Otsustasime, et enne kiireid kevadtööde rabamispäevi võiks aja maha võtta ning külastada Liviat. Ja ühtlasi korraga saab ka uutele koeraomanikele kutsikad kätte tuua. Ning inimesed saavad omavahel ning esmajoones kogenud kasvataja Liviaga tutvuda. Meie arvates on tore, kui ühe pesakonna kutsikate elu-olu üle saavad uued omanikud ise ka kogemusi vahetada.
Aga esmalt tuleb ju teele minna. Nagu ikka, läks hommikul suureks rabelemiseks. Igasugu asju juhtus. Kutsikatel oli vaja ehk ainult 1 minut veel olla oma tubases aedikus, kui lõpuks ometigi suutsid nad hakkama saada oma senise tegevuse suurima "pahandusega" - rebisid katki toa laudpõrandat kaitsva reliinkatte. Eelmine õhtu said kutsikad pestud, 2 kutsikat olid juba autosse pandud - kui Camilla otustas aia alt läbi pugeda ning meie tiigi kaldaporis end kaelani mustaks teha. Ja eks teisigi ootamatuid vimkasid tegid nad sel kiirel hetkel. Aga ikkagi tore. Alati hea meenutada.
Torbiku ja Silva jätsime hüvastijätu momendiks aedikusse, eks nad siis saatsid ärasõidu tegemisi pideva tumeulgjorinaga; vau-uu-u-uu...
Roosi ja Athena aga vaatasid mineku tegemisi väikse arusaamatusega. OK - meid autosse ei võeta. Aga mida seal küll kutsikad teevad? Ning kutsikad sibistasid mööda autot ringi, neil oli huvitav.
On mis on, aga kutsikate kodunt lahkumisega ei kaasne mingeid pisaraid ja ohkimisi. Pigem üks toimekas rõõmsameelne sabistamine.
No comments:
Post a Comment