Pühapäeva külalised

Kiired ajad jälle. Tegemisi palju. Aga kutsikate ja teiste koertega tegemiste vahel, ei tohi unarusse jätta kelgukoeri. Hanna tuli siis meile appi koeri treenima. Ühes treeningkorras on vähemalt viis sõitu vaja teha. Bamse-Daron, Eirik-Esme, Davis-Elfie on sellised väljakujunenud paarid. Hanna alloleval pildil sõidabki viimastega.

Kuid mõni koer saab veel teist kordagi sõitu. Daron õpetab Daricut. Esme või Elfie Ellardit.

Kuid vahel õpetame me ka külalisi sõitma, kes ennem sellist asja esmakordselt näevad. Pisike instruktaaž ja minek (Pille sõidab autoga siiski ümber pööramise kohta vastu, et aidata vajadusel koeri tagasi suunata). Alloleval pildil siis Lembit Bamse ja Daroniga sõidus. Sõit olla tore olnud.

Kuna ise sõitma eriti ei pidanud, siis tegelesin teiste sõitude jäädvustamisega. Viimastel aegadel on üheks tublimaks koeraks kujunenud Esme (all pildil). Daron on endiselt muidugi parim, kuid seni paremuselt teine Elfie sõitude ajal piilub vahel teeäärte poole. Peame teda ohjama veidi.

Kuid lisaks kutsikate vaatajatele, kärusõidu proovijatele ja treener Hannale oli pühapäeval meil külas ka Bongo. Bongo on Hanna koer, kellega ta aktiivselt tegeleb ja esmajoones rakendades teda ratta ette. Tegemist on 2,5 aastase isase karjala karukoeraga, kellele aga teised suured isased koerad ei meeldi. Kuid kas see on alati nii? Igatahes esmatutvus meie pisikese emase Esmega möödus pigem Esme hämminguga - Kes see veel on?

Aga varsti olid mõlemad rahunenud ja poseerisid vahvasti.

Kuid kuidas on külaliskoeral Bongol klapp kärusõidul esmajoones teise isasega? Mingeid asjatuid riske me ei teinud ja andsime Bongo kaaslaseks sõbraliku Davise. Algul nuusutati üksteist - aga sabad käisid mõlemail lipa-lapa ja käru ette nad pandi. Suutsin isegi ühe pisikese klipikese fotokaga teha:

Igatahes Hanna oli ülimalt rõõmus peale sõitu; et kui hästi ikka Bongo Davisega sobis, kui kiiresti ja süvenenult nad kihutasid, kui taibukad nad olid jne.

Selle üle oli ülim rõõm ka meil.

Videod qimmiq-st ja jääkarudest.

Vahepalana mopsijuttudele ja ka videodele, siis üks video ka jääkarudest ning qimmiq-st ehk siis Kanadas paiknevatest eskimo või siis inuiti koertest, kellel veel minevikus oli ühine ajalugu grööni koertega, sest et kui inuitid (eskimod) elasid Siberi Tšuktši maast üle Alaska - Kanada - Gröönimaa, siis ka nende kelgukoerad on kohati äravahetamiseni samad. Seega selline tore ühisnimetus minu jaoks - qimmiq.

Leidisn allpool tuleva video Facebooki grupist - Friends of the Canadian Eskimodog. Ahjaa - tundub, et tegemist on sama Kanada piirkonnaga, kust on pärit üks väga kuulus video jääkarudest ja eskimokoertest, seda tutvustasin kunagi ka oma blogis - link siis uuesti. Ahjaa - tegemist on Kanada piirkonnaga, kust on pärit ka üks haru meie kenneli gröönu koerte esivanematest.

Kelgukoer kelgukoertel külas

Rohkem kui nädal tagasi käisid meil külas Alvar-Sigrid-nende lapsed ja Grisli.


Kõigepealt Grisli tutvus aedikus olevate kelgukoertega - seda vajaliku lugupidamise ning samas julge uudishimuga.

Meil olid jälle parajasti külas koertega sõitmas Hanna ja Mona (katsetasime sellel hooajal esmakordselt neljaseid rakendeid (üks rakend läks hästi aga teine ebaõnnestus). Kuigi noort koera (suisa kutsikat- Grisli ligines veel viiendale elukuule) võib ehk ebameeldivate kogemustega rikkuda, siis usaldasime niivõrd oma kogenud Silvat, et see näiteks kuidas rakendis liikuda. Grisli sai elus esmakordselt traksid selga, siis mingi imeliku rihma selja taha ja siis veel mingi kolisev asi ka (käru). Aga kõrval oli rahulik Silva ja ennäe - sõit läkski lahti. Mona juhtis neid ehk vaid mõnisada meetrit, sest et algul ei tohi liiga teha, hea emotsioon peab mälestuseks jääma.

Aga Grisli kappas mõnuga ja nagu oleks juba kogenud kelgukoer.

Ka toas tervitas Grisli uusi seninähtamatuid tegelasi rõõmsa tähelepanuga. Ja ka nädal aega juba kutsikatega mässanud Polly tundis heameelt külalist nähes. Koonud koos me neid limpsima ei lasknud, veidi ikka kardad mujalt maailmast saabuda võivaid pisilasi jne.

See eest inimestega võis Grisli teha mida iganes...

Andsime Grislile ühed meie kõige väiksemad traksid kaasa (kuskilt 10 cm siiski pikad veel) ja nagu allolevalt pildilt näha - jätkus Grisli traksides veoõpe edukalt juba koduses maakodus. Lapsed ees ja Grisli karjale järele - panemata tähele mingit tühist raskust oma selja taga.

Piltide autorid olid Alvar ja Sigrid, aga Grisli nime õigekirjutuse pärast ma ei vastuta, ei tabanud õigel ajal küsida.

Hamari võistlused lõppenud

Lõpptulemused siis siin.

Mariin Kaljula saavutas lõpuks 8-nda koha (teisel sõidul loovutas koha norralasele Anders Kohler Fugellile. Aga puhtalt protokolli infole tuginedes, siis minu arust tegi Mariin ja tema koerad head sõitu.

Aga esikolmik oli välja kujunenud juba esimese sõiduga, kuld siis Soomesse ja hõbe-pronks Rootsile.

Ahjaa - laupäevaste uudiste kohaselt olla MM-l 35 koera eemaldatud võistlustelt, vaktsineerimisega olla mööda pandud. Õnneks seda jama Hellekantri koertel ei olnud. Norras ja Rootsis on karmimad nõuded jne ja üle ilma kokku tulnud võistlejad seda ei osanud jälgida. Aga mulje jäi, et kuna kõiki koeri kontrolliti veelkord üle, siis võistlejad olla väga närvis (ähvardused 6-kuulise karantiiniga).

Aga kõikide alade kokkuvõttes medalid jaotati põhiliselt Norrasse, Rootsi, Saksamaale, Soomesse. Vaid 41 km distantsil oli võitja Sveitšist ja hõbe-pronks Hispaania. Ja ühel alal kuld USA-sse. Kui ma nüüd ei eksi, siis lisaks eelpoolnimetatud riikidele oli asja 8 parema hulka vaid ühel tšehhil. Selle statistika kohaselt - siis Mariini tulemus toonuks Eesti selle MM-l edukuselt 9-ks riigiks.

Hamar, Norra, IFSS World Sleddog Championship

Paadunud tugitoolisportlasena tunnen vahel huvi ka väljaspoole telekat jäävate spordisündmuste vastu (Kanepi, Baruto jne). Ja infot saab internetist.

Niisiis - Mariin Kaljula ainukese Eesti esindajana osaleb Hamaris (Norra) IFSS kelgukoerte maailmameistrivõistlustel. Neljalise kelgurakendiga sprindis (3-l päeval start 7,5 km rajale). Ahjaa - Mariin osaleb Hellekantri siberi huskydega muidugi põhjamaiste kelgukoerte seltskonnas.

Üldiselt interneti info on norra keelne peamiselt, aga leidsin ühtteist ka rootsi keelest jne - ja kes huvi tunneb peab nüüd küll google translatorit kasutama.

Aga lisaks mõned pealehed ürituse kohta; http://www.sleddog2011.no/page.jsp?id=26 , http://www.sleddog.no/t2.asp ,

Jooksvad põhiuudised siis siin.

Soome koondise jooksvad uudised: http://vul-maajoukkue.blogspot.com/

Reedesel esimese sõidu päeval saavutas Mariin tubli 7 koha. 4-ste rakendi tulemused protokolli lehe lõpupoolest - Sp4NB - 7,5 k.

Kuna pilte ei ole ja muidu kommentaare ei tea, siis vaatasin - kas ka konkurendid midagi on kirjutanud ja kes nad üldse on?

Esimesel kohal niisiis soomlane Antti Mäkiaho kennelist McAhon. Tema tutvustuse leiab Soome koondise lehelt .

Teise kohal saavutas reedel rootsi kennel Amarox -i esindaja Pia Ångström (konto ka Facebook-s). Kui vaadata sellelt kodukalt resultaatide lehekülge, siis näha on, et tegemist on väga eduka sportlasega.

Kolmandal kohal on samuti rootslanna Marie Israelsson (konto ka Facebook-s), kes ka kirjutas oma kodukal sõidust. Nii nagu ma aru sain, siis kurtis ta, et tegemist on väga raske rajaga. Lisaks lumesadu. Probleeme olla olnud ka rakenditest möödasõiduga (vahetevahel tagant tulev kiirem sõitja ei saa hästi mööda eesliikuvast rakendist, kuna kas aeglasem rakend ei oska või ei saa kiiret möödasõitu võimaldada või koerad kohtudes võivad üksteisest ühtteist arvata...). Seetõttu näiteks teisel tänasel etapil stardivad esimestena kõige kiiremad koerad ja esimese päeva viimased siis lõpus.

Edasi siis sakslanna Iris Mauderer (konto ka Facebook-s) Husky-Kennel -st.

Viies koht Soomesse Susanna Bürkland-le. Tema tutvustuse leiab Soome koondise lehelt.

Kohe Mariini ees on Ulrike Ruckes Saksamaalt (konto ka Facebook-s), infot suurt ei leidnud.

Niisiis Mariini koht keskel, aga kätte saadud info kohaselt on enamikus tema ees minu arust tippsportlased, kes seotud tugevate siberi husky kennelitega ja keda toetavad ka sponsorid.

Aga seda nüüd ei tea, kas Mariini sõit õnnestus ülihästi või oli tal viperusi. Eks seda saame täna teada. 14.10. hakkab neljaste start, 7 minutit hiljem peab Mariinile ja tema koertele edu, jõudu ja õnne soovima.

Baltic Winter Cup 2011

“Baltic winter cup 2011” on ametlik IFSS (International Federation of Sleddog Sports) võistlus. Ja lõpuks jõudsime meiegi sinna, muidugi alles viimasele etapile Toris.

Sinna jõudmine oli aga väga suure küsimärgi all, nimelt otsustas meie Dacia teel olles krigisema ja vigisema ja vinguma ja... hakata. Hirm puges rindu - autos lisaks minule veel Pille ja Kirke ning Bamse-Daron. Ja asukoht kuskil Vändra metsades, kus vana karu maha lasti. 30-ga veeresime Vändrasse, seal bentsuka juures olevas väikses remonttöökojas saime asjas selguse - rattalaager (muidugi kahtlustus oli olemas, aga ju alles sügisel sai ju vahetatud...). Aga peale selguse, abi me rohkem ei saanud - laagrit lihtsalt netu. Ja veeresime siis edasi - veel 30 km (ja kiirus 30 km/h) Võlli külla. Kuigi pea 45 minutise hilinemisega võistluste algusest. Aga Ain Reppo ootas hilinejaid ja meie saabudes läksidki suusatajad rajale. Ja ega meilgi enam passida ei olnud. Kirke kelgu taha ja minek 7 km pikkusele ringile.


Kelgutamist oli igasugu koertega ja sõitjaid oli lisaks eestlaste ka Leedust-Lätist.

Lõpuks jõudis ka Kirke tagasi - lõbusana ja väsinuna. Pidi kõvasti tööd tegema, koerad loivasid rohkem palava päikese käes ja kiirus oli väike. Nii väike, et Bamsegi tundis vahetevahel raja äärte vastu huvi. Aga mis siin imestada, plusskraadid ja kohati vajusid koerte käpad raja äärtes sügavale lumme (raja ettevalmistamisega oli siiski kõvasti vaeva nähtud - tugev ja paks põhi oli olemas, aga eks soojus ikka kurja tegi).

Kurta ju võib, aga tingimused olid kõigile võrdsed ja ega meie koerad just parimas vormis ei olnud. Muidugi just 12. märtsil aastast sünnipäeva pidav Daron oli imeliku olekuga. Nii pikk reis autos (esmakordselt), hunnitult palju võõraid koeri (jälle ei olnud näinud) - ühesõnaga - Daron oli "lukus". Ei enne ja mis kõige hullem - peale sõitu ei suutnud vett ka juua. Ärevus (aga mitte kartlikkus).

Vahepeal siis toimus söögipaus ja kella neljast läks jälle võistlemiseks. Minipulling 50 m ja 50 kg koera kohta. Taas oli heas hoos Bamse - kes läbis kaks sõitu ühtlase mõnusa kiirusega - panemata tähelegi raskust selja taga (ilmselgelt tema jaoks kerge). Ainuke häda, et mina esimeses stardis Bamset teele saates jäin magama - esimesena ootasin starti ja ei tabanud käe langetamist - siis hüüti, et start - siis mõtlesin - et kas loobuda - aga saatsin siiski Bamse rajale.


Koeri oli rajal igasuguseid - aga selle võistluse lemmikuks oli meil perekond Matsi samojeedi koer.

Aga võitja koer ei jäänudki meie fotosilma sisse (ju nii kiire), tegemist olla olnud lõunanaabrite piirivalves kasutusel oleva x?tõusegu üpris suurekasvulise tegijaga. Aga mis meid eriti hämmastas, oli koera finiš - stardi algus oli ka kiire, aga lõpp oli raketlik, sest finišis ootas teda varrukas - mida siis veel hüppega haarati (kelk pea samuti lennus). Selle võistluse puhul siiski jäin ennast kiruma, et Bamsele võiduvõimalust ei andnud (teises sõidus olla Bamse kiirem olnud) - aga kokkuvõttes teine rakettkoera taga.

Aga siis läks jälle koerte-inimeste sõitudeks (kuigi osad loobusid, sest ei arvestanud teise sõiduga jne). Kuna meil suurt midagi teha ei olnud, siis saatsime ka Kirke uuesti rajale (seekord 2 km-le ja kuna juba õhtu käes, siis rada oli tükk maad mõnusamalt jäisem ja seega kiirem). Aga kõigepealt läksid rajale suusatajad. Lõunanaabritel omavahel olla esimesest sõidust kana kitkuda omavahel - et kes kiirem. Aga selget selgust esimesest sõidust nad ei saanud seetõttu, et rajal kokkusaanud võõrad koerad tahtsid omavahel kitkuda.

Seni kui teised startisid, poosetasime meie niisama.


Siin on Pille lemmik paar.


Aga lõpuks sai Kirkegi rajale ja koerad olid ikka tükk maad tegijamad - isegi kiirust oli (Daron oli ka enesekindlaks saanud, juba haugatas vahel tähtsalt).

Aga osad suusatajad läksid veel kolmaski kord rajale ja seetõttu lõpetasime juba päris hämarapoolsel tunnil. Siseruumides (Rakendispordi keskus, kennel Mutimuudid) oli laual edukamaid ootamas karikaterivi. Osad kolme etapi üldvõitjatele (neid andsid edasi Leedu-Läti rakendisportlaste pealikud), osad aga tänase päeva osalejatele - autasustaja meie pealik Ain.

Enamik osalejaid siis istus lauda, sõid ja jõid ja tervitasid autasude saajaid. Ja muidugi - eks enamik kohalejäänuid said ka tunnustatud.

Kõrgete autasude saajate hulgas olid tegijad ka eestlased - eriti minu arust naistepool - näiteks Mariin, Ülle, Stiina.

Aga mis kõige toredam, mingi valemiga saavutas Kirke (koos Bamse-Daroniga) tänasel võistlusel kolmanda koha põhjamaiste 2-liste kelgukoerte rakendite seas. Tubli Kirke. Ja lisaks karikas ka Bamsele - II koht minipullingus.

Aga oli ka uudiseid; kohe-kohe aprillis on algamas Baltic Cup. Kevad ja sügisperioodil - 5 etappi (Leedu, Läti, Venemaa, Poola, Eesti) - jooksjatele, kärudele, jalgratturitele jne. 3 parimat tulemust täispunktidena ning ülejäänud siis poolte punktidena - et siis enne uut Baltic Winter Cupi võitjad selguks.

Võibolla pidanuksime veel tänase päevani Võlli külas istuma - kui meile ei oleks appi tulnud Alan - kes tuli Tartust meile järgi ja viis elusolendid südaööks nende Haanjamaa kodukesse.

Aga homme lähen Dacia ja kelgu järgi - kohalik Tori meistrimees pidi auto korda tegema. Aitäh juba ette Ainile, kes asjatas - et auto remonti jõuaks.

Monika juubel!!!

Pühapäev oli tegus päev. Laadisime autosse Roosi, Athena ja Polly ning suundusime Tõrvandisse Monika juubelile.

Kirke ja Kati olid ka algul kohal ja aitasid meil Monikale ette kanda auhh-auhh-auhh sõnadega sünnipäevalaulu (lisaks sama laul inglis keeles - ning tekst rääkis loomaaiast...)

Juubelile oli kogunenud väga mitmekülgne seltskond (kas just sulelised-karvalised) ja seetõttu nägime kuldsetest erinevaidki koeri. Kõigi koerte tõunimetust kirjapildis kohe peast ei julge kirjutadagi (nagunii eksin, isegi hääldada ei oska).

Seetõttu esitlen - tegemist on tõuga, mis on omanikule väga südamelähedane:

Aga kohapeal algas siis väga erilaadsete klassidega näitus. Kohtunikuks Kalvo.

Tegelikult - kuigi võistlusklassideks olid näiteks karvututeklass, siis hoolimata nendest mängulistest nimetustest - võis võitjatel ikkagi väga hea meel olla. Aga erinevalt tavanäitustest, siis siin kaotajaid ei olnud. Igaüks sai erilaadse (suisa ainulaadse - ainueksemplari - Monika kätetöö) roseti ja kingituse.

Siiski paksude klassis tuli Roosi võitjaks. Algul oli ka üks julge konkurent, aga nad said disklaffi, sest ribid olid tunda. Roosi võinuks edukalt võistelda ka karvutute klassis.

Polly pilti näituselt ma ei saa näidata, sest üllatus-üllatus - Polly ei esinenud kõige paremini. Seisak-liikumine suht katastroofilised. Aga seda enam väärt kogemus, niisama lambist siin ilmas ei tule miskit.

Aga pildike Polly konkurentidest:

Ei saa mainimata jätta, et kohtunik Kalvol tehti elu väga raskeks. Tavalisel näitusel on tavaline, et kohtuniku tegevust kritiseeritakse. Aga seda ringist väljaspool ja tasa-tasa. Seekord käis näituseringi ümber kõvahäälne arutelu - mida kohtunik küll valesti või õieti teeb.

Ja siin on siis lõpuks kõikide klasside lõppvõistluse tegijad.

Aga aeg oli suunduda tuppa. Monika uue elamise remont on juba lõppjärgus - igatahes tuba oli soe ja eriliselt hea akustikaga. Juubeli puhul ettekantud ooperiaaria kõlas imekenasti. Peagi asendas laulmist koerinimeste jutuskelu. Kohati võis mulje jääda, et tegemist on mitmete tõuühingute (kuldsed, retriiverid, spanjelid, ?) või spordiseltskondade (agility näiteks) samaaegsete koosolekutega, aga seda huvitavam oli - kuulata ühte kui teist teistestki tõugudest.

Aga loomulikult söödi ja joodi ka. Kiidaks eraldi Monika poolt keedetud seljankat. Vähemalt 4 taldrikut pistsin koonu vahele. Kui oleks mahtunud, siis võtnuks veelgi.

Kuna ei oska (ja ega ka ei kavatse) anda täit ülevaadet juubelil toimunust, siis lisan veel mõned pildikesed suvalistest hetkedest (kõik pildid on siin).

Triinul oli küll mingi söödava jagamine käsil koertele (st agilty tunneli läbimise õpetus), kuid vaevalt minu puhul sellist tegevust arendades niivõrd palju andunud fänne oleks, kui Triinul.

Ning lõpetuseks mõned pildid õnnelikest võitjatest. Kuigi Merike on mõnel näitusel saanud kindlasti ühe päevaga palju rosette, siis pühapäevane Tõrvandis toimunud Monika sõpruskonna juubelinäituse suur saak oli ikka väga eriline.

Ja oli teisigi - sama õnnelikke.

Kokkuvõtteks ütleks, et tegemist oli üritusega - kus rõõmsalt naeratati. Südamest.

Külas kelgukoertel

Loomulikult olime külas Stevenil ja Estheril. Aga sinna jõudnuna suundusime koheselt "omi" kutsikaid vaatama. Nüüd nad elavad eraldi aedikutes - Elfie (meie poolt antud nimi on Eira) naistepoolel - Darwin (oehh - unustasime tema hüüunime lasta kirjutada, vist Squerll) loomulikult meestepoolel.

Elfie tundis ilmselgelt meid ära ja rõõmustas meid nähes.

Darwin on hetkel ketti pandud, sest siin on kombeks - et enne teiste koertega sõitu minekut, pannakse ülejäänud koerad kinni.

Steven ja Esther rakendasid ühe 4-se koertekamba ATV ette.

Ning järgmine rakend kolme koeraga jäi siis minule ja Pillele vaheldumisi sõitmiseks. Kumbki meist sai Steveni rakendi sabas sõita 3 kilomeetrisel metsateede rägastikus. Ja need teed olid kohati kreizid - kõrged rööpad kohati teel, igasugu oksarisu, konarusi. Aga siinsed koerad on hästi tublid, distsiplineeritud, teotahtelised ja tugevad. Ega meil külalissõitjatena midagi teha ei olnud, tuli vaid kärus püsida. Käsklusi ei pidanud jagama, sest ees sõitis Steven - meie rakend järgnes tema rakendile ilma käsklusteta. Jalaga lükata ei tohtinud, et koertel rohkem treeningut oleks. Ja muidugi tore oli see, et kui sõiduks väljavalitud koerad aedikust välja said, siis võisid nad kolada vabalt veidike ümber maja (meie ei julge, äkki lähevad naabri kanadesse), aga ega nad kolada ei tahagi - saaks vaid käru ette.

Siin siis Steven oma neljase rakendiga. Vahel nad panevad 12 ? koera treeninguks ka ühe kerge auto ette. Aga vahetevahel käib Steven koertega mõne kilomeetri kaugusel poes toitu ostmas. Hetkel nad tegelevad lihaste treenimisega koertel, kiirusi suureks ei aeta - põhirõhk - et igapäev saaksid raskeveo sõidu. Ja nii mitu kuud. Alles jaanuari keskel on nad valmis turiste teenindama.

Loomulikult saavad koerad enne sõitu juua, ning loomulikult ka peale sõitu.

Aga hiljem järgneb siis söötmine. See on omaette protseduur. Koerad pannakse jälle ketti, siis kõnnitakse toidukaussidega koerte ninaesised läbi - aga ükski koer ei hakka ennem kausist sööma - kui ei kõla käsklus söömiseks.

Sellel pildil nad ootavad toidu saabumist.

Ja saabub toit, milleks siis muidugi ainult liha.

Nagu eesolevast koerast näha, tema veel süüa ei tohi.

Aga lõpuks pidime minema, patsutasime veel omi koeri. Piltidel Darwin.