Merekoer Kusti

Saime siis sellise toreda sõnumi:


..."Meil läheb kõik ilusti. Kusti on parim koer, keda endale tahta. Meel on rõõmus, isu hea ja tervis korras. Ka sõnakuulelikkusega on täitsa hästi. Ainult teiste koerte läheduses ei saa teda alati rihmast lahti lubada, sest ei ole kindel, et ta pärast enam oma peremehest huvitub. Kusti mängib üldiselt kõigiga hea meelega - mõni on lihtsalt natuke suur ja mõne jaoks on Kusti natuke suur. Haukumise on ta samuti selgeks saanud, aga õnneks kasutab ta seda oskust üsna vähe. Natuke on ta ka mööblit närinud, aga sellega arvestasime. Sel nädalavahetusel käisime mere ääres ja esimest korda ka vees. Seni on Kusti kõikidest veelompidest suure kaarega mööda käinud, ent palavus tegi oma töö ja vesi sai mitte ainult tuttavaks, aga ka väga heaks sõbraks."...


Lisan ka saadetud lühikese videokese Kusti mere naudingutest:

Ning paar pilti:

Nähtu põhjal ma järeldan, et Kusti on üks eriline elurõõmus tegelane. 

Mälestades Silvat

12. mai õhtul pidin siis lõpuks tunnistama, et Silva on nüüd teisel pool Vikerkaart. Paratamatus, millega ma  algul ei tahtnud leppida, kuid mida Silva ise (minu arusaamade kohaselt) teadis viimased 13 päeva ja ööd.

Päevapealt söögist loobumine, tagajalgadest keha enam üles ei aetud, pilk üdini tuhm, kohati värinad - vahel harva suutsin Silvat toitainetega rikastatud vett jooma meelitada.

Ma ei tea, kas oli õige otsus - et uinutav-surmav süst jäi tegemata. Silva häält ei teinud, ei oska seega ka tema võimalikke valukannatusi mõõta. 

Eks igal uue päeva algul gröönusid vaatama minnes olin eriliselt närvis, kuid siis hoidsin veidi Silva käppa ja päev läks edasi. Ka teised gröönud olid häiritud, eriti Ellard kes nii mitmelgi korral Silva koonu lakkus. Ja viimasel päeval kuulsin meie gröönusid korra lühidalt ulgumas-niutsumas, aga ei läinud mina sel hetkel asja uurima ja pärast hulgi tunde hiljem - siis leidsingi surnud koera.

Lühidalt ja kokkuvõtlikult siis Silva elust Leoskil. Viimastel aegadel oli Silva väärikas koer, kellest minu arust kiirgas elukogemust. Koos Pillega oleme tõdenud, et nii tarka (intelligentset) koera me ei ole veel näinud. Silva suutis haruldaselt hästi inimesi lugeda (tavaliselt öeldakse ju vastupidi), nende soove ja vajadusi aimata ning rahuldada. 

Silva-Torbiku saabumine meie ellu oli üks eriline ja tore aeg.

Tänu Silva olemasolule oli mul põhjust osaleda Eesti kelgukoerte üritustel. Sain minagi aimu - mida tähendab koeraga jooks, tõukeratta vedu, ratta vedu jne.

Ning ei pidanud ma eriti vaeva nägema, et Silva tütart Torbikut vedama õpetada.

Suhted teiste emastega olid algul tal ülihead - aga eks elu tegi korrektiive (eri karjad, vedelevad kondid) ja eks ühtteist juhtus ka sõprade vahel.

Silva jaoks olidki talved-suved kõige paremad ajad (sügisvihmade ajal ta vajus nagu kokku) ja rõõm oli näha tema taiplikku rakendijuhtimist. OK - veojõudu ta eriti enam ei rakendanud - aga seda kompenseeris ta meeskonna töös tegijana.

Ja põhipanus Silvalt - meie kenneli E-pesakonna ilmale toomine, kantseldamine jne. Seda ka oma tütrekese Torbiku (D-pesakond) pesakonna puhul.

Veel eelmise aasta sügisel suunas ta nii mõnegi meie koera koheselt õigele teele - kui see ei tabanud sügishooaja trennide alguses - kuidas ja kuhu minna rakendis.Ühesõnaga - Silvale võis kindel olla.

Hoolimata tõdemusest, et selliseid lahkumisi seisab meil edaspidi ees veel ja veel..., ei saa nendega vist harjuda. Silva puhul ma tunnetasin - et temaga koos veedetud-tegutsetud aega jäi ootamatult napiks ... millest on eriliselt kahju.

Kevade tulek

Kevad tuleb. Viimane aeg hobuader üles otsida ning grööni koerad etterakendada - kevadkünd võib alata!

Talvist sooja lesot varsti enam ei ole, seepärast proovib Roosi sellest viimast võtta.

Kevadist tervislikku paastuaega võtab tõsiselt meil Athena - tarbides porgandit, kartulit, õuna ja jne ning põlates igasugu seajalgu...

Väsimatu Polly proovib aga selgusele saada, kas kevad on lõplikult kohal või on tegemist mingi talvise vingerpussiga.

Heliose ehk Tedi pildid

2012 aasta Talvekarikal siis sedamoodi,...

,.... et midagi ülihead me ei saavutanud, saime vaid arvukalt kogemusi.

Võistlus nagu ikka toimus (03.03.2012.a) Tori ligidases Võlli külas - Ain Reppo kelguradadel. Raja pikkuseks 6,5 km ja seda siis pidi 2 korda läbi sõitma (sõitude vahel 2-3 tundi).

Juba eelmise päeva õhtul paistis Torisse minek üpris kahtlane - sadas paksu märga lund ja kui tee jäänuks lahtiajamata, siis Matilt laenatud järelhaagisega me kodunt kaugele ei oleks saanud. Muidugi - hommikul enne kella 6 selgus, et tee on vaba ja siis hakkas meil pihta üks suur sahmerdamine ning kavandatud väljasõiduajast jäime poole tunniga miinustesse. Korra olime 3 koeraga katsetanud (2 korda 10 minutit) - kuidas on sõita kaanega järelkärus, kuid nüüd pidime valmistuma pikemaks sõiduks ning seetõttu ühtteist uudset pidime tegema - millega ennem kursis ei olnud (kärusse ketid, põhk, kelgud sinna kõrvale jne ja lõpuks koerad).

Kuigi olime enne järgi uurinud, et on teisigi ilma puuride-boksideta kelgukoerte vedusid järelhaagisega tehtud - jäi hinge kahtlus, et selline sõiduviis (ja esmakordselt osadele koertele) ei ole neile kõige meeldivam. Seetõttu pikal teel sai mitmel korral peatusi tehtud ja kuna ka sõidukiirust arendada ei julgenud, siis jõudsime võistluspaika ligi poolteist tundi hiljem võistluste algusajast (kell 10). Meie teine ekipaaž - kus Hanna isa juhtimisel sõitsid tulevased võistlejad Hanna, Mona ja Kirke oli muidugi varem kohal.

Kohapeal selgus, et võistluse esimese stardi lõpetamine seisis meie taga. Ja kui hüüti, et kus te olete - kohe starti, siis sattusime kogu oma seltskonnaga tõsisesse stressi. Õnneks kohtunik Ain, kes oli vanarahu ise suutis meie kaootiliselt sahmivat seltskonda õigele teele juhtida ning isegi meile kolmanda sõiduvahendi (läti seltskonnalt) orgunnida koheselt. Aga sellest hoolimata suutsime igasuguste otsusevalikute puhul ikka selle kõige ebamõistlikuma valida. Alates meie noorte võistlejate stardijärjekorda panekuga (enamikel võistlustel esimene start loosi kohaselt, seega pole siiski põhjust nuriseda), sõiduvahendite valikuga jne. Oleks õiged valikud teinud, siis kindlasti oleks päev teistsuguseks kujunenud...

Igatahes - tootsin siis kärust ja autost koeri-kelke-trakse jne välja, proovisin koeri rakendada jne, samaaegselt juba tormasid meie noored rajale. Hanna ja Mona olid elus esmakordselt sellisel üritusel - aga nüüd pidid nad pea ees tormama kuhugi tundmatusse, me ei jõudnud isegi neid õpetada - kuidas võistlusel erisituatsioonides tegutseda jne. Ja meie äparduste rada jätkus - alates stardist kuni raja esimese kolmandiku läbimiseni - kui kokku said rajal Bamse-Daron versus Davis-Bongo. Bongo on tugev karjala karukoer (jahikoer, kes on õpetatud ka kelku vedama) ning me olime kodustel radadel teda koos Davisega vist 3 korral koos harjutanud ja seda isegi suhteliselt edukalt. Samas meie teiste isaste gröönude ja Bongo vahel ei olnud just kõige soojemad suhted (Bongo ketis õuel, isased gröönud aedikus tundide kaupa olid harjutanud üksteise suhtes vaenulikkust).

Ja nii said need paarid siis võistlusrajal üksteisega kokku. Peab vaid kiitma Hannat ja Kirket - kes suutsid lõpuks olukorra lahendada, aga sinna kulus umbes 15 minutit, enne kui Kirke jätkas sõitu ja Hanna oli sunnitud katkestama.

Monal koos Eiriku-Esmega ei õnnestunud samuti sõit. Eiriku, Esme ja Davise jaoks oli esmakogemus näha korraga võõras kohas niivõrd palju kelgukoeri. Seetõttu olid koerad sügavas stressis - pikast sõidust pimedas kärus, seninägematutest tundmatutest koertest jne. Isegi rajaolud olid meie koertele tundmatus (kodus sõidame lahtiaetud vallateedel - mitte aga pikka tasast põllutrassi pidi). Ka Esme oli viimase kuu jooksul vähe saanud harjutada (jooksuaeg). Ühesõnaga - see Esme-Eiriku paar ei olnud meie poolt võistlusvormi timmitud ja seetõttu - mida rajal edasi, seda vähem nad liikuda tahtsid ja sõidu edasi punnitamine osutus mõttetuks. Peab vaid vabandama Mona ees, et oma koertega valmistasime talle pettumuse.

Kirkel õnnestus siis lõpuks sõit lõpetada ning mõne tunni pärast startis ta uuesti. Kirke sõnul esimene sõit olnuks väga hea (ilma suure ajakaotuseta), sest rada oli siis meie koertele sobilik (jäine ja seega kiire). Võinuks tulla tema rajarekord Talvekarikal, aga läks vastupidisesse rekordisse.... Teises sõidus läks tal ja ka koertel juba raskeks - sest päike juba mõjutas rada ja ka koeri... Me ei oska ega suuda sellistes tingimustes sõita - aga see on oma viga, et ei ole harjutanud. Sellest hoolimata läks teine sõit suhteliselt hästi - kuskil 30 minutit kopikatega, mis oli paremuselt kaheste kelkude (põhjamaiste kelgukoerte arvestuses) neljas aeg, siiski kolmandast kohast jäi kuskil 4 minutit veel puudu. Positiivset oli veel - Kirke sai harjutada rajal möödasõitu ja samas möödalaskmist teiste võistlejatega. Nagu aru sain siis Bamse-Daron käitusid rajal korralikult ning ei olnud võõraste koertega konfliktihuvilised. Kuid üks halb asi veel, Kirke tuli võistlusele veidi haigena. Aga igasugu võistlused viivad ikka selleni, et niisama koertega sõidust ei tule midagi välja - vaid peab ikka ka ise pingutama, et koerad liiguks kiiremini. Seniajani põeme kogu perega Kirke hilisemat tõsisemat haigeks jäämist.

Kahe koeraga kelgusõit on mõistlik vaid siis, kui terve ollakse. Ning võistlustel osalemine eeldab lisaks koerte treenimisele-õpetamisele ka kajuri enda füüsilist treenitust.

Võibolla tegime valesti, aga teise starti me Monat ei julgenud lasta, sest tema oli äsja haige olnud. Põhjuseks veel see, et me ei olnud ka enam Eiriku-Esme sõidutahtes veendunud ning vaim ei olnud enam selleks valmis, kui sõit jäänuks uuesti katki. Et parem karta, kui kahetseda... Nägime seda juba teises stardis - kui rajale läksid Bongo-Davis, Davis oli raja selgeks saanud ja teadis, et minema peab ikka stardisuunas tagasi.

Sahmerdades ja punetsedes me Pillega sisuliselt sellest päevast osa ei saanud - see tähendab näiteks teiste võistluse vaatamisest jne. Fotoka võtsime kahel korral taskust välja ja seetõttu on meil vaid mõned pildid.

Bamse:

Daron:

Kirke finiseerimas:

Meie tiim Bamse-Daroniga:

Meie teine autoseltskond (osaliselt) ja Bongo:

Meie igaaastastel Tori külastustel on ka meie ühed erilised lemmmikud - samojeedi koerad ja nende tiim:

Üks põhjusi, miks ma kuidagi ei tahtnud loobuda Torisse tulekust oli see, et Peterburi lähedalt saabusid kohale ka noored grööni koerad spordiklubist «СНЕЖНЫЕ ПСЫ» . Tegemist on Venemaa esimeste grööni koertega, koerad on muretsetud Poola kennelist Nordic Storm (koerte nimed: Vanir Nordic Storm ja Vargo Nordic Storm.).

Video Gustavist

Saime sellise sõnumi:

Tervitused Tallinnast!

Kustil on kõik süstid käes, ning mõned päevad tagasi sai ka jalatõstmine selgeks. Meheteod võivad alata.

... ning ka video Gustavist tema 5-kuuse sünnipäeva puhuks:

Mopsipoisid kasvavad mühinal, saavad vanemaks, kuid.... jäävad hingelt ikka mopsideks (on nii mõnusalt tobedad, et nende seltskond on puhas lust).

Spordipäev

Mõni aeg tagasi oli Haanja Suusakeskuses meie töökaaslaste üle-eestiline spordipäev. Kuna üritus niivõrd ligidal meie gröönudele, siis võtsime Davise-Eiriku ja Bamse-Daroni autosse-kärusse ja sõitsime rakendisõidu võistlust läbiviima. Eesmärk oli, et inimesed saaksid koertega tutvuda ning proovida ka kelgusõitu. Muidugi võistlus kui selline oli üpris subjektiivne (hindajateks siis Aulis-Pille). Hindasime iga võistkonna puhul kelgukoerte traksidesse panekut (tagantjärgi tõden, et selle osa võinuks aega mõõtes teha), kelgu ette rakendamist, starti, sõitu ), rakendi ümberpööramist jne. Pille oli eraldi - rakendi ümberpööramise kohas ja aitas vajadusel.

Pildid siis eri võistkondade sõitjatest:

Muidugi - meeskondade järjestamine oli ülimalt subjektiivne ja ebavõrdne. Näiteks esimesel võistkonnal toimus tegevus sisuliselt veatult, kuid ometigi panime parimaks võistkonna, kus kohe alguses toimus viperus - koerad startisid hoopis teisele teele. Aga kuna "musher" tuli hiilgavalt olukorrast välja ja juhtis koerad mingi nipiga õigele teele, siis ... Lisaks aidati koeri ka sõidus - jalaga hoogu andes.