Kontrastid Eesti kevades

Laupäeva pärastlõunal (ehk siis 20. aprill 2013) otsustasime Bamse-Daroniga kelgutama minna, Vaskna järve ääres oli Haanja maratoni rajaotsake, hea kohe proovida. Enda juures Leoskil oli muidugi siin-seal samuti lund, kuid konkreetse rajana mitte. Niisiis - Vaskna järv on 242 meetrit üle merepinna, kelgukoertega saab sõita küll:

Aga meist kuskil 150 km läänes - Soomaal, on hoopis teised lumeolud, pigem veeolud. Soomaal on jõgede  tavaline kõrgus merepinnast  25 meetrit ehk. Soomaa lahedatest üleujutustest saab lugeda: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9910/joed.html

Pildi autor on Aivar Ruukel (http://www.soomaa.com/), copytud tema Facebooki lehelt 

Ning Vaskna otsast kuskil 20 km eemal - Võru linnas Tamula järvel (kõrgus üle merepinna 69,1 m) olid 20. aprilli hommikul sellised veeolud. Algamas Eesti suurim Võhandu paadimaraton. Pilt pärit: Võrumaa Spordi koduka lehelt.

Meid siin Haanjas mastaapsed üleujutused ei ähvarda. Lund oli metsarajal poole sääre paksuselt. Seega - meie metsadest on Võhandusse vett veel tulemas.

Koerad tegelikult paar nädalat on olnud juba puhkerežiimis ning algul lumele sattudes olid nagu esmakordselt rajal - igasugu huvitavad kevadlõhnad metsast... Aga lõpuks said kelgukoerad sõiduhoo sisse:

Nojah - kuna olen Pillest raskem, siis minu kelk vajus kohati sügavamale lumme ja sõit eriti kiire ei olnud.

Lõpuks jäin mõtisklema, kas kuulutada kelguhooaeg lõppenuks. Lumeolud lubanuks siin veel Jüripäevalgi sõita ja usutavasti valitud kohtades veelgi. Kuskil Haanjamaal olla kohti kus: "Juulikuus lumi on maas,(lumi on maas) minu jaoks see pole ime....."

Mida veel... särava päikse käes soovinuks koertega sõita suisa saunariietes... 

Kevadhooaja rakendisõidud

Kevadel pannakse kelgud ära ning kelgukoertega alustatakse kärusõite. Proovisime meiegi.

Kuna eelnev käruga start lumes hästi ei õnnestunud, siis tegime kelguga restardi, aga kahjuks tänu külmale ilmale hangus (jooksis kinni) meie üritus poolel teel. Loodame lähiajal siiski jätkata üritust juba rohetaval maal...

Aga vahel piisab vaid ühest müksust, et igasugu jamad lahenevad:



Aga lõpuks peab siiski ühe õiendi tegema; kvantiteet on kindlasti kehvem, kui kvaliteet. OK - klopsisin siia blogisse kaks windowsi teemalist sikerdust, aga samal ajal disainis Kirke toreda lilla Bamse.

Athena ja Jennifer jalutamas

Tasapisi on aeg Jenniferile tutvustada mõningasi eluks vajalikke asju. Näiteks jalutamist rihmas. Õppetöösse sai kaasatud ka Athena, kui kutsikas tahtnukski midagi väga omapäi kindlal jalutusmarsruudil teha, siis poolõe eeskuju ohjanuks teda.

 Ning peale jalutuskäiku on tore koos puhata.

Kelgurada tegemas

Pikemat aega on olnud kavatsus rajada meie maja tagusele mäele kelgukoertele omaette ringrada. Jaanuari algul käidi isegi motosaanidega suuskadega ette aetud rada sõtkumas. Kuid oh häda  - kuigi iga nädalavahetus sai proovitud suuskadega ja hiljem ka koertega rajal - siis igakord avanes selline ühtlane lumeväli, kus kunagist rajaaset raske leida. 

Tsiteerides klassik karupoeg Puhhi:

"Mida enam sajab lund,
tidili-pomm,
seda enam ajab lund,
tidili-pomm
seda enam ajab lund
tidili-pomm
kuuse alla hange."

Aga kui ei proovi, siis ei teagi, kas rada teha õnnestub. Koertel oli see töö raske (eriti kui ise kelku juhtisin) ja eks nad suusajälgede teejuhtivuses ka veidi kahtlesid.

Järgnev pilt kujutaks nagu tasast ala, aga tegemist on kaarja laskumisega paremale. Peab aga kurtma - arvatavasti meie kelgukoertega sõita tahtvatele külalistele isegi raja valmimisel see ei sobiks. Hooga alla kimades pöörakutel vajab kelgu juhtimine siiski kogemust ja osavust. Eks meilgi tegi kelk algul hoopis suurema kaare, kui rada milles koerad liikusid.

Aga tore oli ikkagi, sest raja katsetuste käigus alustasime sel hooajal esimest korda 3 või 4 koeraga kelgutamist.

Jenniferi õueseiklused

Nüüd kui Jenniferi (Jenny) kaaslane on kodunt lahkunud, peab Jenny õueskäikudel rahulduma Athena seltsiga (meie mopsitüdruk Sissy saab välja vaid "soojade" talveilmadega).

Igor

Meie pisike mopsipoiss Igor suundus oma kodusse 19. jaanuaril. Koduks siis saab Espoo linn Soomes, aga tegemist on siiski eesti perega.

Uues kohas olla Igor niikaua niuksunud, kuni sai esimese öö õigusega voodisse. Ei huvitanud teda uus pesa, sest ta vajas harjunud lähedust (meie kuldsetüdruk Jenny ju kaasa ei saanud).   

Noorim sõitja

Olime Räpina hotelli külalisi (Venemaalt) sõidutamas - ema, isa, vanaema ja tütar. Tütar oli 6 aastane, käis alles lasteaias ja olla ka hobustega ratsutanud. Kuna kelgutamiseks oli valitud turvaline metsateeke, siis pärast isa-ema sõitu arvasin, et meie Bamse-Daron ja julge noorim kelgujuht saavad iseseisvalt hakkama. Saidki. Algul isa proovis stardist kaasa joosta, aga rakend oli tublisti kiirem. 

Peale iseseisvat kilomeetri pikkust sõitu oli meie noorimal kelgujuhil väga kahju gröönudest lahkuda.