mõned pildid ka muust elust sellel päeval:





Aga - siis oli aeg kõiki osavõtjaid medalite-diplomitega autasustada. Kuna fotokas hakkas jumpsima, siis tseremooniast õigeaegseid pilte ei ole, aga peale seda meie tiim siiski jäädvustas ennast ürituse ühe peakorraldaja - Aini kõrval:

Igatahes edukas päev meie jaoks - esikoht veosprindis, teine koht suusaveos ja teistkordne Bamse suusavedu lõppes 7 kohaga.

Tänud Andele ja Tarmole, et nad oma pühapäeva pühendasid sellele üritusele ja nägid vaeva inimvõimete piiril rajal rassides.