Laupäeva hommikul kell 7 on interneti järgi Võrus - 29 kraadi külma (oma maja termomeetrit me ei usalda - valetab). Aga meie pere naised: Pille ja Kirke on täis minekulusti ja mis minulgi üle jääb, hakkan palavikuliselt asju koguma - mida kaasa võtta.
Esimene tõsine takistus - auto pagasiluuki ei saa lahti, egas midagi föönitan seda ja siis saab kelgu sinna sisse toppida otsa pidi. Aga aega kulub ka teistel, pakasekindlad riided vaja leida jne. Lahkume Leoskilt ajagraafikust tund hiljem.
Uus takistus - juba kella 8 ajal on blokeeritud pääs Haanjasse, mingi talvine autoralli algamas. Hullud inimesed - sellise külmaga rallitamas... OK - sõidame x kilomeetrise ringiga.
Ja siis - Torbikul öögib eilse sealiha auto sisemusse.
Koristame ja istume siis autos ja arutame, et algus ei ole jälle paljutõotav meie järjekordsel koerteüritusele minekul. (aga alati on nii olnud, et kui ei loobu, siis läheb kokkuvõttes ülihästi).
Ega teeolud ka kõige lõbusamad olnud, Mustla linnast läbi ei lasta, sõidame mingit vallide vahelist põlluteed - nii et auto kelgutab ühest teevalllist teise poole teevalli. Vahva.
Risti läbi Eesti Torisse sõites praktiliselt ei kuskil pole teid kruusatatud. Ainukene kruusatatud koht Eestis vaid meie maja esine tee (Haanja - Vastseliina) - ja see kruusatus on meile suur takistus koertega kelgutama minnes (et jõuda külavaheteedele).
Egas midagi - helistame Ain Reppole ja teatame, et jõuame kella 12-ks kohale (pool tundi peale kava kohast stardi aega). Aga meiega arvestati - ja alles peale meie saabumist, mindi siis stardijoonele.
Kuna võistlejaid just väga palju külma ilma ja mis iganes pärast kohale ei olnud tulnud, siis oli selline korraldus hõlpsasti läbi viidav. Muidugi kohal oli siiski üpris palju koertespordi huvilisi pealtvaatajaid.
Aga julgen ütelda, et toimuv üritus on mõneti Eesti rakendispordi ajaloos tähelepanuväärne. Kohal olid kõik neli FCI poolt tunnustatud põhjamaist kelgukoera tõugu. Lisaks muidugi Mutimuudi alaska huskyd. Teisi osalejaid koeratõuge ei olnud. Seega ometigi on kindlalt selge põhjamaiste koerte teatud eelis talvisel rakendispordil - neid ei sega käre külm.
Aga mõned pildid siis osalenud koertest (läbi külmuva fotoka).
Samojeed koer suusaveos:
Pean veel lisama, et tore oli vaadata neid valgeid karupoegi lumes kimamas.Siin aga kiired siberi huskyd suusaveos (sellest aastast pidi ka kahe koeraga suusavedu võistlusala olema ametlikult ESDRA süsteemis). Muidugi - kiirete koerte taga peab olema ka kiire suusataja ja tegemist ongi eelmise hooaja rakendisspordi lumeta alade karikasarja "Baltic Cup Dryland" võitja Ülle Aaslav-Kaasikuga.
Kuna võistlusel läbisid kõik osavõtjad (hoolimata koertearvust - kelgust-suuskadest) 4,2 km pikkuse ringi, siis sellest paarist (triost) selgus ka parim päeva ringiaeg - täpselt 8 minutit.Ning muidugi olid rajal ka alaska malamuudid:
Ning stardis siis kennel Skylinedog grööni koerte esindus - Bamse-Torbik ning koerajuht Kirke:
Ja peab tõdema, et Kirkel läks esimene sõit ülihästi. Isegi jõudsid eespool startinud rakendile järele, aga mööduda ei proovinud. Meil oli Kirkele eelnevalt antud karm käsk - kui rajal teiste rakenditega kokkupuutud - siis ära tee mingeid omapoolseid möödasõidu üritusi - suru pidur lumme ja oota olukorra lahendust (kartsime et meie Bamse ja teiste rakendite isased ei saa üksteisest sõbralikult mööda).
Pilt siis rajalt, tagumine rakend on Kirke poolt juhitav:
Ning kohe-kohe on päästev finišijoon, sest omakorda Kirkele on järelejõudmas Ülle siberi huskyde paar:
Esimene 4,2 km pikkusele ringile kulus siis Kirkel 11 minutit ja 58 sekundit. Oletada võinuks, et ehk saanuks veidi kiiremagi aja - kui oleks kogemusi möödasõitudest.Aga tähtis on edukas rajaläbimine ja sellest saadav rõõm:
Võistluste vahel aga kihutasid rajal ringi alaska huskyde 8-ne rakend (loomulikult Mutimuudi kenneli koerad):
Aga rahval oli võimalus lisaks kelgutamisele, tegeleda veel ühe "rakendialaga?", ehk siis sõita saanis:
Vahetult enne kella 3 ajal algavat teist sõitu, toimus eesti rakendispordi ajaloos jälle tähtis sündmus. Raskusvedu koeraga. Raskuseks pidi olema vähemalt 150 kilo (usun et rohkem) kelgul ja see kaal saavutati siis kolme näitsiku kelgule panekuga. Kuna sellist asja elus näinud ei olnud (võibolla mõnes mängufilmis ehk kunagi), siis ei osanud me peljata ja rakendasime siis Bamse esimese võistlejana kelgu ette:
Ja peab kiitma Bamset, rebis koheselt kelgu kohalt ning läbis 30 meetri pikkuse rajalõigu 15 ? sekundiga. Oleks veel ehk edasigi põrutanud.
Tõsi küll, pildile nüüd liikuvat Bamset ei jäänud, sest pildistaja Pille unustas seda rassimist vaadates pildistamise. Aga esikoha Bamse saavutas.Aga võistlus kulges omasoodu edasi ja saatsime Kirke siis teistkordselt rajale:
Teine kord läks raja läbimiseks pikemalt aega, kui esimesel lõunasel sooritusel:
Koerad olid eriliselt härmas lõpetades:
Ning Kirket enam naerunäol pildistada ei saanud, sest et... kohutavalt külm oli tal sõita. Olime ligi tund aega väljas starti oodates veetnud (Bamse sooritus ka samalajal) ning seda peamiselt varjulisel alal (temperatuuri ei teadnud, kell 11 olla kohapeal olnud - 23 kraadi) ning kohe sõitma hakates Kirke enam ei suutnud isegi jalaga hoogu anda külmavalude tõttu. Aga raja ta vapralt läbis!Aeg siis 13 minutit ja 6 sekundit (seega on vist tegemist ajaga, mida koerad ise omaette saavutaks raskusega sõites). Aga kahe ringi aja liites, saavutasid Kirke ning Bamse-Torbik ikkagi esikoha kaheste kelkude seas.
Aga õnneks pääsesime siiski koheselt sooja rakendispordi keskuse saali. Saal on kaunistatud ajakohase koerandusliku ekspositsiooniga, kuid nagu koeraüritustel tavaks võib siit leida ka elavaid kaunistusi - pole midagi ilusamat, kui lamav samojeedi koer.
Aga päeva lõpetuseks toimus ka autasustamine ning Kirke ning meie gröönud tänane päev sai tunnustatud diplomi, šampuse (seda Kirke ei andnud), 20 kilose Josera Economy söödakrõbuskikotiga:
Ja seda kõike siis kahekordselt, tänu Bamse võimsusele raskuse veos.Aga veel veidi autasustamistseremooniast:
Aga kuidas õhtu edasi kulges, seda me ei tea, kihutasime minema - sest vaja teise Eesti otsa jõuda.
Ning kell 9 õhtul olime kodus ning ülirõõmus Silva tervitas oma väsinuid ja vapraid karjakaaslasi Bamset ja Torbikut.
Meie aga vaarusime tuppa ja jäime imetlema Reppo Race auhindu:
No comments:
Post a Comment