31. mail oli erinäitus kuldsetele (kohtunik H. Morris Inglismaalt). Roosil veel karv kehvavõitu, seepärast võtame kaasa vaid Athena, kellel seda ehk isegi üleliia. Ning Tartus liitub meiega Lasse. Ning mõneti juba etteaimatavalt on kohal ka Rommel. Rommel läheb siis ringi koos oma peremehe Elmoga. Aga Lasse ja Athenaga debüteerib Maria kennel Meieperest. Maria sai suurepäraselt hakkama, kuigi eks temalgi võis tugeva ja ulja Lasse ohjeldamine algul päris pingutav olla. Igatahes hoidsime hinge kinni, kui Lasse ringis oli (Rommeli puhul seda muret pole). Aga ei mingit häda, kohtunik küll küsis Marialt; "Kas võõras koer?", aga kirjelduses kiideti Lasse suurepärast liikumist. Neljas koht siis isaste noorte seas. Ja tema ette kolmandaks tuli Rommel.
Athena kutsuti 5-nda koerana siis siis koha valikule (4 parima noore emase järjestamine), aga sõrmejagu jäi puudu... Kohtunik minu arust tükk aega kaalus Athena saatust, aga siis olla ütelnud, et koer talle väga meeldib, aga kahjuks ta võrdluses teistega - natuke kaalukas. See sõrmepaksune üleliigne jämedus jääb nüüd küll minu hingele, et ei osanud toita teda mõõdukalt.
Tegelikult siis meie A-pesakonna kõik kolm koera said suurepäraselt hakkama, hinded suurepärased ja veel suurepärasemad kirjeldused. Jäime väga rahule näitusega.
Tegelikult ka muud asjaolud olid näitusel suurepärased - päike, soe ja samas veidike jahutav tuul. Tuul oli üksvahe nii tugev, et lennutas otse minu silmi ees ühe puuri lendu ja ehmunud kaks kuldset pagesid laiali. Parajasti aga oli minul rihma otsas kolm koera ja vaatasin abitult, kuidas teised abivalmilt koerad kokku kogusid.
Kohtunik hiljem kiitis eraldi siin nähtud isaseid. Minu lemmikuks oli tumedakarvaline Bonanza`s Firestorm, kes esines isaste tsempioniklassis. Ameerika päritolu isa-ema, omanik Peterburist. Viis tsempioni oli siis ringis (neist 3 koera olid meie jaoks samuti näituse isaste tipud), aga tõelise rassilise diskrimineerimisena ei saanud see USA tumedanahaline (sorry - tumedakarvaline) nelja hulka.
No comments:
Post a Comment