Juba on aasta 2007 oma lõpuveerandis. Kohe-kohe tuleks kokkuvõtteid tegema hakata. Aasta algus oli hoolimata närvipingest, et kas kõik Roosi kutsikad saavad head kodud - edukas. Meie teada said. Aga edasi midagi eriti hiilgavat ega ka halba ei toimunud. Siiski, see on teada juba, et Athenast tuleb tore koer. Ja loodetavasti ka kõigist teistest kutsikatest.
Kuid samas on kujunenud, et nii Roosi kui Athena treeningud- võistlused-näitused on suhteliselt varjusurmas. Ei mingit nn kvalitatiivset hüpet, mõnes asjas oleme Roosi puhul läbi lubanud isegi taandarengu (sõnakuulelikkuse treeninguid ei tee hetkel).
Võibolla peab ka vahel laisklema, et siis uue hooga midagi uut teha ning korrata vana.
Aga aasta ei ole veel lõppenud ja jõuab ehk tõesti millegi uuega alustada. Seega tuli meie ellu BARF.
Loeme pidevalt Koertekoja kommenteerijate tarkusi-lollusi, sõpruskonna rõõmustamisi – koeraomanike omavahelisi kaklusi. Seinast-seina – aga see teebki Koertekoja huvitavaks. Ja siis sattusin lugema BARFi teemasid; http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=1061 , http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=5811
Eriti avaldas muljet kennel Dragohunter kasvataja kogemused, kus praktiliselt kogu koeratoit koosneb toorest lihast-kontidest – nn Frankensteini saakloomast.
Niisiis huvitav oli lugeda BARFI teemat. Hetkel ei hakka pikalt ning korrektselt seletama, mis minu arust on BARF. Liialt pikale läheb seletamiseks, mida tean ja mida ei tea. Eks ta üks uus asi ole, mis on tegelikult vahepeal ära unustatud vana. 50-60 aastat tagasi ju ei olnud tööstuslikke koerakrõbinaid. Täpselt ei tea, sest iseennast siis ei olnud. Aga arvatavasti sõi “tavaline” koer inimtoidust järgi jäänud ülejääke. Kaheldav, et nii söödetud koer just kõige paremini söödetud sai. Kuid keedeti ka lisaks ainult koerale mõeldud putru-liha- subprodukte. Koeri toideti talumehe-jahimehe-perenaise tarkusega. Konte keegi ei kartnud, nüüdsel krõbinate ajastul on kondid hirmus tabu. Arvan – et keedetud (termiliselt töödeldud) kont oli ja on koerale tabu. Olid ka koertekasvandused ja koertekasvatajad, kes kasutasid teaduslikke dieete. Kahjuks ei ole eriti suutnud leida lugemismaterjali vanadest koerasöötmise ratsioonidest. Aga eks ma otsin. Loen siit ja sealt. Ka uusimaid asju.
Aga toores kont on koerale õige. Ja toores liha. Ja toores püreestatud juurvili. Eks neid BARF-I koolkondi-õpetusi ole mitmeid, näiteks kus juurviljad või pudrud tabu. Valime alles oma teed.
Roosit ja Athenat oleme senini toitnud eri firmade kvaliteetkrõbuskitega (peamiselt Bona Ventura ja Specific, Brit), vaatasime vaid seda, kas hinna ja kvaliteedi suhe on paigas, tuttavad kuldse omanikud julgesid konkreetset marki soovitada ning kas koertele meeldis. Vahetevahel vaid Roosi on natuke pipardanud krõbuskite suhtes (aga tal ka 3 aasta kogemused), aga Athena on tõeline toidu imur. Koerte tervisega ei ole suuremaid jamasid olnud, allergiatest ei tea midagi. Ja ei saa ütelda, et toores liha-kont oleks neile tundmatu. Naabrite juures peetakse loomi, ühtteist sealt koerte poolt leitud – sea tapajäätmed-kondid jne. Ning ka metsast on leitud huvitavaid asju. Ning vahel ise ka väiksem jahimehelt saadud liha-konditükk antud. Ükskord läks isegi terve põdrajalg Roosile menetlemiseks. Tegelikult puudub seni vajadus kardinaalselt erinevale toidule üleminekuks.
Aga BARF on uus ja huvitav. Väike väljakutse. Kas ikka sobib meie koertele, kas suudame järjekindlalt ja õigesti “barfida”? Eriti kui eesti keelset infot suhteliselt vähevõitu. Ning toidu muretsemine ja toidu andmine koertele on arvatavasti aegavõttev ja keeruline üritus.
Üks asi on teooria. Ja kaua sa ikka ainult uurid, vaja ka järgi proovida, kas meie koertele toores kont-liha sobib. Kui ei sobi, jätan järgi.
Niisiis (kuskil 10 päeva tagasi) saabusin ma õhtupimedas koju pooliku toreda toore seapeaga. Söö või ise, muidugi süldina. Kaks kilo kaalus. Maksis 20 krooni. (kui vähegi meeles on, siis märgin siinsesse päevikusse võimalikult palju ka mitteolulist infot, mine tea milleks see tulevikus hea). Niipalju juba teadsin, et 2 kilo korraga ühele koerale on palju. Tegelikult vist ei ole, aga siis pidanuks tagantjärgi järgmine päev vähem toitma. Raiusin siis selle seapea pooleks. Lähen siis koerte juurde, need tõmbasid ninaga õhku ja erutusid silmnähtavalt. Seapea ulatamisest ei tulnud suurt midagi välja, need rebiti peaaegu käest. Oma osa vist konkurentsil.
Koerad eemaldusid seapeaosakestega taluõue õhtupimedusse. Ja asusid töötlema. Liginen Athenale, koer tõuseb püsti, liputab saba ja eemaldub ka minust. Roosi on rahulikum närija. Aga mis ma ikka segan, lähen tuppa tagasi. Paar korda käin vaatamas, ega midagi hirmsat pole juhtunud. Ei. Kuskil poolteist tundi hiljem kutsun koerad tuppa. Ei tea öelda, kas midagi ka maasse kaevati-peideti, aga mõlemast koljust järgi paari näpu laiune luutükk. Neid tükikesi nägin paaril järgnevalgi päeval koertel hammaste vahel. Kuni kadusid lõplikult kuhugi.
Teisipäeva ennelõuna ühes värsket sealiha pakkuvas Võru linna poekeses. Minu saagiotsing õnnestus. Konkureerivad koeraomanikud ei olnud jõudnud veel kodusea subprodukte ära osta. Õhtul hakkan 10 kilo (ja kilo maksab 10 krooni) kaaluvat kraami ca 1 kilosteks toiduportsudeks jaotama. Mingi pikk tundmatu ollus, selgub et põrn. Pooleks pikuti ja kotti. Näe maks, nüsin tükikese ja seegi pooleks ning kilekotti. Kopsutükike pooleks ja kotti. Sai vist kokku kilo ja sügavkülma siis. Ja niimmoodi 9 korda. Peab vist anatoomiat õppima minema. Ahjaa, kõri oli ka. Aga magu ei leidnud. Kahju, sest Koertekoja barfijad rääkisid mao kohta hirmulugusid.
Koerad on uue toidu suhtes jälle väga optimistlikud. Aga seekord võitis esmakordselt kiirsöömise Roosi. Kuidagimoodi oskas ta paremini (metoodilisemalt) närida kõriümbruse lihatükke. Athena sattus vahel niivõrd hoogu, et kaotas suust lihatüki ja krabas siis kohe uut.
Kui toorest liha pakun üks kord päevas, siis teiseks toidukorraks selsamal päeval on kujunemas paljas puder (kaerahelbe näiteks) või keedetud ning siis puruks tambitud porgand. Igaksjuhuks veidike ka hapukoort peale. Ja koerad söövad neidki asju. Hommikul vaatan, mis nägu tehakse purustatud toore spinati peale.
