Talvine lõke Leoskil

Katsetame igasugu asju, mida ehkkelgusõidu külalistele pakkuda. Iseenesest pole ju midagi lihtsamat, kui grillipajasse puud sisse ja tuli otsa ja siis teekann sooja. Aga pimedas selgus, et okaspuu halge ei ole mõtet tulle panna - hõõguvad söetükid võivad inimeste riietele lennata.

Aga muidu oli tore.




Tegelikult pimedas kelgusõidul on omaette võlu. Pealambid valgustavad piisavalt sõiduteed. Samuti tuleb loota, et veebruari alguses on pilvitud õhtutunnid, sest sõit kuuvalgel on tõeline elamus.

Testsõidud

Valmistume tasapisi huviliste vastuvõtuks, kes tahaks kelgukoertega sõita. Ning kõige parem on meie poolt pakutavat kelgusõitu testida huviliste peal. Tegutsedes omas mullis ei saa ju teada, mis tegelikult teistele inimestele on tähtis - mida on vaja muuta.

Meie miinimumprogramm siis (olulisi täiendusi veel tuleb, seni ei ole jõudnud):

Kõigepealt proovin anda lühikese ülevaate grööni koertest. Siis kelgust, kelgusõidust, käsklustest (Go, vasak, parem, siia, stopp) jne.

Kelgusõidu soovijad võivad ka ise käed külge lüüa - kui on vaja koeri kelgu ette rakendada.


Tavaliselt sõidab Pille autoga raja teise otsa (kokku algrada 1,5 km), et vajadusel aidata rakendit ümber pöörata. Tõsi küll, kuna kelgu ees on vaid 2 koera, siis vajadust selleks ei ole. Aga sõitja kindlustunne on ka tähtis. Ja siis saadamegi rakendi teele. Algus on enamikel juhtudel suhteliselt kiire (ja see ehk veidi eelnevalt heidutab), aga ehk juba mõne sekundi tagant on inimene kohanenud. Teel on ka väikseid künkaid, seetõttu kiiruse säilitamiseks on vaja inimese kaasabi (jalaga kelgule hoo lükkamine).

Kokkuvõttes - ei meenu, et senini oleks mõnda sõitu olnud, kus ka koerakauged inimesed ei oleks hakkama saanud. Pigem soovinuks nad, et sõidukiirus oleks veel suurem olnud.



Peale sõitu on veel võimalik koertega suhelda ja nendega ka poseerida.

Pildid siinses blogis on tehtud nädal aega tagasi, siis kui meil olid külas Eda Veeroja turismi eriala praktikandid. Karin Telkinen lubas lahkesti oma pilte ka siin blogis kasutada.

Viimased kutsikad

Veel möödunud laupäeval sisustasid meie elu kaks viimast Athena kutsikat: Hector ja Hyperion. Kuid lõpuks saabus neilegi meist lahkumise aeg.




Kõigepealt saatsime uude kodusse Hyperioni. Virumaal Vinni vallas on tema uus elukoht eesti-saksa perekonnas. Lisaks on uues kodus noor isane labradori retriiver. Hyperion oli juba oma tulevase elu tööülesannet täitmas - nimelt peaks temast saama teraapiakoer.

Hyperion
Hector aga suundub kaugesse Norrase. Esialgu aga on ta veel Võrumaal Ranto juures - ootamas kauget teekonda Euroopa põhjatippu, kus teda ootab lasterikas pere.

Hector

Bätu lumes ja vees

Ning pildid Bätust (kunagine Hera).



Bätu olevat tubli ja viisakas koer, pättusi seni ei olevat teinud.

Uku uues kodus

On aegu, millal blogimine muutub veidi tüütavaks tegevuseks ja kui käsil midagi muud kiiret, siis jääbki blogi unarusse. Aga õnneks on meil kutsikaomanikud, kes saadavad meile pilte ja tähelepanekuid oma uutest pereliikmetest ja nii saan minagi päevi kestnud vaikust siin muuta. Aga kirjutis siis meie ühest mopsipoisist;

"Uku kasvab meil iga nädalaga,juba suur üle 4 kilo kaaluv poiss.Ta on väga nutikas,õpib kiiresti, oleme selgeks juba saanud istumise,sitsimise ja asjade ära toomise. Jõuluvana tõi ühe arendava mänguasja, kuhu sisse pannakse maiust ja peab ise saama selle teatud nurga alla, et see maius kätte saada, Uku on juba arusaanud kuidas need maiused sealt kätte saada.

Lumi meeldib Ukule ka väga, müttab lumes väga hea meelega, mida paksem lumi seda rohkem meeldib. Õues jookseb juba päris pikalt.

Viimase süsti saame kuu lõpus, siis saame minna tutvuma ka teiste koertega.

Närida meeldib meil ka kõvasti, lisaks oma mänguasjadelemeeldivad veel kappide ja laudade nurgad,sussid ja muidugi ka teiste varbad.

Lisasin kaasa ka mõned pildid Uku lemmik tegevusest."

Hephaistos

Oleme Athena kutsikate loovutamisega jõudnud lõpusirele. Senini oli meil kodus veel 3 kutsikat: Hephaistos, Hector ja Hyperion.

Hector ja Hyperion ootavad veel vaid uutesse kodudesse minekuks kõigile osapooltele sobilikku aega. Ka Hephaistos oli juba 2 korral uue pere leidnud, kuid siis juhtus jälle midagi ja pidime uut peret otsima hakkama. Seetõttu panime veel ühe kuulutuse kutsikamüügi kohta ning jälle reageeriti väga kiiresti - seekord siis Harjumaalt Saku vallast.

Seekord oli meil jälle võimalik sõita kutsikasoovijatele pea poolele teele vastu - st Tartu Lõunakeskusesse. Kiirustasime niivõrd, et isegi kutsika krõbinad ununesid koju (muud olulised asjad said siiski kaasa, isegi kutsikas...). Seetõttu oli meil Kaie perega koheselt minek ühte Lõunakeskuse loomapoodi. Muidugi lisaks krõbinatele ostis Kaie pere poest ka teisi vajalikke asju.

Hephaistose uutel omanikel oli ka eelnevaid koertega koos elamise kogemusi. Aga meie teada pisikesel perepojal veel mitte ja seetõttu uudistamist oli. Usume, et koos koeraga suureks ja tugevaks ja targaks ja ... saamine on üks tore elu.

Ja juba oleme saanud tagasisideme - et Hephaistos on uues kohas end eeskujulikult ülal pidanud: ei piuksugi nuttu ja hädad ilusasti selleks otstarbeks pandud ajalehe nuka peale :).