Hakkame veosportlasteks...

1. novembril olime kuldsete sügispäevadel Rapla ligidal. Toimunust on ülevaade kuldsete kodukal. Ja kuna liialt palju asju tagantjärgi kirjutama pean, siis ei hakka omi heietusi tollest toredast (kuid veidi külmatuulelisest) päevast kirja panema.

Niipalju ehk juurde, et Athena osales ka õppenäitusel. Kohtunikuks Mairi. Ja vahel on eriti hea meel, kui tunnustatud koerakasvataja hindab ka meie koera ülihästi. Athena saavutas väärika teise koha emaste seas.

Peale ürituse lõppu, suundusime veel loode poole. Läksime Liviale külla. Ning siis järgmine päev kihutasime juba Aegviidu poole. Seal toimusid rakendisportlaste karikavõistlused.

Rahvast ja koeri oli kohal minu hinnangul ootamatult palju. Tõsi küll, väga paljud olid ka lihtsalt asja vaatamas-tutvumas.

Ei oskagi ütelda, et mis imelik katsetuse vaim mulle sisse lõi, aga panin ennast koos Silvaga kirja koerakrossi võistlusele.Tegelikult leidsin, et kuidas ma saan midagi rääkida koerakrossist, kui ei ole asja proovinud.

Kui tavaliselt ikka minnakse võistlema, et mingi tulemus saavutada, siis minu optimistlikumaks unistuseks oli see 4 km rada läbida (ilma katkestamata). Minusugune mees parimais aastates ja veel kaalukas mees ja ...mees, kellele kunagi jooksmine ei ole meeldinud - ei saanud nüüd küll kellelegi konkurentsi pakkuda. Aga tähtis on ju osavõtt.

Aga tore oli. Viimati vahest 25 aastat tagasi kandsin numbrimärki. Number 13-t ei antud, sain numbri 7. Saan stardis ilma Silva poolse puiklemiseta isegi minema. Tatsan siis edasi, algul on selline lai kruusatee. Kohati suundub Silva metsapoolsele teeservale, eks siis mina poolviltu järel. Aga kui rada kitsamaks läheb metsade vahel, siis on minu ja Silva vahel juba tugevalt pingul rihm. Aga ega ma erilisi kiiruslikke omadusi näidata ei suuda, hingeldan. Harjumatu asi. Kirun juba, et miks ma ikka mingeid jooksutossusid kaasa ei võtnud. Saabastega trampimine ei ole kõige lõbusam. Kuskil poolel maal möödub meist siis esimene koer-sportlane. Ja kohe ka järgmine paar. Nad oleks ehk kaugenud kohe, aga mingi paarkümmend sekundit saan nende järel siiski sörkida. Rada kahe konkurent koera vahel jäi kitsaks... Aga siis said nad minema ja mina jätkasin sõrkjooksu. Tegelikult minu jaoks oli tegemist siiski kohutava kiirusega. Kas nüüd ka Silvale? Seda ma ei tea, Silva olla Rootsis just jooksukrossiga tegelenud. Igatahes on Silva minuga meie õhtustel jalutuskäikudel siiski suuremat kiirust näidanud (ma siiski olen 2-3 jooksutreeningut ennem teinud, ükskord jooksin isegi 2 km järjest). Arvatavasti mul mingi kiirusjooksu nupuke veel leidmata. Aga olgem ausad, ega ma midagi kiiremini ka ei jõuaks.

Enne finišit on sildike - 900 meetrit veel. Aga on ka suuremad tõusud. Seisatun lõpuks veidi hingetõmbeks, ei taha rahvahulkade ette saabuda tuikudes. Samas teen veidi isegi viimastel meetritel kiiremat sammu. Olen läbi kui läti raha, aga rahuloev, suutsin endale midagi tõestada.


Pärast siis tuigun uurima enda aega. Mind lohutatakse, et mul ei olnudki kõige kehvem aeg. Olen sellest veidi imestunud, teatan seda ka Pillele. Siiski selgub, et olin kiirem eelmise aasta viimasest ajast. Ja ega vist sellegi üle ei tasunud eriti uhkeldada, eelmine aasta olnud ka rada raskem.

Tegelikult on rakendisport juba kujunenud tõsiseks spordialaks (isegi olümpiaalaks soovitakse saada). Lisaks minusugustele hobiinimestele (Saksamaal näiteks koerakross juba sisuliselt massiharrastus)tegelevad alaga ka tõsised tippsportlased. Pillele jättis sügava mulje krossijooksu võitja Lauri Reppo start, nagu pildilt näha on juba algus maksimum kiirendusega.



Nüüd on aega ka teiste alade võistlusi jälgida. Koer-koerad, koerajuht ja siis igasugu ratastel riistad; jalgrattad, kärud, tõukerattad, jalgratas - mis tehtud tõukerattaks (kett maha võetud).

Võistluste tulemusi saab silmata rakendisportlaste kodukal.

Ning koerteks; siberi huskyd, alaska malamuudid, samojeedid, lääne-siberi laika, dobermann. Meie kuldsed Roosi ja Athena olid lihtsalt pealtvaatajad. Ka Torbik oli meil siiski lihtne pealtvaataja ja samas pealtvaadatav. Üpris tihti tunti meie gröönude vastu huvi, keegi ju sellist tõugu ei teadnud.

Ning lõpuks 10 pealine alaska huskyde rakendi demo sõit. Juba see ette rakendamine oli omaette vaatepilt. Rakendi üks ots oli dziibi küljes, teine ots aga pingule seotud elektriposti külge.Iga koera lisarakendamisega suurenes lärm. Nagu oleks oodata mingit plahvatust. Igatahes mina ei oleks julgenud olla esiotsa lahtipäästja. Igatahes pooleldi pidur peal (pärast oli kruusatee veidi üleäestatud) liikumine rakendamiskohast stardi kohta oli juba muljetavaldav ja siis kui nad said vabalt minekule.... Oijee... Raketirakend.

Aga ühtteist õppisime veel sel päeval. Näiteks ei teadnud me sellist elementaarset asja, et kui veokoer ei tegele vedamistööga, siis kinnitatakse koera paigalhoidmiseks rihm kaelarihma külge. Rakmete külge aga vedamistööks vaid.

Ja siis ma sain tänu Sulevi ärgitusele (kennel Aptorhome) ka veidi proovida Silvat ja Torbikut tõukeratta ette rakendatuna. Minu elu esimene vedamisrakend seega... Hästi läks, hästi vedasid, kuni teepealt leidsid porilombi, millest aga oli vaja janu kustutada. Kuidagi siis pöörasin otsa ringi ja tagasi, aga pidin ka kohe lõpetama, sest olin koertega jõudnud tihedalt rahvastatud-koerastatud summa. Eks vedamine ole üks asi, peab ka juhtimist õppima kuidagimööda.




Kahjuks meie selle nädalavahetuse pildid said veidi kehva kvaliteediga. Mingi fotoka seadistuse kala.

Aga eks teisedki tegid pilte. Esmajoones hindan muidugi Mariini pilte, lisaks oli sealt tore leida ka meie koeri (eriti Torbik) kõrgkvaliteetsete piltidena.
Ürituse taustast jne saab lugeda sellest Koertekoja teemast. Siin on ka viiteid teistele toredatele fotoalbumitele sellest päevast.

Jahiõpe kuldsetega

Igasugu asju on vahepeal juhtunud. Aga ei ole suutnud neid kirja panna. Proovin siis ühtteist meenutada.

Tavaliselt kirjutan siin blogis õnnestumistest. Aga tegelikkuses on ka ebaõnnestumisi. Ja mis neid ikka varjata. Niisiis;

Käisime ühel ilusal päikesepaistelisel oktoobrikuu päeval verejälje katset-eksamit tegemas Athenaga. Ka Artemis ning Loora olid kohal. Ja kohtunikuks ja eelnevaks verejälje õppe läbiviijaks hr Lurich.

Ja mis selgus, Athena ei saanud aru asjast. Veri teda huvitas, aga rajal nuuskis niisama. Olin meeleheitel. Õnneks oli eksami järjekorrani aega. Ja siis sai kasutatud nippi, mida ennem ei oleks pidanud õigeks (toiduga jahiõppel ei mängita - arvasin), kastsin juustutüki metslooma verre. Siis panin oma õpperaja algusesse selle tükikese ning ka lõppu. Kohe oli teine asi, Athena sai aru, mida vaja teha.

Aga see lühike õpe siiski teda eksamilt läbi ei viinud (tol päeval ka ükski teine koer eksamit ei sooritanud). Vahendan siis händler Pille muljeid - et sõnakuulelikkuse osa tegi laitmatult, jäljel ka liikus tublilt, aga kõigis kolmes raja käänupunktis kaotas korraks jälje. Leidis küll jälje uuesti ja jõudis ka rajalõppu saagi juurde, aga kolm eksimust oli siiski liiast.

Niisamuti juhtus ka Artemise ja Looraga. Muidugi, Loora peremees oli sel päeval jahil ja seetõttu proovis seda jahieksamit teha Looraga Kai. Võibolla Loorale tundus imelik, et perenaine jahil?

Muidugi asja tragikoomika oli see, et kui pärast pikka päeva Loora siis Tartusse jõudis, siis ootas Kalle juba kodus. Et anna koer, üks lasust haavatud metskits metsa kadunud. Loomulikult Loora leidis kadunud saagi.

Artemise verejäljel tegutsemine ei olnud ka kiita (ei saanud aru, mida temast tahetakse ja kartis-võõrastas). Aga ega siis Artemis kunagi ka verejälge (ja muud jahivärki - pauke, surnud loomi jne) ei olnud näinud.

Meie ootepaigas oli ridamisi õppeverejälje radasid tehtud. Ja järsku päeva lõpus nägime Artemist järsku midagi imelikku tegemas. Ta suundus iseseisvalt ühele õpperajale ja meie hinnangul sentimeetri täpsusega (kõik käänakud läbiti ka nina maas) läbis rajakese.

Niipalju siis tolle päeva jahikatsest.

Aga kahjuks pidin see sügis veel ükskord tõdema, et Athena ei ole väljaõpetatud jahikoer. Käisime kuldsete sügispäeval Rapla ligidal. Kohapeal lasti ka dummy püssist, seda riistapuud Athena ei olnud kunagi näinud. Dummy veest toomist oli Athena proovinud vaid meie pisikesest kodutiigist - kuskil 10 meetrit kaldast ju sai visata seal. Aga siin oli veidi teistsugused olud. Piklik tehisjärv, koerad pidid jooksma pikalt piki kallast, enne kui said vette joosta, et dummyt tuua. Läksin siis Athenat katsetama. Nojah - tormas siis peale pauku õhinaga piki kallast, läks isegi vette õiges kohas, ujus isegi kümmekond meetrit... ja oligi kogu värk. Arvatavasti ta lihtsalt ei näinud seda dummyt enam, ei osanud ka otsida ja mida sa tühja ikka ujud.

Aga lohutuseks võin ehk endale ütelda: kuidas ta saigi tuua kaugelt veest - kui teda selleks ei olnud õpetatud.

Kurb on asja juures see, et kunagi (põhiliselt 2007.a. kevadel) siiski sai veidi tegeletud Athena jahiõppega. Ja täiesti edukalt. Athena oli 4 kuune, kui käisime isegi Võitla faasanifarmi juures toimunud üleeestilisel jahimeeste foorumirahva faasanijahis. Haavatud või surnud faasanit ta muidugi siis tuua ei saanud. Aga eheda jahipaukude värgi sai ta kütiliinil seistes ära kuulata. Pärast sai ka faasanit suus hoida. Athenale meeldis.

Aga eks ta sai sel kevadel siiski ka ise lindu retriivida. Tegime veidike õppust kodus (ei mäletagi kellelt me need sügavkülma pardid saime), täiesti innuga tegeles nagu allpool pildilt ehk näha on?



Ja siis osalesime ka kennel Meiepere poolt korraldatud kevadpäeval Ahja jõe ääres. Seal oli ka teisi Roosi kutsikaid; Loora ja Lasse. Verejäljed, linnud, nende toomine - kõik oli kutsikatele huvitav ja tehtav.



Siin nad tutvuvad jänesekarvalise dummyga:

Ja siin toob Athenake parti:

Ja väga tubli oli Athena Markku Santamäki poolt läbiviidud kuldsete jahikoolitusel Võitla kompleksis. Oli seal siis seal selline õppekatse; koer ja koeraomanik seisavad püssimehega samal liinil. Siis lastakse jahipüssist ja koeraomanik laseb koera lahti, et see hakkaks heina seest (tol kevadhetkel kulust-põõsastest) otsima lindu. Läksin minagi seda süüdimatult katsetama, kuigi rahvas arvas, et nii noore kutsika kohta oleks see liiast. Aga Markku naeratas ja lubas meil katsetada. Ja ennäe imet, Athena leidiski pardi ja tõi isegi minule käeulatusse. Aga pean tunnistama, lõpp läks siiski käest ära. Athena hakkas saaki ainult enda omaks pidama ja kahju küll, isegi veidi rebis seda. Aga sain siiski veidi räsitud linnu kätte. Et seda vältida, peab algaja koera õppes kasutama kas külmunud või näiteks sukkpükstesse mässitud lindu. Siis ei pidavat rebimiseks minema.

Ahjaa - mõnel korral korraldasime kodus ka verejälje katsetusi. Ka Lasse, Loora ja muidugi Roosi osalesid. Tegin põllule igasugu vereradasid. Milline hasart koerte poolt, saak leiti alati üles. Kutsid muutusid kohati pööraseks, et saaks ometigi rajale. Paaril korral pääsesid kõik väravast korraga välja ja tormasid siis üksteise võidu mööda põldu.

Ühesõnaga - kunagi tehtud kutsikate jahiõppe katsetused tundusid nii edukad olevat, et sigines arvamus; et kui vaja mingit jahieksamit teha, siis õpime veidi ja teeme selle katse ära... Et jahiinstiktid kutsikatel olemas, kuhu nad ikka kaovad.

Aga tundub et, võivad kaduda küll. See tähendab, et vaevalt nüüd jahiinstikt või tööhuvi kuhugi kadunud (varjusurmas ehk?), aga see tööoskus millegipärast ei avaldu koolitamata ja praktikata koera puhul. Ja selles on minu süü, sest Pille usaldas Athena jahiõppe minu kätesse. Aga praktiliselt aasta otsa ei ole meie koerad jahivärki näinud... Alati leiab vabandusi, et aega ei ole. Aga see aeg tuleb leida. Seega siis 2009.a. kevad ehk hakkab Athena uuesti "jahikoeraks".

Muidugi üks meie jaoks uudne segav asi koerteõpetamises on konkurents. Tavaliselt ju õpetad koeri õhtusel jalutuskäigul. Aga kui neid on kaks (Roosi-Athena), siis pead ühe neist üpris kaugele panema, et teise koera õpetamist ei segaks.

Meie esimesed Roosinupud said kahe aastaseks.

Amor, Apollon, Aristaios,

Artemis, Athena, Aurora, Aphrodite!

Õnnitleme kahe aastaseks saamise puhul.

Kennel Skylinedog

Ja palju konte kutsikatele soovivad: Roosi ja Wilson

MySpace Graphics

Athena on ideaalkoer - tervise poolest.

Vahepeal sai käidud Tallinnas Västriku kliinikumis Athenaga düsplaasia alasel terviseuuringutel.
Läbi igasugu hädade (auto tervist tuli kontrollida) ja kiirustamiste jõudsin siis kohale.

Aretuse eelsed terviseuuringud on nüüd küll selline koht, kus alati nõutakse tõutunnistuse näitamist (mingi euro vetpass ei kõlba). Mingi aeg siis läks paberite ja Athena kontrollile (kiibi number jne).

Kohapeal on veterinaarid väga kõvad spetsid, heideti pilk Athenale ja nimetati koheselt unerohu doosi suurus. Ja siis pidin 15 minutit Athena uinumist ootama. Siiski mitte üksi, keegi naisterahvas kliinikumist oli ka kohal. Ja oli võibolla ka põhjust, korraks Athena veidi tegi mingit röhitsemise sarnast häälitsust, kohe suruti koonu alla papist oksekauss. Aga see oli lihtsalt häälitsus. Millegipärast kussutan siis Athenat (nagu last), kuni taban küsida, et mida tegema pean. Selgus, et koera peab rahule jätma; Et kuidas endale meeldiks, et kui tahad magama jääda, siis keegi muudkui tüütab.

Athena jäi siis magama, jätan ta veterinaaride kätte. Mõne aja pärast kutsutakse mind tagasi ja teatakse, tuleb 15 minutit oodata ärkamist. Seinal on hiilatu suur Athena luustikupilt (aga ei hakka uurima, mis seal miski on), et kõik näitajad olla ideaalsed; HD on A/A ja E/D on 0/0. Ja et homme olla Kennelliidus komisjon, kus siis andmed kinnitatakse.

Proovin siis veel veterinaare kiusata ja küsin, et kui palju Eesti koertest (kuldsetest) ei ole ideaalpuusadega jne. Selgub, et sellist statistikat ei tehta, liialt vähe koeri Eestis uuringute all (oli see 600 koera aastas?).

Aga tasapisi toibub Athena juba. Põrandaks on libe kivikate, Athena proovib kõigepealt ennast esikäppadele ajada, aga libiseb muudkui potsti pikali tagasi. Aga kolmanda korraga see asi tal juba käpas. Siis lähevad käiku samamoodi tagumised jalad, kuni ta seisabki. Egas midagi, tuleb lahkuda. Komberdame siis välja uulitsale. Ilus päiksepaisteline päev, otsustan et koera reipaks tegemiseks on kõige parem jalutuskäik. Igaksjuhuks küsisin siiski ennem üle; Kas jalutamine on lubatud. (olin kuulnud uinutidooside tõttu hukkunud koertest osades eesti kliinikumites).
Jalutamises ei nähtud probleemi (ka Roosi düsplaasia uuringute puhul tegin koheselt jalutuskäigu). Ja tõsi ta oli, 10 minuti pärast oli Athena nagu ikka tavalisel jalutuskäigul, nuuskis teeääri jne.

Helistan siis Pillele ja teatan, et Athena on tervise poolest ideaalkoer. Koheselt tuuakse mind maa peale tagasi, et ennemgi on esialgselt üteldud; Kõik korras, aga hilisemalt komisjonis selgub (mingi šablooni? alusel mõõtmine seal), et ega ikka ei ole küll.

Aga Eestimaa on väike ja vahel satud õigel ajal õigesse kohtagi; Mõne aja pärast helistab murelik Pille mulle tagasi, et mida ma küll seal Tallinna linna vahel teen, et Livia oli just hetk tagasi Tallinnas mingist koeraga jalutavast tüübist mööda sõitnud ja koer oli välimuselt nagu Athena.
Pean siis vastu tõdema, et kuulsin ise ka mingist kihutavast kaubautost signaali laskmist ja millegipärast tekkis koheselt mõte; Et keegi tuttav ehk tuututas, aga kes küll siinkandis võiks olla kaubaautoga, ehk äkki Livia mees oli roolis? Aga ikkagi tõenäosus, et just Roosi kasvataja (Livia) nägi Athenat jne, on veidike küll müstika.

Selle teadmisega ning teadmatusega ametlike Athena düsplaasia uuringute kohta, asun siis õhtuhämaruses teele tagasi oma Haanjamaa kodukese poole.

Aga järgmine päev saame telefonitsi järgi uurides teada, et kõik oli ikkagi ideaalne ja paari päeva pärast jõudis vastav pabergi meile postiga kohale.

Jimmy nägemine, Athena nägemine

Lõpuks on saabunud aeg ka Athena terviseuuringuteks. 10. septembril toimus Viljandis Männimäe Loomakliinikumis Eesti ainukese ametliku koerte silmauuringuteks kvalifitseeritud spetsialisti dr Ülle Kella vastuvõtt. Pisikese hilinemisega jõuame kohale, Athenale tilgutatakse midagi silma ja kästakse 20 minutit oodata. Inflatsiooni ajaloo huvides märgiks, et maksis siinne uuring 600 krooni.

Tõstame siis Athena lauale, ruum tehakse pimedaks ja dr Ülle kell alustab silmade uurimist. Millegipärast olen muretu, tean, et Athena nägemine on OK. Ja nii oligi, leide ei leitud. Seega negatiivne tulemus leidude mõttes, aga Athena ja meie jaoks positiivne.

Uurin doktorilt; Kas koertele vahel ka prille on vaja?

Selgus, et üldiselt maailmas ei uurita, kas koerad on lühi-kaugnägelikud ehk siis kas vajaksid prille. Aga UsA-s siiski tegeldavat asjaga ja üks spetsialist jahikoerte alal pidavat seda väga oluliseks. Et lühinägelik (seda esinevat) koer ei ole võimeline reageerima kiirelt näiteks jahilinnule. Seega ka selllise koera jahitöö, ei ole nii tulemusrikas kui vaja oleks.

Athena nägemisega on siis kõik korras, aga meil on senini olnud probleeme Jimmy nägemisega (rohkem kui aasta ei ole teda näinud, ega ole temast ka midagi kuulnud). Aga kasutades juhust, et meil Viljandisse asja, sai Jimmy perenaisega kokkulepitud kokkusaamine siinsamas Männimäel.


Kes on siis Jimmy? Jimmy on Skylinedog Rose Apollon, Roosi A-pesakonna üks kolmest isasest kutsikast. Viimati nägime teda 2007.a. kuldsete retriiverite erinäitusel Viitnas toimunud sugulaste kokkusaamisel. Nagu allolevalt piltidelt näha, on Jimmyl küll mõningasi tumedaid laike, aga ikkagi üks selline üldiselt heledat karvatüüpi - vähemalt mulle tundus nii.



Jimmy on reas kõige parempoolsem koer.

Jimmy on kõige parempoolsem koer pildil

Pille siiski juba kutsikapõlves liigitas Loora (Auroora) ja Apolloni (Jimmy) A-pesakonna ainukesteks tumedamakarvalisteks.

Aga 2008.a. sügisvärvides seisev Jimmy oli ehk ka Pille jaoks suur üllatus.

Jimmyt on ilmtingimata vaja paitada:

Ja ega siis Athenagi jäänud Jimmy vastu ükskõikseks:

Samas mingit üleüldist üksteise tagaajamist me keset linna koertele ei võimaldanud. Pealegi samal ajal ka teised koerad voorisid meist mööda kliinikusse. Tõukoerte puhul on reegliks; varakevadiste kutsikate puhul peab sügisel silmi uurima.

Proovime siis Jimmyt pidevalt näituseseisakusse saada;

Tegelikult on Jimmy 2007.aastal kahel korral kutsikana ka näitustel käinud. Viitna erinäitusel sai ta küll väga kiitvaid sõnu kohtunikult, aga nagu ma siin blogis pidevalt kurdan erinevate koerte puhul; esitlemise puuduste tõttu ei ole ka esikohad võimalikud. Eks see meie, kui kasvatajate süü ole. Arvame, et kutsikaomanik valib siiski ise (meie peale ei suru), kas ta hakkab näitustel käima või siis mitte. Ja seetõttu näituseõpet me ka peale ei suru. Aga ilma selleta on raske edu saavutada.

Siiski - niipalju kui ma aru saan, 14. juuli 2007.a. Viljandi näitusel Jimmy oli VSP kutsikas. Ja vastava pildi võib üles leida kennel Fairy Sunrise kodukalt. Tõsi küll, vastav tulemus ei kajastu otseselt kuldsete tõuühingu koduka näitusetulemustes - Viljandi (siiski väga paljude teiste näituste puhul ka) näitusel nagu ei olekski kutsikate kohaasetusi välja selgitatud.

Nojah, just hetk eespool väitsin, et me ei suru kellelegi näitusi peale. Aga uhket Jimmyt vaadates hakkasime koheselt uurima; Et äkki ikka peaks Jimmy näitustele saatma.... Esmajoones 2009.a. veebruari erinäitusele Tallinnas (aga perenaine ei saavat siis tulla ise kohale). Peame vist hakkama kogenud händlerit otsima Jimmy näitamiseks.

Aga peale pildistamise uurime ka Jimmy tavaelu. Probleeme ei olevat. Kui ka kuldsete isaste puhul on vahel inimesed hädas olnud, et teatud eas isane kipub domineerima ja tahab karjajuhiks saada, siis Jimmy puhul sellist häda ei olnud. Üks kord aastas haugatavat. On ka Mairi juures koolitustel käinud. Aga ujumisest ei hooli, solberdab niisama vees. Seega ka igasugu parte ta ei tassi, elab rahulikku ja korralikku lemmikkoera elu. Teeb trikke, näiteks sitsib.

Pean tõdema, et vapustav oli vaadata Jimmyt - kes oli nagu Roosi isane koopia.

Vaid karvkate oli mitmekülgsem kui Roosil, ütleks et minu maitse kohaselt ideaalvärvides kuldne.

Ja siis veel üks üllatus, Jimmyl on nii silma kui ka düsplaasia uuringud tehtud ning kõik näitajad on ülihead.

Muidugi ka Jimmy vennal Rommelil on samad terviseuuringute tulemused.

Ja täna saime nende õekese Athena puhul samuti teada, et nägemine korras. Seega on loota, et Athena düsplaasia uuringud annavad sama tulemuse. Elame-näeme.

Aga lähme siis laiali. Nägemist siis Jimmy.

Jami oli Porvoos parim isane kuldne kutsikas

Tanja saatis meile Soomest meili, Jami oli Porvoo näitusel (30.08.08.a., kohtunik Ingrid Hein) parim isane kutsikas kuldsete seas.




Õnnitleme Tanjat ja Tema pere.

Jami ehk siis Skylinedog Rose Benjamini (Roosi B-pesakond) jaoks oli see esimene tõeline näitus (kunagi mingil matchshow-l olla ka neil hästi läinud). Kui Tanja valis Jami teiste kutsikate seast välja, siis oli tal eesmärgiks saada agyliti koer. Et näituste võimalik edukus olnuks lihtsalt boonuseks.

Otsin internetiavarustest näituseprotokolle, aga seni neid ei ole. Küll aga kennel Glenstone 2008 aasta News rubriigis kerides leidsin siis mõne lause juttu ning auhinnatud Jami pildi. Jami isa Leo ehk Alibren Shear Spirit on selles kennelis baasisaseks (kaasomand kennel VOFCIT'S-ga).

Pillel on ka veidi Jami pilte (ja veel mõni pilt) kogutud. Nagu näha, meeldib Jamile vesi ja igasugu agyliti harjutused on tal ka käpas.

Kelgukoertega ümber Pühajärve

Silva ja Torbik elavad siis meie juures tavalist koera elu. Aga hädasti oleks neile vaja ka kelgukoera elu. Selleks on vaja abi ja nõu saada. Teisi grööni koeri Eestis ei ole, rääkimata tõuühingust (siiski kuulsin, et kuskil on-oli siiski üks grööni koer veel). Aga õnneks on olemas Eesti Rakendisportlaste Liit, kes just tegelebki kelguspordist jne huvitunud inimestega. Kodukas neil: http://www.rakendisport.ee/tp://

Lugesin sealt ja Koertekojast, et 30. augustil toimub ümber Pühajärve suvelõpu matk. Egas midagi, laupäeva hommikul laadisime Roosi, Athena ja Silva auto peale ja suundusime siis Otepääle. Torbik jäi koju, tema ei olnud veel kolmandat süsti saanud ja arvati, et äkki ta ei jõua nii pikka matka kaasa teha. Küll aga tulid meiega kaasa meiepool ööbinud Tartu külalised -Priit ja Tiina ning lastekari; Hendrik, Kati ja Kirke.

Kogunemispaik oli täis alaska malamuute (samojeede ja siberi huskysid seekord ei olnud). Ligi 60 jalga vähemalt. Silva silmnähtavalt tundis mingit erilist tõmmet malamuutide poole ja alustas seda koertele omast sõbralikku maadlusrahmeldamist (niipalju kui omanike käes olevad rihmad koertele võimaldasid). Kodus meil Silva ei tiku kuldsetega samasuguseid maadlusi tegema.



Ülaltoodud pildil on Silval juba seljas midagi uut, tegime siis esimese tõsisema sammu kelguvedamise suunas; ostsime Silvale veotraksid, jooksuvöö, veorihma. Matkal sai siis varustus järgi proovitud, veendutud selle headuses (siiski mingi jubin jooksuvöö küljes läks katki, aga see oli tühiasi) ja pärast matka ostsime Roosilegi needsamad asjad.


Müüjaks ja enamike asjade valmistajaks-komplekteerijaks oli Helle Kaljula (alaska malamuutide jne koerte kasvataja kennel Hellekantrist).
Meie senised kokkupuuted kelgukoerte (põhjarahvaste koerte) omanikega on olnud üksikud. Veel paar aastat tagasi oleksime me peaaegu endale muretsenud alaska malamuudi (aga ükskord ehk siiski saan selle vahva tõu esindaja endale...), käisime maad kuulamas isegi Hellekantri kennelis, kuid teatud asjaoludel ei olnud me veel siis valmis kelgukoerte muretsemiseks. Helle oli ka üks peamisi selle matka läbiviijaid, lisaks oli minule juba tuntud tegijaks Ain Reppo (alaska huskyde ja malamuutide kennel Mutimuudid).

Ja muidugi pean ära mainima, et siin blogis kasutan ma ka Helle Kaljula tütre Mariin Kaljula pilte. Pildid on minu arust väga head, kvaliteetsed ja nende kasutamiseks on meile antud ka nõusolek. Mariini piltide päritolu selgub nähes all paremas nurgas kirjet Rosmariin`s. Panime osa neist matka piltidest ka isiklikku Pühajärve matkateemalisse albumisse.
Et juba pikaks läinud igasugu sissejuhatav viitamine-linkimine korrektselt lõpetada, siis mainiks veel, et Mariini tegevusalaks on ka takside kasvatamine (kennel Rosmariin`s Hund).

Natuke matkast ka, mis kulges Looduskaitsekeskuse poolt rajatud Pühajärve matkarajal
ehk siis ümber Pühajärve. Pikkus pidi olema kuni 13 km, aga pärast vaatasime, et Kirke oli oma sammulugeja andmetel suutnud käia cirka 20 tuhat sammu.

Aga matka algus oli päikseline, tempokas, väsimatu ja koeranduslikult kokkuhoidev.


Aga Otepää teedel, radadel, metsades jne liikumine venitas seltskonna juba pikemaks roduks.

Ise olin rahulolev, sest Silva tundis uute rakmetega nagu kala vees ja minu ülesanne oli vahel vaid silmitseda vedava Silva tagant; Kas olen õigel teel ja kus siis teised on?


Ja eks need siinsed mäed ka väsitasid ja tuli puhata (või ka omapäi kuhugi mujale sattunud ja seega mahajäänuks saanuid oodata). Lapsed puhkasid muidugi aktiivselt.


Seltskond rajal oli sõbralik, vaid vahetevahel mõni malamuudi isane tegi häält teise isase suunas. Aga koerteomanikud olid valvsad, mingit jama ei lastud sündida. Pealegi on nad ennemgi koos matku teinud ja teavad, millised koerad sobivad kokku ja millistel on üksteisele midagi ütelda. Aga meie emaste koerte kolmik tundis ennast vist vägagi hästi teiste ligiduses.


Pean tunnistama, et eriti matkarajaga ei tutvunud (infotahvlite legendid-õpetused jäid enamikus lugemata), niisama kulgeda koos koertega oli ka tore. Ja eks me vahetevahel nägime ja katsusime ka Pühajärve. Kuldsed tahtsid ujuda ja Silva tahtis juua (aga mitte ujuda). Ja hakkad just veeprotseduuridelt eemalduma, kui selgub; Rannaalale on pandud koerte rannal viibimist keelav märk. Aga eks tänavusel suvel rannamõnusid nautivaid inimesi leida siit oleks ka imelik.



Aga peale x (6?) tundi matka, saabusime siis ringiga tagasi alguspunkti ja tõestatud sai, et Pühajärv on nagu maakeragi ümmargune. Oli aeg seltskonnast ühispilt teha, natuke see aega võttis. Sest et nii mõnedki (näiteks mina) olid autod parkinud just rakendisportlaste suure logo ette. Aga autod said eemale viidud, koerad said rivvi pandud nii, et sõbrad kõrvuti ja meie väsinud seltskond sai jäädvustatud.

Nagu vist alguses ütlesin, siis muretsesime lõpus ka Roosile rakmed. Matka kestel oli Pille pidevaks mureks; Kas Silva sai ikka sobiliku suurusega rakmed, ega need viimati liialt suured ei ole. Kui mina usun asjatundjate sõnu pimesi (et Silva sai parajad rakmed), siis Pille tahab alati veenduda mingis asjas, küsitledes erinevaid inimesi.

Eks Roosi rakmete puhul tuli samuti teisi küsitleda:



Aga ega rakendsportlased siis niisama laiali lähe. Ennem toimus traditsiooniline sponsor koeratoidufirma söögi loosimine.


Juba tõenäosus ütleb, et meiesugustel uustulnukatel nüüd loosiga küll vedada ei saa. Ega ei saanudki. Selleks peame vägagi tihedalt matkadest osa võtma. Aga eks ma hakkan siis samuti rakendissportlaseks (ohh seniajani ei ole jõudnud sisseastumismaksu tasuda...) ja kui aega ja võimalust leiame, siis meie pere ja muud loomad on samuti käpad. Üks häda veel, ühe vedava koeraga on ehk võimalik teha jooksukrossi. Aga olen ju tugitoolisportlane, sporti ma küll naudin (aga peamiselt vaid telekast vaadatuna). Aga mulle öeldi lohutuseks, et küll sul kunagi kelgukoeri palju ja küll siis koerad sind viivad - ise ju istud kelgul.


Aga toredasti väsitav päev oli. Saime nii mõneski asjas targemaks. Peale baaris söömist kohvitasime ja muljetasime veel osade kelgunaiste-meestega. Kes jäid siia Otepää kanti juba teiseks ööks. Üleüldse on tegemist matkarahvaga (eks kunagi nooruses olime meiegi sellised) ja meie jutu peale, et Haanjas on lumi tavaline asi, peame arvatavasti hakkama mõtlema Haanja matka tegemisel kaasalöömisest. Aga tore oli neilt kuulda kiidusõnu Silva kohta. Et meil ikka vedas, et saime koera, kes vedas.

Aga lõpuks tuleb koju minna, teele saadab meid kelgukoera pilk...