Ilma koerteta ei ole õigeid jõule?

Selle aasta jõulukeskne kirjutis jäänuks vist tegemata (ei leidnud mahti pildistada), kui ei olnuks tublisid koeraomanikke F-pesakonnast. Facebookis toredad pildid neilt ja seega saan ka mina nüüd jõulupühade soove illustreerida.

Niisiis jõulusoove saatev Fortune:

Ning jõuludele asjakohases kostüümis Fergie:

Ja siin on Fergie kuuske kaunistamas:

Häid pühi meiltki!

Emmet külas

Niisiis - Rõuge kandis elavast Emmetist on kasvanud suur ja uhke koer. Meil kasvavad Emmeti õed-vennad on tema kõrval nääpsukesed (sügisel olime jälle hädas, et meie kutsikad on veidi paksukesed... aga olud koerad muutuvad suht kiiresti).

Ja pühapäeval siis Emmet tutvus üle tüki aja oma õdede-vendade ja isa ja emaga. Ning muidugi kelgusõiduga.

Emmet on minu arust võimas rahulik isane. Ning tugev. Kodus pidavat ta olema üliaktiivne - meie juures oli lihtsalt aktiivne ja sõbralik. Emmet on küll õuekoer, kuid õhtuti veetvat ta aega ka toas pererahva seltsis. Minu jaoks oli ülihuvitav fakt see - et Emmet armastab ujuda. Aga lisaks on ta pereisale kaaslaseks kalaretkedel - võivat tundide kaupa silmitseda õngekorki ja kui kala kaldal, siis antakse see talle pintslisse panekuks. Üleannetusi? ka tegevat - õues kuivama jäänud kardinatest olla ribad järgi jäänud. Ja igasugu käsklused olla tal juba selged.

Ainult rakendiveost ei teadnud ta midagi. Aga egas midagi - proovisime siis teda harjutada.

Algul katsetasime, et kas koos Bamsega paaris asja saab. Aga igaks juhuks jätsime pooleli - mõlemad isased olid valvsad üksteise suhtes.

Aga teiste isaste kutsikatega läks lihtsalt. Panime ta siis Ellardiga kõrvuti - ees aga Torbik - Eirik. Ja sõitma nad läksid - ja polnud eriti vigagi.

Tõsi küll, mõnel korral läks rakend sassi. Aga eks meil omaettegi seda juhtub. (üldiselt - sassi läinud rakendi puhul on igavene jama saada noored koerad sõidusuunas seisma, kipuvad teistpidi olema).

Niisiis sõita sai. Aga kui proovisime rakendit koos noorte emastega, siis läks asi nurja. Torbik ei olnud sellist kooslust näinud (pluss võõras rahvas tema jaoks) ja sõidust ei tulnud midagigi välja.

Aga Emmet sobis sõitma Daroniga. Niisiis - noorte koerte kaheline rakend, kes iseseisvalt suutis liikuda.
Lõpuks proovisime niisama jalutada. Mina Eiriku taga rihmas ja Emmet oma peremehega. sellest aga eriti asja ei tulnud. Eirik oli elevil ja ei tahtnud ees vedada ja ega Emmet samuti asjale veel eriti pihta ei saanud.

Aga loodame siiski, et Emmetist saab edaspidi siiski suusaveos jne ka üksi asja. Eks saame kunagi jälle kokku ja harjutame ka koos.

Reedel oli Athena linnas meiega kaasas, sest et õhtul oli vaja sõita Tartu silmakontrolli. Aretusnõuete jaoks on ettenähtud terved silmad. Ja eelmine kontrolli terveks tunnistamise paber oli pea äsja kaotanud oma kahe aastase kehtivusaja.

Aga eelnevalt tegime siis ise mõned pildid Athena silmadest - minu silmade järgi täitsa OK... Võrus oli mõnus tavaline talveilm - Monikat ei olnud eriti märgata. Eks meie kandis ekstreemilmad ongi mõneti teistel aegadel kui mujal Eestis ja seetõttu uudistekünnist need ei ületa. (viimastel aastatel on talviti ikka üks päev -öö olnud, kus oma mägedeonnist välja sõita ei saa).




Õhtul pimedas sai siis kiirsööst Tartusse Janne Orro kliinikumi tehtud - selgus et dr Ülle Kell ei leidnud Athena silmadest mingit patoloogilist janti. Tegelikult - millegipärast ma selles ei kahelnud hetkeksi - põhimure mul ikka oma silmade pärast - kuidas need suudavad autot juhtida pimedas ja kohati tuisku mattunud Tartu - Võru teel. Aga ei midagi erilist ka ei olnud ning ka Haanja - Vastseliina maantee oli vist mõni tund varem puhtaks lükatud ja nii me jõudsimegi kõik tervetena koju tagasi.

Emad ja tütred suusatamas.

Kuid egas talveajal vaid gröönud ei tegele igasugu vedamisaladega. Ka kuldsed said tavapärase jalutuskäigu asemel tunda vedamisrõõme. Kuna ise jäin veel 3 gröönuga eksperimente tegema, siis kuldsete jaoks enam vedamistrakse ei jagunud. Vedasid kaelarihma pidi - mis muidugi ei ole õige.

Moodustus kaks paari - emade ja tütarde paar. Emade paaris siis ema Pille ja ema Roosi. Tütarde paaris - tütar Kirke ja tütar Athena.

Kuldsed olid algul täis indu - kapata edasi.

Kiirused niivõrd suured, et pildilegi jäid ähmaselt.


Igatahes hiljem alustanud emade paaril oli suur eesmärk - jõuda tütardele järele.

Muidugi - eks hiljem see suusatajavedu enam nii roosiline ei olnud - kuldsed siiski rohkem jahikoerad kui kelgukoerad ja huvitusid teeäärsetest lõhnadest enim, kui piki teed tormamisest - edasi-edasi-edasi.

Hooaja algus

Gröönudega kelgutame vist juba 3-ndat nädalavahetust. Et Bamse väga kaeblema ei hakkaks aedikus, siis alustame alati sõite Bamse ja Daroniga. Väga hea paar meie arust.

Kuna meie maja eest möödub maantee ja vähemalt marsruudi alguses peame seda kasutama, siis pahatihti peavad koerad harjuma autode möödasõiduga.


Siis on meie neljase rakendi kord. Koerad hakkavad juba harjuma, et neid pannakse mingi juhtme külge ja lasevad enda kallal toimetada rahulikumalt kui algusaegadel.


Eirikut me ei olnud tükk aega kasutanud, seetõttu uustulnukana oli tema vanarahu Ellardi kõrval veidi ärevil.

Jae eks uus koosseis läks algul veidi sassigi.

Aga seejärel kulges sõit probleemideta. Davise panime ette Torbiku kõrvale, siiski tema vedamine kõige parem ei olnud - sörkis kohati lõdva liiniga.

Kuid lõpuks oli kõik OK.

Pärast katsetasin uudset koosseisu - meie kaks noort emast (Esme, Elfie) ning Daric. Siin esialgu midagi head ei olnud. Panin alati ette ühe koera ja taha paari (edaspidi katsetan teistpidi) - aga õigest sõidust ei tulnud midagi välja. Eesolev üksik koer innustus teeäärtest, millest iganes - aga oma juhtfunktsioonile ta pihta ei saanud. Ja nii kippus tagumine paar ette ning üksik koer laperdas suvalises kohas. Vahetasin eri "juhtkoeri" - võibolla ehk Elfie oli neist kõige parem.

Talv meilgi käes

Talv on meilgi juba pikemat aega, aga nagu kuulda - mujal vägevama lumega. Aga eks siin Haanjamail - algul ei saa minema, pärast ei saa pidama. Ja eks taevataat andis osa novembrilumest meile vihma kujul.

Kuna fotokaga meil hetkel mingid probleemid, siis kajastan talvealgust Facebookist saadud F-pesakonna kuldsetega.

Fortune pulka otsimas:

Flint Pärnumaal:

Peppi Soome lumes:

Meenutusi mudaajastust

See sügis oli üpris masendav. Pidev vihm ja kui vihma jäi vähemaks, siis algas koheselt uus sadu. Ja kuna meie talu asub sisuliselt mäejalamil ja kuna pinnas ei ole ka vettläbilaskva liivaga õnnistatud, siis nii meie taluõu kui ka koerteaedik muutus mudamülkaks. OK - gröönudel oli võimalus müüridele ronida, neil on ka varjualused. Aga millegipärast meeldis neil laussajus viibida. Kurb oli neid vaadata.

Mõnel harval momendil me rakendasime gröönud eri koosseisudes käru ette, aga ega seda õiget treeningut nad ei saanud. Seega ka gröönude väljaõpe läks vett vedama.

Torbik Bamsega kahekesi sellest suve algusest koos liikuda ei taha. Kuigi Bamse on nii heatahtlik Torbiku suhtes - aga arvatavasti Torbikul mõni valus mälestis Bamse jõulisest liikumisest, mis võis talle valu teha. Seega Torbik liigub vaid kutsikatega ja seda jälle alles viimastel aegadel (vahepeal oli tal jooksuaeg). Saime Torbiku juhtimisel selgeks tavalisel maantee sirgel ümberpööramise (käsklus "Siia") - ja siis õppis Torbik selgeks uue triki, suvalistel kohtadel ta mõnikord otsustab rakendi ümberpöörata. Oehh.

Bamsele aga leidsime paarimeheks Daroni. Teiste poisikestega ühes rakendis oli Daron selline eriline innukas-riiakas tormaja. Bamsega koos aga vana rahu ise ja teeb ka mõnusalt tööd.

Muidugi see pori ja mudaajastu sundis meid lõpuks midagi ette võtma. Veel hetkelgi toimub pinnase parandamine - algne pinnas kõrvale ja siis karjäärist kruus asemele. Ka gröönude aedik sai lisapinnast, aga mitte siiski kõikjale, sest aedikut ei saa ära lammutada, et kopa materjal kõikjale pandav oleks.

Aga nii kuldsetel kui ka ammulisui vaatlevatel gröönudel on huvitav. Mops Pollyt me ligi ei lase, kardame et pistab kopa nahka.

Muri elu kui kuninga kassil

Mitte ei tea, miks tänast möödaniku mälestust novembri algusest just niimoodi pealkirjastan. Ju siis Muri ehk Skylinedog Rose Fimuri elu ongi ülimalt hea.

Aga kokku saime Tartu rahvusvahelise koertenäituse laupäevasel päeval. Meie Pillega olime näitusel turistidena (koerteta) ja Muri perekond samuti turistidena (Murile lihtsalt näitusemelu näitamas).

Igatahes Muri oli aktiivne tegelane ja temasugusele koerale oli tohutu koertehulk ümbruses tõeline nauding - nii palju uusi lõhnu, koonusid, mis iganes.

Peale näitust külastasime Muri kodu. Jahh ... hiiglaslik ning hiilgavalt kujundatud aed - kõik see oli Muri päralt.

Kuid Muri ei ole siiski õuekoer. Avarad ruumid on majaski tema käsutuses. Tõsi küll maja keldrikorruse basseini veeprotseduurid on keelatud. Aga aias on siiski pisike tiigike, seal saab koer oma veeprotseduure harrastada.

Sügavat muljet Muri eest hoolitusest jättis mulle aga maja ukse kõrval paiknev mänguasjadekapp.

Igatahes - pererahvas kiitis Murit ja Muri pererahvast.

Monika juubel!!!

Pühapäev oli tegus päev. Laadisime autosse Roosi, Athena ja Polly ning suundusime Tõrvandisse Monika juubelile.

Kirke ja Kati olid ka algul kohal ja aitasid meil Monikale ette kanda auhh-auhh-auhh sõnadega sünnipäevalaulu (lisaks sama laul inglis keeles - ning tekst rääkis loomaaiast...)

Juubelile oli kogunenud väga mitmekülgne seltskond (kas just sulelised-karvalised) ja seetõttu nägime kuldsetest erinevaidki koeri. Kõigi koerte tõunimetust kirjapildis kohe peast ei julge kirjutadagi (nagunii eksin, isegi hääldada ei oska).

Seetõttu esitlen - tegemist on tõuga, mis on omanikule väga südamelähedane:

Aga kohapeal algas siis väga erilaadsete klassidega näitus. Kohtunikuks Kalvo.

Tegelikult - kuigi võistlusklassideks olid näiteks karvututeklass, siis hoolimata nendest mängulistest nimetustest - võis võitjatel ikkagi väga hea meel olla. Aga erinevalt tavanäitustest, siis siin kaotajaid ei olnud. Igaüks sai erilaadse (suisa ainulaadse - ainueksemplari - Monika kätetöö) roseti ja kingituse.

Siiski paksude klassis tuli Roosi võitjaks. Algul oli ka üks julge konkurent, aga nad said disklaffi, sest ribid olid tunda. Roosi võinuks edukalt võistelda ka karvutute klassis.

Polly pilti näituselt ma ei saa näidata, sest üllatus-üllatus - Polly ei esinenud kõige paremini. Seisak-liikumine suht katastroofilised. Aga seda enam väärt kogemus, niisama lambist siin ilmas ei tule miskit.

Aga pildike Polly konkurentidest:

Ei saa mainimata jätta, et kohtunik Kalvol tehti elu väga raskeks. Tavalisel näitusel on tavaline, et kohtuniku tegevust kritiseeritakse. Aga seda ringist väljaspool ja tasa-tasa. Seekord käis näituseringi ümber kõvahäälne arutelu - mida kohtunik küll valesti või õieti teeb.

Ja siin on siis lõpuks kõikide klasside lõppvõistluse tegijad.

Aga aeg oli suunduda tuppa. Monika uue elamise remont on juba lõppjärgus - igatahes tuba oli soe ja eriliselt hea akustikaga. Juubeli puhul ettekantud ooperiaaria kõlas imekenasti. Peagi asendas laulmist koerinimeste jutuskelu. Kohati võis mulje jääda, et tegemist on mitmete tõuühingute (kuldsed, retriiverid, spanjelid, ?) või spordiseltskondade (agility näiteks) samaaegsete koosolekutega, aga seda huvitavam oli - kuulata ühte kui teist teistestki tõugudest.

Aga loomulikult söödi ja joodi ka. Kiidaks eraldi Monika poolt keedetud seljankat. Vähemalt 4 taldrikut pistsin koonu vahele. Kui oleks mahtunud, siis võtnuks veelgi.

Kuna ei oska (ja ega ka ei kavatse) anda täit ülevaadet juubelil toimunust, siis lisan veel mõned pildikesed suvalistest hetkedest (kõik pildid on siin).

Triinul oli küll mingi söödava jagamine käsil koertele (st agilty tunneli läbimise õpetus), kuid vaevalt minu puhul sellist tegevust arendades niivõrd palju andunud fänne oleks, kui Triinul.

Ning lõpetuseks mõned pildid õnnelikest võitjatest. Kuigi Merike on mõnel näitusel saanud kindlasti ühe päevaga palju rosette, siis pühapäevane Tõrvandis toimunud Monika sõpruskonna juubelinäituse suur saak oli ikka väga eriline.

Ja oli teisigi - sama õnnelikke.

Kokkuvõtteks ütleks, et tegemist oli üritusega - kus rõõmsalt naeratati. Südamest.

Poistebänd Torbiku juhtimisel

Tasapisi oleme kutsikaid (minu arust noori koeri) eri koosseisudes käru ette rakendanud. Emased kutsikad ei ole veel eriti kogukad ja seetõttu nemad saavad vähem sõitu.

Pühapäeva hommikusest sõidust said tehtud ka mõned pildid. Niisiis ees Torbik ja kõrval Ellard. Ootavad starti:

Aga siin on nad juba sõiduvees:

Ning teise paarina taga Davis ja Daric. Ja loomulikult Pille.

Kahe kilomeetrine ots käib kähku. Aeg on koduväravast uhkelt sisse sõita.

Selline mulje, et lõõtsutav poistebänd sai ise ka aru, et koostöös väljas hulkumas käia on üks igavesti tore asi.

Muidugi - eks kõik ei ole veel ideaalne. Ellard siiski kogu tee Torbiku tempot kaasa teha ei suuda veel. Ka tagumine paar "ujus" vasakule-paremale vahel. Aga juba nad hakkavad arusaama, et ette rakendades on mõistlik mitte eriti rabeleda. Trakside-käru nähtavale ilmumine - äratab gröönudes üleüldist elevust-ootust. Davisest on saanud vaat et Torbikustki osavam traataia ületaja. Ka teised kutsikad anuvad: "Mina, mina, mina...- tahan nüüd välja saada - sõitma".