Monday, February 11, 2008

Kuldsete erinäitus

Käisime siis 9. veebruaril Tallinnas kuldsete erinäitusel, jättes koju Roosi kutsikaid toitma.

Aga Roosi kutsikatest oli siiski 4 koera kohal, st esimesest pesakonnast Rommel (Skylinedog Rose Aristaios), Lasse (S... R... Amor), Artemis (S... R... Artemis) ja Athena (S... R... Athena). Kohtunikeks oli mr ja mrs Ryder Inglismaalt. Hästi heasoovlikud ja asjatundlikud inimesed tundusid olevat, kuid eks nad põhjustasid pisikese elevuse eesti kuldsete omanike seas. Hinnete skaala oli tavapärasest ühe astme võrra karmim; et selle erinäituse "väga hea" saanud koer, võinuks mõnel teisel näitusel saada rahulikult "suurepärase" hinde. Konkreetse näituse hinnete selgitust saab lugeda Heililt http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=20329&highlight=

Näitusel jagati küll ka "suurepäraseid" hindeid, kuid veel sagedasemad olid "väga head" ja "head" hinded. Isegi ringist väljasaatmist olla olnud. Ja kui seni oli meil kogemusi mõne üksiku "väga hea" hindega, siis saime ka teada, mida tähendab lihtsalt "hea", senini pidasime seda hinnet suureks läbikukkumiseks, nüüd aga selgitati meile tagantjärgi, et tegemist on ju lihtsalt Hea koeraga. Et tegelikult ju ei saa kõik koerad olla potentsiaalsed tšempionid - ehk siis "suurepärase" hinde saajad. Iga kohtunik annab hinde lähtudest oma subjektiivsest nägemusest. Ning kohtunike arvamused võivad vahel väga erinevad olla. Ning ega koergi ole muutumatu seisundiga; üks päev väga heas vormis, siis aga ...

Näitusekogemused olid eelnevalt Rommelil ja Athenal. Neil läkski suhteliselt väga hästi: Rommel tuli isaste juunioride seas kolmandaks ja Athena emaste noorteklassis 4-ks. Võiboolla oleks Rommel veel midagi saavutanud, aga Rommeli pere ei saanud näitusel edasi olla, muud kohustused ka inimestel. Tunnustada võib Elmo huvi ja tööd Rommeliga, iseseisvalt tuginedes oma näitusekogemustele on nad hakkama saanud. Nende esimene näitusekogemus oli möödunud suvel kuldsete erinäitusel Viitnal. Saavutasid seal Rommeliga 3 koha. Ja sellest hoolimata, et kuts tegi siis näituseringis igasugu tempe. Nüüd seisab Rommel näituseringis kui kalju.

Nüüd peaks siis põhjendama seda, miks siis Artemisel ja Lassel kõige paremini ei läinud. Tavaliselt toovad koeraomnikud siis põhjuseks, et koer ei liikunud hästi, karv oli valesti trimmitud või siis karv hetkel kehv jne. Põhjusi ikka leitakse (vahel, et kohtunik imeliku maitsega või eelistustega). Aga ega meiegi siis muud juttu saa ajada, lugesime neid kirjelduslehti (tõsi küll, kõike ei suutnud välja lugeda - kopeerlehe kiri raskesti loetav) - Artemisele näiteks heideti ette näitusekogenematust ja karva valet trimmimist. Ka Lasse kirjelduslehel oli nagu ainukeseks veaks liikumine. Aga muud näitajad kirjelduslehel olid nagu suurepärased. Pisike inglise huumor ka; Tunnustati Artemise esmakordset püüdlikku matka näitusemaailma. Ja soovitati tegeleda näitusetreeningutega, ju siis ikka oleks vajadust näitustel käia?

Aga tegelikult ju, nii Lasse kui ka Artemis esinesid näitusringis täitsa kobedalt. Fotokaga sai isegi need näituseesinemised videosse võetud. Kui näituseruumi päeva algul sisenesime, siis olid nad valmis igast asendist ja igaühega muudkui mängima. Ringi ajaks olid nad "taltsutatud", mingeid erilisi prohmakaid meie silm ei tuvastanud. Tõsi küll, Pille sõrmed, peopesad on villis tänaseni. Tegelikult Lasse ja Artemise omanikud olid tublisti vaeva näinud, veel mõni nädal tagasi suhtusid koerad mingisse näituseseisakusse panekusse üpris püsimatult. Ja üleüldse, Lasse ja Artemis käivad hoopis Tartus agility trennis, sealses trennis on ainuke seisak siis, kui oodatakse oma järjekorda rajale minekuks.

Selge on see, et ilma korraliku händleritööta ei saa ka näidata koera, ega siis kohtunik ole võimeline kõveras asendis seisvast või kehvasti jooksutatavast koerast nägema tema luustikku, proportsioone, liikumise õigsust jne. Muuseas - peale näitust olla kohtunikupaar üllatanult tunnustanud, et Eestis on võrreldes muu maailmaga siiski väga head kuldsed, aga ringis liikumine olla kehvapoolne.

Siiski üks pisike tähelepanek isaste koerte kohta. Pillel sai näitusekataloogi iga näitusel osalenud koera taha hinded märgitud ning vaadates iga võistlusklassi (juuniorid, noored, ava, tšempion).
4 paremat selgus, et seega 16 parema paigutusega isase koera seast, oli vaid 5 koera, kes olid nn puhta eesti päritoluga st eesti kennelites kasvatatud (sündinud).

Tunnen kaasa Artemise peremees Ilmarile, kellel oli juba "täitsa pael" selllest üritusest. Ring hilines vist tunnikese ikka, seisame ja ootame. Oleme juba leppinud, et siit tuleb heal juhul hinne "hea" ehk siis sinine lint. Järsku näeb Artemis vaibal kellegi poolt maha poetatud sinist lindikest ja nalpsab selle suhu. Arutame siis, et ega nüüd ikka Artemis teist sinist linti ei saa, üks tal juba on. 10 minuti pärast sai Artemis ka teise sinise paela....

Samas minu subjektiivse silma järgi esines Ilmar Artemisega ringis suisa ülihästi. Eriti kui arvestada, et esimene kord.

Olen minagi poolteist korda näituseringides käinud. Eelmine aasta olin olude sunnil üksi tegemas noorukese Athenaga Luigel näitusedebüüti. Tegemist olla olnud tragikoomilise etteastega. Monika, kes seda nägi, pani vist õudusest isegi silmad kinni. Kohtunik oli ka tige minu peale ja mida siin ikka hästi arvata, kui mingiks hetkeks haarasin kepsleva Athena seljakarvadest kinni ja proovisin niimoodi koera demonstreerida.

Tegelikult me ei suru ühelegi meilt kutsika saanud koeraomanikule peale, et minge sinna ja tänna näitusele. Koer on siiski koeraomaniku oma, tema otsustab, mida teha; kas käia näitustel, teha koerasporti, sõnakuulelikkuse treeninguid jne või olla lihtne perekoer. Erinäituste toimumisest Pille ikka saadab järglastele teate edasi, et ikkagi kuldsete spetsialist koera hindamas, et äkki oleks ka koeraomanikul huvitav teda, mis koeral head ja halba. Aga samas vist erinäitusele esimest korda kogenematuid koeri ja koeraomanikke suunata, on liiast? Liiga tugev konkurents. Võib ju esmakordse osalemise võimalik ebaedu peletada eemale.

Ahjaa - saime osta Monikalt (kes tutvustas seal oma Tartu lemmikloomapoe kaupa) suure ja kõrge koertevõre. Tahtsin just kõrget, suvel Luunja näitusel keskmise kõrgusega võre küll Roosit kinni ei pidanud. Nüüd me oleme tänu võrele tõelised kenneliinimesed, sest rahvas teab; koertekennelis peetakse koeri võre ja puuri taga kinni. Siiski, puur on veel puudu, aga ehk saame kunagi tollegi.

1 comment:

Triin said...

Väga tore oli lugeda ning selgeid pilte vaadata :)
Sel näitusel tegin tragikomöödiat noorema koera Bettyga. Kohtunik palus ka mul endal hoogu maha võtta. Saatsin neile pilte ning kohtunike kommentaar oli: "We had some very nice dogs."
Järgmisel erinäitusel jälle loodetavasti kohtume :)