Saturday, May 2, 2009

Viimane lumi

Kutsikatel pidi uutes kodudes hästi minema. Vähemalt midagi halba me ei ole kuulnud. Aga üpris hästi oleme kursis Camilla eluga. Camilla ja tema pere juhtumiste kohta on loodud samuti blogi. Huvitav on lugeda, kahjuks tegemist on erablogiga, mida siis valitud arv inimesi lugeda saab. Mina seda mingi hetk ei uskunud, hakkasin guugeldama ja sattusin siis ühele huvitavale blogile - koerakunstist.

1. mai 2009.a. siis, päike paistab - kuum kevadpäev ja otsustasime Torbikule viimast lund näidata. Kaugele ei tulnud sõita, siinsamas meie majast 1,5 km tee ääre eurokraav oli veel lund täis.

Torbik ehk tahtnukski sinna lumme jääda;

Aga kuna läks pildistamiseks, siis kõndisime teisele poole teed ja tegime pilte õitsvatest ülastest ja Torbikust;

Kui gröönudel palav on, siis paljastub pidevaks vaatamiseks nende pikk keel;


Ega midagi, lasime siis Torbikul maitsta viimast lund, tõsi küll juba sulanuna;


Kuna jutt juba vaid Torbikule läks, siis veidike sama päeva Torbiku sotsialiseerimisõppest jne. Autosse saamine on alati tema puhul häda. Kui ta aga seal juba on, siis vallutab ta terve iste ja kuskil jalgade juures all lebada ta küll ei soovi.

Autosse "tirides" selgus, et tema kaelarihm küll kõige kindlam ei ole. Seepärast olin Haanjas (teised olid poes) jalutades ikka tõsises hädas. Kohale ilmus üks isane kohalikku tõugu koer. Ilus rahumeelne koer. Ja Torbik sattus erilisse pöördesse. Mingid seninägematud erilised mängurituaalid. Torbik ajas oma pea vastu maad ja surus siis seda isase poole, ise tehes kummalisi häälitsusi. Hüppas ootamatult ja väga naljakalt nagu vedrust taeva poole. Jne.

Tänu kartusele, et kaelarihm äkki pääseb üle pea, siis oli igavene häda koera pärast autosse saada. Ega ei saanudki, auto pidi ise kõrvale sõitma.

Kodus selgus, et Torbikul oli alanud elu esimene jooksuaeg. Hea, et uurima hakkasime. Õuekoera jooksuajajälgi - väliaedikust leida ei ole võimalik vist.


No comments: