Meie kodulehekülg jäi siiski kauemaks, kui mõni päev suletuks. Siiski enamik infot oli säilinud ja enam-vähem sai ta siis taastatud. Tõsi küll - mõningased takistused haldamises senini, ei ole aega leidnud...
Blogi pidamine on täiesti unarusse jäänud peale koduka avariid. Ei olnud tahtmist kirjutada. Ja eks kutsikate kasvatamine võttis kõvasti aega (eriti uneaega) ja ka pärast kutsikate lahkumist oli veel pikka aega mingi puhkamissoov.
Aga inimmälu on nõder, juba enam täpselt ei mäletagi kõike. Seega päeviku pidamine päris õigustatud tegevus. Aga meenutaks siis ühtteist;
Roosi kutsikad on juba pikemat aega oma uutes kodudes, viimased 2 lahkusid 5. aprillil. Suurel Reedel aga võtsid uue kodutee ette suisa 3 kutsikat. Enamik neist elavad nüüd Tallinnas või selle lähiümbruses. Siis veel Saaremaa, Lääne-Virumaa ja Soome. Aga ka Tartu ja selle lähiümbruses on meil loota "omi koeri" uuesti näha. Õnneks enamik kutsikaomanikke saadavad meile kutsikatest ka pilte. Tore on vaadata nende arengut. Juba paistavad välja pisikesed erinevused pesakonnas. Kui nad veel meie juures olid, siis oli üpris raske neid ilma lõngavärvita üksteisest eristada. Väga ühtlane pesakond tundus olevat.
Üldiselt olid kutsikaomanikud siiski rohkem nooremapoolne rahvas. Kuid samas oli ka sümpaatne nooruslik härrasmees, kes jääb nüüd kohe pensionile. Põhjaliku inimesena uuris ta ka kuldsete eluea pikkust.
Paaril-kolmel juhul läksid kutsikad peredesse, kus olid suured koertega kooselu kogemused. Kuid oli ka inimesi, kellel esimene sisuline kokkupuude koertega.
Hiljuti küsisin ühelt väga heaks tuttavaks saanud Roosi esimese pesakonna kutsika omanikult; "Et kas kujutlesid täpselt ette, mis elumuutused kaasnevad koeravõtuga. Et kas oli asi lihtsam või hullem kujutlusest?" Selgus et hullem.... Aga samas ta ei kahetse, et koera perre võtsid. Et elu muutus huvitamaks jne.
Eks praegustelgi kutsikaomanikel-peredel on suuri üllatusi. Inimene võib ju väga suurt eeluurimistööd teha kutsikate kasvatamise kohta ja eks Pillegi pidas maha pikki vestlusi kutsikatesoovijatega telefoni ja meili teel, aga elu on natuke keerulisem. Õlitatud tammeparketi puhastamisega, kodukassi rahustamisega, kõikvõimalike asjade (ka varvaste) närimisega peavad nad juba ise hakkama saama. Eriti esimestel päevadel oli igasugu muresid kutsikaomanikel palju ja eks siis Pille proovis jõudumööda inimesi rahustada-infot jagada. Kuid nüüdseks tundub, et pered ja kutsikad on juba üksteisega kohanenud.
Hetkel on vist igalpool suurimaks üllatuseks 3 kuuliste kutsikate pidurdamatu hundiisu, aga eks kasvav organism nõuab oma osa. Kuuldavasti üks kutsikas oskavat juba kõikvõimalikke elulisi ja mitteelulisi käsklusi täita. Tõsi küll vaid siis, kui maius ninaulatuses.
Aga eks neid tõsiseid ja vähemtõsiseid muresid tule edaspidi veelgi.
Wednesday, April 23, 2008
Sunday, February 24, 2008
Skylinedog.info ajutiselt kättesaamatu
Tegijal juhtub nii mõndagi. 22. veebruarist saati ei ole meie kodulehekülg kättesaadav. Serverit õnnistati pisikese elektrilise matsuga (kuskil tänaval olla traadid kokku puutunud). Isegi UPS ütles upsss... Ning Skylinedog.info koduka info sai veidi kannatada ja ei ole hetkel huvilisele kättesaadav.
Seepärast on meil mõne päevane ajutine lahendus; kutsikahuvilised saavad kutsikatele pilku peale heita:
http://picasaweb.google.com/skylinedog
ja
http://picasaweb.google.com/pille.saarnits
Seepärast on meil mõne päevane ajutine lahendus; kutsikahuvilised saavad kutsikatele pilku peale heita:
http://picasaweb.google.com/skylinedog
ja
http://picasaweb.google.com/pille.saarnits
Monday, February 11, 2008
Kuldsete erinäitus
Käisime siis 9. veebruaril Tallinnas kuldsete erinäitusel, jättes koju Roosi kutsikaid toitma.
Aga Roosi kutsikatest oli siiski 4 koera kohal, st esimesest pesakonnast Rommel (Skylinedog Rose Aristaios), Lasse (S... R... Amor), Artemis (S... R... Artemis) ja Athena (S... R... Athena). Kohtunikeks oli mr ja mrs Ryder Inglismaalt. Hästi heasoovlikud ja asjatundlikud inimesed tundusid olevat, kuid eks nad põhjustasid pisikese elevuse eesti kuldsete omanike seas. Hinnete skaala oli tavapärasest ühe astme võrra karmim; et selle erinäituse "väga hea" saanud koer, võinuks mõnel teisel näitusel saada rahulikult "suurepärase" hinde. Konkreetse näituse hinnete selgitust saab lugeda Heililt http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=20329&highlight=
Näitusel jagati küll ka "suurepäraseid" hindeid, kuid veel sagedasemad olid "väga head" ja "head" hinded. Isegi ringist väljasaatmist olla olnud. Ja kui seni oli meil kogemusi mõne üksiku "väga hea" hindega, siis saime ka teada, mida tähendab lihtsalt "hea", senini pidasime seda hinnet suureks läbikukkumiseks, nüüd aga selgitati meile tagantjärgi, et tegemist on ju lihtsalt Hea koeraga. Et tegelikult ju ei saa kõik koerad olla potentsiaalsed tšempionid - ehk siis "suurepärase" hinde saajad. Iga kohtunik annab hinde lähtudest oma subjektiivsest nägemusest. Ning kohtunike arvamused võivad vahel väga erinevad olla. Ning ega koergi ole muutumatu seisundiga; üks päev väga heas vormis, siis aga ...
Näitusekogemused olid eelnevalt Rommelil ja Athenal. Neil läkski suhteliselt väga hästi: Rommel tuli isaste juunioride seas kolmandaks ja Athena emaste noorteklassis 4-ks. Võiboolla oleks Rommel veel midagi saavutanud, aga Rommeli pere ei saanud näitusel edasi olla, muud kohustused ka inimestel. Tunnustada võib Elmo huvi ja tööd Rommeliga, iseseisvalt tuginedes oma näitusekogemustele on nad hakkama saanud. Nende esimene näitusekogemus oli möödunud suvel kuldsete erinäitusel Viitnal. Saavutasid seal Rommeliga 3 koha. Ja sellest hoolimata, et kuts tegi siis näituseringis igasugu tempe. Nüüd seisab Rommel näituseringis kui kalju.
Nüüd peaks siis põhjendama seda, miks siis Artemisel ja Lassel kõige paremini ei läinud. Tavaliselt toovad koeraomnikud siis põhjuseks, et koer ei liikunud hästi, karv oli valesti trimmitud või siis karv hetkel kehv jne. Põhjusi ikka leitakse (vahel, et kohtunik imeliku maitsega või eelistustega). Aga ega meiegi siis muud juttu saa ajada, lugesime neid kirjelduslehti (tõsi küll, kõike ei suutnud välja lugeda - kopeerlehe kiri raskesti loetav) - Artemisele näiteks heideti ette näitusekogenematust ja karva valet trimmimist. Ka Lasse kirjelduslehel oli nagu ainukeseks veaks liikumine. Aga muud näitajad kirjelduslehel olid nagu suurepärased. Pisike inglise huumor ka; Tunnustati Artemise esmakordset püüdlikku matka näitusemaailma. Ja soovitati tegeleda näitusetreeningutega, ju siis ikka oleks vajadust näitustel käia?
Aga tegelikult ju, nii Lasse kui ka Artemis esinesid näitusringis täitsa kobedalt. Fotokaga sai isegi need näituseesinemised videosse võetud. Kui näituseruumi päeva algul sisenesime, siis olid nad valmis igast asendist ja igaühega muudkui mängima. Ringi ajaks olid nad "taltsutatud", mingeid erilisi prohmakaid meie silm ei tuvastanud. Tõsi küll, Pille sõrmed, peopesad on villis tänaseni. Tegelikult Lasse ja Artemise omanikud olid tublisti vaeva näinud, veel mõni nädal tagasi suhtusid koerad mingisse näituseseisakusse panekusse üpris püsimatult. Ja üleüldse, Lasse ja Artemis käivad hoopis Tartus agility trennis, sealses trennis on ainuke seisak siis, kui oodatakse oma järjekorda rajale minekuks.
Selge on see, et ilma korraliku händleritööta ei saa ka näidata koera, ega siis kohtunik ole võimeline kõveras asendis seisvast või kehvasti jooksutatavast koerast nägema tema luustikku, proportsioone, liikumise õigsust jne. Muuseas - peale näitust olla kohtunikupaar üllatanult tunnustanud, et Eestis on võrreldes muu maailmaga siiski väga head kuldsed, aga ringis liikumine olla kehvapoolne.
Siiski üks pisike tähelepanek isaste koerte kohta. Pillel sai näitusekataloogi iga näitusel osalenud koera taha hinded märgitud ning vaadates iga võistlusklassi (juuniorid, noored, ava, tšempion).
4 paremat selgus, et seega 16 parema paigutusega isase koera seast, oli vaid 5 koera, kes olid nn puhta eesti päritoluga st eesti kennelites kasvatatud (sündinud).
Tunnen kaasa Artemise peremees Ilmarile, kellel oli juba "täitsa pael" selllest üritusest. Ring hilines vist tunnikese ikka, seisame ja ootame. Oleme juba leppinud, et siit tuleb heal juhul hinne "hea" ehk siis sinine lint. Järsku näeb Artemis vaibal kellegi poolt maha poetatud sinist lindikest ja nalpsab selle suhu. Arutame siis, et ega nüüd ikka Artemis teist sinist linti ei saa, üks tal juba on. 10 minuti pärast sai Artemis ka teise sinise paela....
Samas minu subjektiivse silma järgi esines Ilmar Artemisega ringis suisa ülihästi. Eriti kui arvestada, et esimene kord.
Olen minagi poolteist korda näituseringides käinud. Eelmine aasta olin olude sunnil üksi tegemas noorukese Athenaga Luigel näitusedebüüti. Tegemist olla olnud tragikoomilise etteastega. Monika, kes seda nägi, pani vist õudusest isegi silmad kinni. Kohtunik oli ka tige minu peale ja mida siin ikka hästi arvata, kui mingiks hetkeks haarasin kepsleva Athena seljakarvadest kinni ja proovisin niimoodi koera demonstreerida.
Tegelikult me ei suru ühelegi meilt kutsika saanud koeraomanikule peale, et minge sinna ja tänna näitusele. Koer on siiski koeraomaniku oma, tema otsustab, mida teha; kas käia näitustel, teha koerasporti, sõnakuulelikkuse treeninguid jne või olla lihtne perekoer. Erinäituste toimumisest Pille ikka saadab järglastele teate edasi, et ikkagi kuldsete spetsialist koera hindamas, et äkki oleks ka koeraomanikul huvitav teda, mis koeral head ja halba. Aga samas vist erinäitusele esimest korda kogenematuid koeri ja koeraomanikke suunata, on liiast? Liiga tugev konkurents. Võib ju esmakordse osalemise võimalik ebaedu peletada eemale.
Ahjaa - saime osta Monikalt (kes tutvustas seal oma Tartu lemmikloomapoe kaupa) suure ja kõrge koertevõre. Tahtsin just kõrget, suvel Luunja näitusel keskmise kõrgusega võre küll Roosit kinni ei pidanud. Nüüd me oleme tänu võrele tõelised kenneliinimesed, sest rahvas teab; koertekennelis peetakse koeri võre ja puuri taga kinni. Siiski, puur on veel puudu, aga ehk saame kunagi tollegi.
Aga Roosi kutsikatest oli siiski 4 koera kohal, st esimesest pesakonnast Rommel (Skylinedog Rose Aristaios), Lasse (S... R... Amor), Artemis (S... R... Artemis) ja Athena (S... R... Athena). Kohtunikeks oli mr ja mrs Ryder Inglismaalt. Hästi heasoovlikud ja asjatundlikud inimesed tundusid olevat, kuid eks nad põhjustasid pisikese elevuse eesti kuldsete omanike seas. Hinnete skaala oli tavapärasest ühe astme võrra karmim; et selle erinäituse "väga hea" saanud koer, võinuks mõnel teisel näitusel saada rahulikult "suurepärase" hinde. Konkreetse näituse hinnete selgitust saab lugeda Heililt http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=20329&highlight=
Näitusel jagati küll ka "suurepäraseid" hindeid, kuid veel sagedasemad olid "väga head" ja "head" hinded. Isegi ringist väljasaatmist olla olnud. Ja kui seni oli meil kogemusi mõne üksiku "väga hea" hindega, siis saime ka teada, mida tähendab lihtsalt "hea", senini pidasime seda hinnet suureks läbikukkumiseks, nüüd aga selgitati meile tagantjärgi, et tegemist on ju lihtsalt Hea koeraga. Et tegelikult ju ei saa kõik koerad olla potentsiaalsed tšempionid - ehk siis "suurepärase" hinde saajad. Iga kohtunik annab hinde lähtudest oma subjektiivsest nägemusest. Ning kohtunike arvamused võivad vahel väga erinevad olla. Ning ega koergi ole muutumatu seisundiga; üks päev väga heas vormis, siis aga ...
Näitusekogemused olid eelnevalt Rommelil ja Athenal. Neil läkski suhteliselt väga hästi: Rommel tuli isaste juunioride seas kolmandaks ja Athena emaste noorteklassis 4-ks. Võiboolla oleks Rommel veel midagi saavutanud, aga Rommeli pere ei saanud näitusel edasi olla, muud kohustused ka inimestel. Tunnustada võib Elmo huvi ja tööd Rommeliga, iseseisvalt tuginedes oma näitusekogemustele on nad hakkama saanud. Nende esimene näitusekogemus oli möödunud suvel kuldsete erinäitusel Viitnal. Saavutasid seal Rommeliga 3 koha. Ja sellest hoolimata, et kuts tegi siis näituseringis igasugu tempe. Nüüd seisab Rommel näituseringis kui kalju.
Nüüd peaks siis põhjendama seda, miks siis Artemisel ja Lassel kõige paremini ei läinud. Tavaliselt toovad koeraomnikud siis põhjuseks, et koer ei liikunud hästi, karv oli valesti trimmitud või siis karv hetkel kehv jne. Põhjusi ikka leitakse (vahel, et kohtunik imeliku maitsega või eelistustega). Aga ega meiegi siis muud juttu saa ajada, lugesime neid kirjelduslehti (tõsi küll, kõike ei suutnud välja lugeda - kopeerlehe kiri raskesti loetav) - Artemisele näiteks heideti ette näitusekogenematust ja karva valet trimmimist. Ka Lasse kirjelduslehel oli nagu ainukeseks veaks liikumine. Aga muud näitajad kirjelduslehel olid nagu suurepärased. Pisike inglise huumor ka; Tunnustati Artemise esmakordset püüdlikku matka näitusemaailma. Ja soovitati tegeleda näitusetreeningutega, ju siis ikka oleks vajadust näitustel käia?
Aga tegelikult ju, nii Lasse kui ka Artemis esinesid näitusringis täitsa kobedalt. Fotokaga sai isegi need näituseesinemised videosse võetud. Kui näituseruumi päeva algul sisenesime, siis olid nad valmis igast asendist ja igaühega muudkui mängima. Ringi ajaks olid nad "taltsutatud", mingeid erilisi prohmakaid meie silm ei tuvastanud. Tõsi küll, Pille sõrmed, peopesad on villis tänaseni. Tegelikult Lasse ja Artemise omanikud olid tublisti vaeva näinud, veel mõni nädal tagasi suhtusid koerad mingisse näituseseisakusse panekusse üpris püsimatult. Ja üleüldse, Lasse ja Artemis käivad hoopis Tartus agility trennis, sealses trennis on ainuke seisak siis, kui oodatakse oma järjekorda rajale minekuks.
Selge on see, et ilma korraliku händleritööta ei saa ka näidata koera, ega siis kohtunik ole võimeline kõveras asendis seisvast või kehvasti jooksutatavast koerast nägema tema luustikku, proportsioone, liikumise õigsust jne. Muuseas - peale näitust olla kohtunikupaar üllatanult tunnustanud, et Eestis on võrreldes muu maailmaga siiski väga head kuldsed, aga ringis liikumine olla kehvapoolne.
Siiski üks pisike tähelepanek isaste koerte kohta. Pillel sai näitusekataloogi iga näitusel osalenud koera taha hinded märgitud ning vaadates iga võistlusklassi (juuniorid, noored, ava, tšempion).
4 paremat selgus, et seega 16 parema paigutusega isase koera seast, oli vaid 5 koera, kes olid nn puhta eesti päritoluga st eesti kennelites kasvatatud (sündinud).
Tunnen kaasa Artemise peremees Ilmarile, kellel oli juba "täitsa pael" selllest üritusest. Ring hilines vist tunnikese ikka, seisame ja ootame. Oleme juba leppinud, et siit tuleb heal juhul hinne "hea" ehk siis sinine lint. Järsku näeb Artemis vaibal kellegi poolt maha poetatud sinist lindikest ja nalpsab selle suhu. Arutame siis, et ega nüüd ikka Artemis teist sinist linti ei saa, üks tal juba on. 10 minuti pärast sai Artemis ka teise sinise paela....
Samas minu subjektiivse silma järgi esines Ilmar Artemisega ringis suisa ülihästi. Eriti kui arvestada, et esimene kord.
Olen minagi poolteist korda näituseringides käinud. Eelmine aasta olin olude sunnil üksi tegemas noorukese Athenaga Luigel näitusedebüüti. Tegemist olla olnud tragikoomilise etteastega. Monika, kes seda nägi, pani vist õudusest isegi silmad kinni. Kohtunik oli ka tige minu peale ja mida siin ikka hästi arvata, kui mingiks hetkeks haarasin kepsleva Athena seljakarvadest kinni ja proovisin niimoodi koera demonstreerida.
Tegelikult me ei suru ühelegi meilt kutsika saanud koeraomanikule peale, et minge sinna ja tänna näitusele. Koer on siiski koeraomaniku oma, tema otsustab, mida teha; kas käia näitustel, teha koerasporti, sõnakuulelikkuse treeninguid jne või olla lihtne perekoer. Erinäituste toimumisest Pille ikka saadab järglastele teate edasi, et ikkagi kuldsete spetsialist koera hindamas, et äkki oleks ka koeraomanikul huvitav teda, mis koeral head ja halba. Aga samas vist erinäitusele esimest korda kogenematuid koeri ja koeraomanikke suunata, on liiast? Liiga tugev konkurents. Võib ju esmakordse osalemise võimalik ebaedu peletada eemale.
Ahjaa - saime osta Monikalt (kes tutvustas seal oma Tartu lemmikloomapoe kaupa) suure ja kõrge koertevõre. Tahtsin just kõrget, suvel Luunja näitusel keskmise kõrgusega võre küll Roosit kinni ei pidanud. Nüüd me oleme tänu võrele tõelised kenneliinimesed, sest rahvas teab; koertekennelis peetakse koeri võre ja puuri taga kinni. Siiski, puur on veel puudu, aga ehk saame kunagi tollegi.
Wednesday, January 30, 2008
Kutsikate teine päev
Pille magas eelmise öö siis samas toas kus Roosi ja kutsikad. Olla kuskil 20-25 korda öö jooksul Roosist irdunud kutsikaid tissi otsa suunanud. Minu arust enam pidevat viginat ei kostu, vahel suudavad jõnglased kõik koos magada. Aga valdavalt keegi ikka neist toimetab ja ajab tissi taga. Ja kui kooris häda lahti..., nagu toimuks mingi sügisene rändlindude ülelend - kureparv ajab haneparve taga.
Lõuna ajal sai tehtud ka kutsikatest individuaalpildid. Nojah - kutsikad on tõesti ilusad, aga näod neil siiski veel fotogeenilised ei ole, nagu mingi roosad tulnukad.
Eks vahel minagi tõstan kutsikaid sinna-tänna. Kuni ükskord märkan, et peos mul Roosi edejalg ja proovin seda tõsta tagajalgade vahele, kus priskemad piimalähkrid.
Tegeleme ka arvutitöödega. Blogi, fotode üleslaadimine, ametliku info saatmine tõuühingusse, Leo omanikule jne. Pille sätib veel mõnele kutsikale uued ja erksamad eristuslõngad kaela, säilitades järjepidevust; näiteks teisena sündinud isane saab pruuni asemel helerohelise lõnga.
Aga homme-ülehomme hakkame juba nimesid otsima. Sest et eristada ja kutsuda neid lõngavärvi järgi - meile ei meeldi. Tobe on seletada; "See lilla isane on hoopis raskem kui tumeroheline isane". Ja muidugi alustasime ka kutsikate kaalumistabeli täitmisega.
Niisiis on teada vaid esmane idee kutsika ametlikul nimel - Briti või Šotimaa pühakud, kelle nimi algab B tähega. Teada on esimene nimi; Skylinedog Rose Brigitta, aga kellele... Brigitta nime pakkus eile välja Kirke ja kuna minu teada on tegemist pühakuga, siis peakski ehk teemaks olema pühad olendid - usuline järjepidevus ehk ka siis olemas (A pesakond koosnes A tähega algavatest kreeka-rooma jumalate nimedest). Huvitav - kas on olema Briani nimelist pühakut - et siis oleks Skylinedog Rose Brian. Aga näis siis, mis saab? Äkki keegi ütleb mõne ilusa poisslapse nime - a la Bruno, Benno, Bernhard.
Aga nüüd aitab. Kaua võib jahuda.
Lõuna ajal sai tehtud ka kutsikatest individuaalpildid. Nojah - kutsikad on tõesti ilusad, aga näod neil siiski veel fotogeenilised ei ole, nagu mingi roosad tulnukad.
Eks vahel minagi tõstan kutsikaid sinna-tänna. Kuni ükskord märkan, et peos mul Roosi edejalg ja proovin seda tõsta tagajalgade vahele, kus priskemad piimalähkrid.
Tegeleme ka arvutitöödega. Blogi, fotode üleslaadimine, ametliku info saatmine tõuühingusse, Leo omanikule jne. Pille sätib veel mõnele kutsikale uued ja erksamad eristuslõngad kaela, säilitades järjepidevust; näiteks teisena sündinud isane saab pruuni asemel helerohelise lõnga.
Aga homme-ülehomme hakkame juba nimesid otsima. Sest et eristada ja kutsuda neid lõngavärvi järgi - meile ei meeldi. Tobe on seletada; "See lilla isane on hoopis raskem kui tumeroheline isane". Ja muidugi alustasime ka kutsikate kaalumistabeli täitmisega.
Niisiis on teada vaid esmane idee kutsika ametlikul nimel - Briti või Šotimaa pühakud, kelle nimi algab B tähega. Teada on esimene nimi; Skylinedog Rose Brigitta, aga kellele... Brigitta nime pakkus eile välja Kirke ja kuna minu teada on tegemist pühakuga, siis peakski ehk teemaks olema pühad olendid - usuline järjepidevus ehk ka siis olemas (A pesakond koosnes A tähega algavatest kreeka-rooma jumalate nimedest). Huvitav - kas on olema Briani nimelist pühakut - et siis oleks Skylinedog Rose Brian. Aga näis siis, mis saab? Äkki keegi ütleb mõne ilusa poisslapse nime - a la Bruno, Benno, Bernhard.
Aga nüüd aitab. Kaua võib jahuda.
Kutsikad on käes
Liginemas on 29. jaanuari hommik. Aga Roosi olukorras ei ole muutusi. Käime mitu korda väljas, koer käib mööda aiaäärt ja otsib midagi. Tuppa jõudes, alustab ta edasi-tagasi käimist. Nagu oleks vangikongis. Mingi hetk märkan, et siin ja seal on mingid läbipaistva vedeliku piisad. Huvitav, kas need siis on looteveed? Paar-kolm korda Roosi teeb mingit imelikku häälitsust. Väited - selline huvitav väljend poegiva koera tõmbluste kohta. Aga midagi on toimunud ja jään ootama, et ligema tunni jooksul siis ehk...(esimene pesakond alustas teekonda maailma pool 4 hommikul). Roosi on hädas, ta on paksem kui esimene pesakonna ajal ja ta ei ulatu kuidagi oma tagaotsa juurde näkitsema-lakkuma. Aga võibolla hoopis mina olen hädas ja sellest arusaav Roosi, lakub seetõttu minu käsi. Pillet ma üles ajama ei hakka, viimati kutsub veel kiirabi. Teda on vaja väljapuhanuna, mitte aga närvipuntrana. "Õnneks" koerte kiirabi ei ole olemas.
Ja nagu ikka, algavad olulised sündmused siin ilmas suht märkamatult. Mingi hetk (3.45) on Roosi püsti ning minu magamismadratsile on valgunud midagi uudset. Esimene hetk olen mina vähemalt ähmis, siis meenutades eelmist korda torkan näpu "kilesse", miski "rotipoja" taoline lootekotis, kes veel mõni aeg tagasi tundus laip olevat, hakkab hoopis liigutama. Hüüan nii et maja kajab; "Pille, esimene on olemas. Tule kohe ruttu alla..." Aga veel ennem on kohal Roosi, kes hakkab lakkuma ja nosima seda lootekoti-päramiste-misiganes ollust. Siis võetakse lakkumisega koheselt ette ka poeg, kes ka tragilt juba vigiseb. Saabub Pille ja võtab konveieril asendi sisse - kuivatab poegi, hoiab neid kui vaja, sõlmib paelu, lohutab Roosit, jagab infot - mida siis logiraamatusse kirjutan jne. Roosi jaoks aga, pole meid edaspidi vist üldse vaja. Nüüd ta juba ulatub oma koonuga sabaalla, mingi nakitsemine ning päramistest-nabanöörist vabastatud poeg on juba roomamas-vigisema-otsimas tissi. Kuigi kogenud koerakasvatajad ei soovita üle 1-2 päramise koeral lasta ära süüa, siis meie Roosi pani pea terve pesakonna päramised praktiliselt nahka.
Kui juba 3 poega käes, siis sokutame need Roosi külje alla, ehk saavad ka mõne suutäie juba. Vähemalt minu arvates on küll juba kuulda väikest lutsimist, lurinat.
Esimene poeg oli just seda karva (tumekuldne), mida paaritusest lootsime. Pärast selgus, et siiski kõige heledam. Aga kõik kutsikad on hästi elujõulised, tragid. Võibolla on neid liialt palju, ja seetõttu ei suuda me eristada veel väetimaid, kes hakkama ei saaks.
Aga Roosi poegib muudkui iga poole tunni tagant poegi. Kuhu siis emased kutsikad jäävad? Seda Roosigi vist mõtlema jäi ja tegi meie jaoks piinarikka pausi - 1 tund ja 15 minutit ja ometigi siis esimene emane.
Teen mingi hetk 20 minutilise kiiruinaku, vaja tööle minna. Aga pool 7 jälle üles, ka Kirke ärkab. Läheb suureks sebimiseks. Mingi hetk lähen vaatan Roosit, 6 kutsikat tema ees rivis, äärmine millegipärast tumedam. Kutsun Pille, selgub et Roosi oli iseseisvalt graafikust kiiremini ühe kutsika meie mittekohalolu kasutades toonud ilmale.
Lähme siis pool 8 Kirkega Võrru - mina tööle, Kirke kooli. Pille jääb veel 3 kutsika ilmale tulekut vaatama.
Lõppseis; 6 poissi, 3 tüdrukut. (minu ennustus läks täppi).
Aga lisaks siis veel sünniajad:
1. 3.45 - isane
2. 4.14 - isane
3. 4.45 - isane
4. 6.02 - emane
5. 6.40 - isane
6. 7.00 - isane
7. 7.20 - emane
8. 7.35 - isane
9. 8.10 - emane
Muidugi, täielikku rahu me siiski veel ei saa. Pille helistab mulle järgi ja saadab mind loomaarstilt mingeid ninna pandavaid tilke ostma. Et Roosil siiski mingi asi veel kõhus? Aga tilgad pidi miskit asja kiirendama.
Tore oli siis minusugusel poisslapsel kirjeldada protsessi, millest eriti ei jaga. Ning eks tänane blogikirjutis on samuti veidi hilinenud - 2 ööd on magamata ja alles nüüd leidsin aja sündmusi tagantjärgi kirja panna.
Ja nagu ikka, algavad olulised sündmused siin ilmas suht märkamatult. Mingi hetk (3.45) on Roosi püsti ning minu magamismadratsile on valgunud midagi uudset. Esimene hetk olen mina vähemalt ähmis, siis meenutades eelmist korda torkan näpu "kilesse", miski "rotipoja" taoline lootekotis, kes veel mõni aeg tagasi tundus laip olevat, hakkab hoopis liigutama. Hüüan nii et maja kajab; "Pille, esimene on olemas. Tule kohe ruttu alla..." Aga veel ennem on kohal Roosi, kes hakkab lakkuma ja nosima seda lootekoti-päramiste-misiganes ollust. Siis võetakse lakkumisega koheselt ette ka poeg, kes ka tragilt juba vigiseb. Saabub Pille ja võtab konveieril asendi sisse - kuivatab poegi, hoiab neid kui vaja, sõlmib paelu, lohutab Roosit, jagab infot - mida siis logiraamatusse kirjutan jne. Roosi jaoks aga, pole meid edaspidi vist üldse vaja. Nüüd ta juba ulatub oma koonuga sabaalla, mingi nakitsemine ning päramistest-nabanöörist vabastatud poeg on juba roomamas-vigisema-otsimas tissi. Kuigi kogenud koerakasvatajad ei soovita üle 1-2 päramise koeral lasta ära süüa, siis meie Roosi pani pea terve pesakonna päramised praktiliselt nahka.
Kui juba 3 poega käes, siis sokutame need Roosi külje alla, ehk saavad ka mõne suutäie juba. Vähemalt minu arvates on küll juba kuulda väikest lutsimist, lurinat.
Esimene poeg oli just seda karva (tumekuldne), mida paaritusest lootsime. Pärast selgus, et siiski kõige heledam. Aga kõik kutsikad on hästi elujõulised, tragid. Võibolla on neid liialt palju, ja seetõttu ei suuda me eristada veel väetimaid, kes hakkama ei saaks.
Aga Roosi poegib muudkui iga poole tunni tagant poegi. Kuhu siis emased kutsikad jäävad? Seda Roosigi vist mõtlema jäi ja tegi meie jaoks piinarikka pausi - 1 tund ja 15 minutit ja ometigi siis esimene emane.
Teen mingi hetk 20 minutilise kiiruinaku, vaja tööle minna. Aga pool 7 jälle üles, ka Kirke ärkab. Läheb suureks sebimiseks. Mingi hetk lähen vaatan Roosit, 6 kutsikat tema ees rivis, äärmine millegipärast tumedam. Kutsun Pille, selgub et Roosi oli iseseisvalt graafikust kiiremini ühe kutsika meie mittekohalolu kasutades toonud ilmale.
Lähme siis pool 8 Kirkega Võrru - mina tööle, Kirke kooli. Pille jääb veel 3 kutsika ilmale tulekut vaatama.
Lõppseis; 6 poissi, 3 tüdrukut. (minu ennustus läks täppi).
Aga lisaks siis veel sünniajad:
1. 3.45 - isane
2. 4.14 - isane
3. 4.45 - isane
4. 6.02 - emane
5. 6.40 - isane
6. 7.00 - isane
7. 7.20 - emane
8. 7.35 - isane
9. 8.10 - emane
Muidugi, täielikku rahu me siiski veel ei saa. Pille helistab mulle järgi ja saadab mind loomaarstilt mingeid ninna pandavaid tilke ostma. Et Roosil siiski mingi asi veel kõhus? Aga tilgad pidi miskit asja kiirendama.
Tore oli siis minusugusel poisslapsel kirjeldada protsessi, millest eriti ei jaga. Ning eks tänane blogikirjutis on samuti veidi hilinenud - 2 ööd on magamata ja alles nüüd leidsin aja sündmusi tagantjärgi kirja panna.
Tuesday, January 29, 2008
Roosi enne poegimist
Käime ikka iga päev Roosit jalutamas, hoolimata tema suurtest mõõtmetest. Siiski tiinuse 59 päeval vähendame jalutusteekonda. Ka Roosi ei kargle enam ringi, liigub ühtlaselt nagu õmblusmasin.
Muutunud on ka Roosi suhtumine ümbritsevasse. Sai näiteks hommikul söögiks toore liha-kondi tüki, kuid ei söö. Valvab seda ja uriseb ligineva Athena peale.
Pühapäeval tulid meie poolt läbi Loora pererahvas. Veel Võrus arvasid nad et jutt, et Haanjas lumi on, on jama. Aga said siis selle aasta esimese suusatamise ikka tehtud Haanja suusarajal. Üldiselt meie oleme enam-vähem ilmadega rahul, kuigi ka siin on lumi 3-4 korda peaaegu lõpuni ärasulanud, siis siiski niipalju on kasvõi jääd jäänud hoovile, et koerad pori tuppa ei tassiks.
Eile õhtul käisime Ilmari pool suitsusaunas. Kuuldes, et pühapäeval on meie pool Loora, tuli temagi Artemisega meilt nüüd läbi. Ilmar teab, et Artemis on väsimatu ja ammendamatu energiaga koer. Aga meie seletasime, et kuskil maailmas on veel väsimatum koer - Loora. Nagu arvata võiski, alustasid Loora ja Artemis omavahelist lõppematut mängu. Kes neist võitnuks, jäigi teadamata. Athena sekkus harva, aga Roosi kehtestas 3-4 m suuruse ala, mida ükski tema kunagine kutsikas läbida ei julgenud. Ju ta kaitses uusi kutsikaid.
Öö vastu esmaspäeva. Kell 2. Roosi on muutunud väga imelikuks. Ähib. Igaksjuhuks kolin alla tuppa, heidan diivanile pikali, kõrvale heidab lõõtsutav Roosi. Panen siis käe Roosi turjale ja proovin edasi magada. Mingihetk aga avastan, et koer keda ma poolunes patsutan on hoopis valget karva Athena.
Hommikul jätkub Roosi ärev olek. Siia-tänna proovib ta pesa rajada. Trepialune tapeet on hävinud. Terve päev käib üks ärev Roosi tervise jälgimine. Roosi lemmiktegevuseks on kujunenud pidev edasi-tagasi saalimine. (esimese pesakonna puhul see nii aktiivne ei olnud, muidugui Roosi ei olnud siis ka nii paks).
Õhtul kolime eraldi seisvasse otsatuppa, sinna on meil rajatud "nurgavoodi" poegimiseks. Nurgavoodiks on sama ukselenk, mis esimese poegimise puhulgi. Ainult, et saagisin ta nüüd pooleks ja panin vahelauad eri lengi poolte vahele, et plats (voodi) laiem oleks. Ainuke, kes sellest nurgavoodist ei hooli - on Roosi. Ei jää midagi muud üle, kui tuleb ka ise sinna pikali heita. Õhtupooliku valvetunnid võtab seal sisse Kirke.
Ja kuskil peale 10-t siis ise. Aga tassin nurgavoodi kõrvale endale madratsi ja proovin siis seal aega veeta. Aga Roosi hakkas seda kohta ihaldama, kui järjekordselt rahustuskäigust õue - tagasi jõuame tuppa, siis Roosi on esimene, kes kõrvalmadratsi peal. Proovin ettevaatlikult teda ära trügida, aga ei õnnestu. Lõpuks kujuneb olukord, kus mina olen küll madratsil, aga siis minu peal paikneb Roosi oma veel kõhus paiknevate kutsikatega. Lõpuks alistun - mina proovin magada Roosi poegimisasemel ja minu asemel, siis laiutab Roosi.
Muutunud on ka Roosi suhtumine ümbritsevasse. Sai näiteks hommikul söögiks toore liha-kondi tüki, kuid ei söö. Valvab seda ja uriseb ligineva Athena peale.
Pühapäeval tulid meie poolt läbi Loora pererahvas. Veel Võrus arvasid nad et jutt, et Haanjas lumi on, on jama. Aga said siis selle aasta esimese suusatamise ikka tehtud Haanja suusarajal. Üldiselt meie oleme enam-vähem ilmadega rahul, kuigi ka siin on lumi 3-4 korda peaaegu lõpuni ärasulanud, siis siiski niipalju on kasvõi jääd jäänud hoovile, et koerad pori tuppa ei tassiks.
Eile õhtul käisime Ilmari pool suitsusaunas. Kuuldes, et pühapäeval on meie pool Loora, tuli temagi Artemisega meilt nüüd läbi. Ilmar teab, et Artemis on väsimatu ja ammendamatu energiaga koer. Aga meie seletasime, et kuskil maailmas on veel väsimatum koer - Loora. Nagu arvata võiski, alustasid Loora ja Artemis omavahelist lõppematut mängu. Kes neist võitnuks, jäigi teadamata. Athena sekkus harva, aga Roosi kehtestas 3-4 m suuruse ala, mida ükski tema kunagine kutsikas läbida ei julgenud. Ju ta kaitses uusi kutsikaid.
Öö vastu esmaspäeva. Kell 2. Roosi on muutunud väga imelikuks. Ähib. Igaksjuhuks kolin alla tuppa, heidan diivanile pikali, kõrvale heidab lõõtsutav Roosi. Panen siis käe Roosi turjale ja proovin edasi magada. Mingihetk aga avastan, et koer keda ma poolunes patsutan on hoopis valget karva Athena.
Hommikul jätkub Roosi ärev olek. Siia-tänna proovib ta pesa rajada. Trepialune tapeet on hävinud. Terve päev käib üks ärev Roosi tervise jälgimine. Roosi lemmiktegevuseks on kujunenud pidev edasi-tagasi saalimine. (esimese pesakonna puhul see nii aktiivne ei olnud, muidugui Roosi ei olnud siis ka nii paks).
Õhtul kolime eraldi seisvasse otsatuppa, sinna on meil rajatud "nurgavoodi" poegimiseks. Nurgavoodiks on sama ukselenk, mis esimese poegimise puhulgi. Ainult, et saagisin ta nüüd pooleks ja panin vahelauad eri lengi poolte vahele, et plats (voodi) laiem oleks. Ainuke, kes sellest nurgavoodist ei hooli - on Roosi. Ei jää midagi muud üle, kui tuleb ka ise sinna pikali heita. Õhtupooliku valvetunnid võtab seal sisse Kirke.
Ja kuskil peale 10-t siis ise. Aga tassin nurgavoodi kõrvale endale madratsi ja proovin siis seal aega veeta. Aga Roosi hakkas seda kohta ihaldama, kui järjekordselt rahustuskäigust õue - tagasi jõuame tuppa, siis Roosi on esimene, kes kõrvalmadratsi peal. Proovin ettevaatlikult teda ära trügida, aga ei õnnestu. Lõpuks kujuneb olukord, kus mina olen küll madratsil, aga siis minu peal paikneb Roosi oma veel kõhus paiknevate kutsikatega. Lõpuks alistun - mina proovin magada Roosi poegimisasemel ja minu asemel, siis laiutab Roosi.
Saturday, January 12, 2008
Kodukas sai siis lõpuks avalikuks
09.01.2008.a. oli siis see päev, kui Skylinedog.info sai lõpuks avaldatud. Selle blogi esimene sissekanne algas meil suure huraaga teatamisest, et hakkasime uut kodukat tegema. Tegime siis septembris paaril päeval üldise liigenduse valmis, kuid edasi tuli meie poolt vaikus.
Kuni siis selgus, et Roosi ootab ikkagi kindlasti kutsikaid (ultraheliga jne ei uurinud, tugineme oma kõhutundele ja silmamõõdule). Ja Pillel hakkas kiire ja kehtestas oma lähiümbrusele tähtajad. Tahtsime Kuldsete retriiverite kodukale teada anda Roosi planeeritud kutsikatest koos valminud kodukaga. Ja nii me siis sõitsime enne jõule Tartu, 30. detsember Tartu, 01.01.2008.a. Tartu ja ka 6. jaanuaril Tartu - Merikese ja Alani juurde.
Ja siis me seal muudkui linkisime ja linkisime ja ... Alan pidi ikka kohutavalt vaeva nägema, et meiesuguseid dumbjuusereid kuidagi õigel teel hoida. Aga ta on niivõrd tagasihoidlik inimene, et ei taha kuuldagi oma tööpanuse affišeerimisest. Igatahes väga kõva vaeva ta pidi nägema - teisipäeva hommikul enne viit siis saabus Alanilt meil, kodukas on registreeritud.
Ja väga hea meel on, et Merike vormistas oma kunstniku käega valmis ka Skylinedog kenneli logo (algne idee ja tehniline toorik pärit Pillelt).
Kodukas on muidugi veel lapsekingades (osa asju varjatud kujul pealkirjadena ainult valmis). Aga proovime ehk veel midagi teha ligema paari nädala jooksul.
Kuni siis selgus, et Roosi ootab ikkagi kindlasti kutsikaid (ultraheliga jne ei uurinud, tugineme oma kõhutundele ja silmamõõdule). Ja Pillel hakkas kiire ja kehtestas oma lähiümbrusele tähtajad. Tahtsime Kuldsete retriiverite kodukale teada anda Roosi planeeritud kutsikatest koos valminud kodukaga. Ja nii me siis sõitsime enne jõule Tartu, 30. detsember Tartu, 01.01.2008.a. Tartu ja ka 6. jaanuaril Tartu - Merikese ja Alani juurde.
Ja siis me seal muudkui linkisime ja linkisime ja ... Alan pidi ikka kohutavalt vaeva nägema, et meiesuguseid dumbjuusereid kuidagi õigel teel hoida. Aga ta on niivõrd tagasihoidlik inimene, et ei taha kuuldagi oma tööpanuse affišeerimisest. Igatahes väga kõva vaeva ta pidi nägema - teisipäeva hommikul enne viit siis saabus Alanilt meil, kodukas on registreeritud.
Ja väga hea meel on, et Merike vormistas oma kunstniku käega valmis ka Skylinedog kenneli logo (algne idee ja tehniline toorik pärit Pillelt).
Kodukas on muidugi veel lapsekingades (osa asju varjatud kujul pealkirjadena ainult valmis). Aga proovime ehk veel midagi teha ligema paari nädala jooksul.
Subscribe to:
Posts (Atom)