Kõigepealt Grisli tutvus aedikus olevate kelgukoertega - seda vajaliku lugupidamise ning samas julge uudishimuga.
Meil olid jälle parajasti külas koertega sõitmas Hanna ja Mona (katsetasime sellel hooajal esmakordselt neljaseid rakendeid (üks rakend läks hästi aga teine ebaõnnestus). Kuigi noort koera (suisa kutsikat- Grisli ligines veel viiendale elukuule) võib ehk ebameeldivate kogemustega rikkuda, siis usaldasime niivõrd oma kogenud Silvat, et see näiteks kuidas rakendis liikuda. Grisli sai elus esmakordselt traksid selga, siis mingi imeliku rihma selja taha ja siis veel mingi kolisev asi ka (käru). Aga kõrval oli rahulik Silva ja ennäe - sõit läkski lahti. Mona juhtis neid ehk vaid mõnisada meetrit, sest et algul ei tohi liiga teha, hea emotsioon peab mälestuseks jääma. 
Aga Grisli kappas mõnuga ja nagu oleks juba kogenud kelgukoer.
Ka toas tervitas Grisli uusi seninähtamatuid tegelasi rõõmsa tähelepanuga. Ja ka nädal aega juba kutsikatega mässanud Polly tundis heameelt külalist nähes. Koonud koos me neid limpsima ei lasknud, veidi ikka kardad mujalt maailmast saabuda võivaid pisilasi jne.
See eest inimestega võis Grisli teha mida iganes...
Andsime Grislile ühed meie kõige väiksemad traksid kaasa (kuskilt 10 cm siiski pikad veel) ja nagu allolevalt pildilt näha - jätkus Grisli traksides veoõpe edukalt juba koduses maakodus. Lapsed ees ja Grisli karjale järele - panemata tähele mingit tühist raskust oma selja taga.
Piltide autorid olid Alvar ja Sigrid, aga Grisli nime õigekirjutuse pärast ma ei vastuta, ei tabanud õigel ajal küsida.
No comments:
Post a Comment