Roosi vikerkaares

Ühel kevadõhtupoolikul lõpetasime pargikoristustalgud Uue-Saaluses ja läksime siis sealsamas Mati-Marise suitsusauna nautima. Leil oli hea, eriti hea oli lavalt kohe järve hüpata. Aga mingi hetk sai hüpata Vikerkaarde. Päike paistis ja tibas vihma. Ja vikerkaari oli isegi kaks.

Ja parajasti oli kohal ka Roosi.

Ja pildi tegi Kirke.

Taaskohtumine Bettyga

Tänaseks on jälle kuhjunud sündmusi ja sündmusekesi, mis on juba ammu olnud, aga mida pole ülestähendatud. Prooviks siis tagantjärgigi kirjeldada.

Eelmise nädala algul siis leidsime aega Tartus käia. Maainimestel on kevadeti raske seda aega leida, et kuhugi mujale minna. Seega tuleb ühe sõiduga võimlikult palju ette võtta. Neljast külaskäigust olid suisa 3 koertega seotud. Ilmne koerahobi ülekaal meie muude tegemiste seas.

Kõigepealt käisime Monika juures Ülenurme maal Athenat trimmimas. Ja tutvusime muuseas ka ühe noore, huvitava, perspektiivika isase kuldsega, keda ennem ei olnud näinud ja ega kellest isegi kuulnud ei olnud. Mind pani natuke muhelema see, et Monika toitis seda kuldset toorlihaga. Aga mida sa teed, Inglismaa kasvataja pärand kutsikale. Ja Monika oli väga veendunud barfi pooldajaks saanud. Kahjatsen natuke, et meie ei olnud oma viimase pesakonna puhul nii julged, et oleks loovutuseaks uutele omanikele toorliha söömisharjumusega kutsikad üle andnud. Toorliha-konte said nad küll proovida, aga põhitoit oli ikka Bonaventura krõbuskid.

Monika võttis meid vastu soojalt - grillil juba liha susises. Athena sai siis trimmitud ja siis sai meie üksik maakoer linnakoertekarjaga sotsialiseeruda. Naised jagasid siis omavahel koerandus uudiseid-tarkusi. Aga Monikal uued koerad trimmimist ootamas, meil ka kiire ja üleüldse oli mingi räme tuul; sõitsime edasi Bettyle ehk Skylinedog Rose Berenicele külla.

Kui vahel räägitakse, et kutsikas sai kodu linnakorteris, siis tegelikkus võib mõneti teine olla. Eriti Tartu suguses linnas. Betty kodu oli rahulikus linnaosas ja mõnekorterilise maja juures oli suht suur aed. Kus oli Bettyl võimalik rahus isegi toorkonti närida. Hiljem kui olime juba edasi sõitmas, avastasime et Athena oli selle kondi salaja kaasa võtnud.

Betty on pererahva sõnul üpris energiline tegelane. Eks ta seda näitas meilegi algul, vanem õde (poolõde) Athena sai tunda tõsist huvi.

Aga kuna Betty tagumise jalaga oli midagi samal päeval juhtunud (lonkas), siis ei saanud me koeri lõpmatuseni möllata lasta.

Aga ega siis Betty täielikku rahu saanud, kukkusime teda muudkui pildistama. Ja loomulikult näituseseisakus.

Ja loomulikult peab ka lõpuks lahkuma. Kuigi Betty oli juba ühe puuda raskune, ei suutnud Pille teda sülle võtmata jätta.

Kolmas Tartu koertega kokkupuude oli siis Karlovas. Vaatasime muude asjatoimetuste (Taavo oli küpsetanud lõhet) seas ka Lasse üle. Ka siinsel pererahval on aed. Aga kuna nad on koeraomanikud ja perenaine Pille hobina aiandust õppinud, siis olid nad just toonud oma aeda istutamiseks isase koera märgistusohutu tikrimarjapõõsa. Tegelikult nimetasid nad seda tikripuuks (välimuselt oligi) ja nüüd saavad lapsed tulevikus rahulikult süüa tikreid, kartmata et koerad marju väetama ulatuks.

Karvutu Roosi

Täpselt kolm kuud peale poegimist toimus siis
Roosil karvaajamine. Üksikuid karvatorte oli juba varem, lõpuks siis Pille hakkas Roosit kammima. Karvahunnik sai muljetavaldav ja kuna Pille on õppinud viltimist, siis loodan saada Roosi karvadest endale talveks viltmütsi.

Muidu ehk sellest karva mahaajamisest suurt häda ei olekski, Roosi näeb nüüd välja heledama sihvaka koerana. Kuid Roosi sabast jäi järgi üks õnnetu roots - üksikute karvadega.

Uuesti blogimas - pisike ülevaade kutsikate uutest kodudest ja sealsetest muredest.

Meie kodulehekülg jäi siiski kauemaks, kui mõni päev suletuks. Siiski enamik infot oli säilinud ja enam-vähem sai ta siis taastatud. Tõsi küll - mõningased takistused haldamises senini, ei ole aega leidnud...

Blogi pidamine on täiesti unarusse jäänud peale koduka avariid. Ei olnud tahtmist kirjutada. Ja eks kutsikate kasvatamine võttis kõvasti aega (eriti uneaega) ja ka pärast kutsikate lahkumist oli veel pikka aega mingi puhkamissoov.

Aga inimmälu on nõder, juba enam täpselt ei mäletagi kõike. Seega päeviku pidamine päris õigustatud tegevus. Aga meenutaks siis ühtteist;



Roosi kutsikad on juba pikemat aega oma uutes kodudes, viimased 2 lahkusid 5. aprillil. Suurel Reedel aga võtsid uue kodutee ette suisa 3 kutsikat. Enamik neist elavad nüüd Tallinnas või selle lähiümbruses. Siis veel Saaremaa, Lääne-Virumaa ja Soome. Aga ka Tartu ja selle lähiümbruses on meil loota "omi koeri" uuesti näha. Õnneks enamik kutsikaomanikke saadavad meile kutsikatest ka pilte. Tore on vaadata nende arengut. Juba paistavad välja pisikesed erinevused pesakonnas. Kui nad veel meie juures olid, siis oli üpris raske neid ilma lõngavärvita üksteisest eristada. Väga ühtlane pesakond tundus olevat.

Üldiselt olid kutsikaomanikud siiski rohkem nooremapoolne rahvas. Kuid samas oli ka sümpaatne nooruslik härrasmees, kes jääb nüüd kohe pensionile. Põhjaliku inimesena uuris ta ka kuldsete eluea pikkust.

Paaril-kolmel juhul läksid kutsikad peredesse, kus olid suured koertega kooselu kogemused. Kuid oli ka inimesi, kellel esimene sisuline kokkupuude koertega.

Hiljuti küsisin ühelt väga heaks tuttavaks saanud Roosi esimese pesakonna kutsika omanikult; "Et kas kujutlesid täpselt ette, mis elumuutused kaasnevad koeravõtuga. Et kas oli asi lihtsam või hullem kujutlusest?" Selgus et hullem.... Aga samas ta ei kahetse, et koera perre võtsid. Et elu muutus huvitamaks jne.

Eks praegustelgi kutsikaomanikel-peredel on suuri üllatusi. Inimene võib ju väga suurt eeluurimistööd teha kutsikate kasvatamise kohta ja eks Pillegi pidas maha pikki vestlusi kutsikatesoovijatega telefoni ja meili teel, aga elu on natuke keerulisem. Õlitatud tammeparketi puhastamisega, kodukassi rahustamisega, kõikvõimalike asjade (ka varvaste) närimisega peavad nad juba ise hakkama saama. Eriti esimestel päevadel oli igasugu muresid kutsikaomanikel palju ja eks siis Pille proovis jõudumööda inimesi rahustada-infot jagada. Kuid nüüdseks tundub, et pered ja kutsikad on juba üksteisega kohanenud.

Hetkel on vist igalpool suurimaks üllatuseks 3 kuuliste kutsikate pidurdamatu hundiisu, aga eks kasvav organism nõuab oma osa. Kuuldavasti üks kutsikas oskavat juba kõikvõimalikke elulisi ja mitteelulisi käsklusi täita. Tõsi küll vaid siis, kui maius ninaulatuses.

Aga eks neid tõsiseid ja vähemtõsiseid muresid tule edaspidi veelgi.

Skylinedog.info ajutiselt kättesaamatu

Tegijal juhtub nii mõndagi. 22. veebruarist saati ei ole meie kodulehekülg kättesaadav. Serverit õnnistati pisikese elektrilise matsuga (kuskil tänaval olla traadid kokku puutunud). Isegi UPS ütles upsss... Ning Skylinedog.info koduka info sai veidi kannatada ja ei ole hetkel huvilisele kättesaadav.

Seepärast on meil mõne päevane ajutine lahendus; kutsikahuvilised saavad kutsikatele pilku peale heita:

http://picasaweb.google.com/skylinedog
ja
http://picasaweb.google.com/pille.saarnits

Kuldsete erinäitus

Käisime siis 9. veebruaril Tallinnas kuldsete erinäitusel, jättes koju Roosi kutsikaid toitma.

Aga Roosi kutsikatest oli siiski 4 koera kohal, st esimesest pesakonnast Rommel (Skylinedog Rose Aristaios), Lasse (S... R... Amor), Artemis (S... R... Artemis) ja Athena (S... R... Athena). Kohtunikeks oli mr ja mrs Ryder Inglismaalt. Hästi heasoovlikud ja asjatundlikud inimesed tundusid olevat, kuid eks nad põhjustasid pisikese elevuse eesti kuldsete omanike seas. Hinnete skaala oli tavapärasest ühe astme võrra karmim; et selle erinäituse "väga hea" saanud koer, võinuks mõnel teisel näitusel saada rahulikult "suurepärase" hinde. Konkreetse näituse hinnete selgitust saab lugeda Heililt http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=20329&highlight=

Näitusel jagati küll ka "suurepäraseid" hindeid, kuid veel sagedasemad olid "väga head" ja "head" hinded. Isegi ringist väljasaatmist olla olnud. Ja kui seni oli meil kogemusi mõne üksiku "väga hea" hindega, siis saime ka teada, mida tähendab lihtsalt "hea", senini pidasime seda hinnet suureks läbikukkumiseks, nüüd aga selgitati meile tagantjärgi, et tegemist on ju lihtsalt Hea koeraga. Et tegelikult ju ei saa kõik koerad olla potentsiaalsed tšempionid - ehk siis "suurepärase" hinde saajad. Iga kohtunik annab hinde lähtudest oma subjektiivsest nägemusest. Ning kohtunike arvamused võivad vahel väga erinevad olla. Ning ega koergi ole muutumatu seisundiga; üks päev väga heas vormis, siis aga ...

Näitusekogemused olid eelnevalt Rommelil ja Athenal. Neil läkski suhteliselt väga hästi: Rommel tuli isaste juunioride seas kolmandaks ja Athena emaste noorteklassis 4-ks. Võiboolla oleks Rommel veel midagi saavutanud, aga Rommeli pere ei saanud näitusel edasi olla, muud kohustused ka inimestel. Tunnustada võib Elmo huvi ja tööd Rommeliga, iseseisvalt tuginedes oma näitusekogemustele on nad hakkama saanud. Nende esimene näitusekogemus oli möödunud suvel kuldsete erinäitusel Viitnal. Saavutasid seal Rommeliga 3 koha. Ja sellest hoolimata, et kuts tegi siis näituseringis igasugu tempe. Nüüd seisab Rommel näituseringis kui kalju.

Nüüd peaks siis põhjendama seda, miks siis Artemisel ja Lassel kõige paremini ei läinud. Tavaliselt toovad koeraomnikud siis põhjuseks, et koer ei liikunud hästi, karv oli valesti trimmitud või siis karv hetkel kehv jne. Põhjusi ikka leitakse (vahel, et kohtunik imeliku maitsega või eelistustega). Aga ega meiegi siis muud juttu saa ajada, lugesime neid kirjelduslehti (tõsi küll, kõike ei suutnud välja lugeda - kopeerlehe kiri raskesti loetav) - Artemisele näiteks heideti ette näitusekogenematust ja karva valet trimmimist. Ka Lasse kirjelduslehel oli nagu ainukeseks veaks liikumine. Aga muud näitajad kirjelduslehel olid nagu suurepärased. Pisike inglise huumor ka; Tunnustati Artemise esmakordset püüdlikku matka näitusemaailma. Ja soovitati tegeleda näitusetreeningutega, ju siis ikka oleks vajadust näitustel käia?

Aga tegelikult ju, nii Lasse kui ka Artemis esinesid näitusringis täitsa kobedalt. Fotokaga sai isegi need näituseesinemised videosse võetud. Kui näituseruumi päeva algul sisenesime, siis olid nad valmis igast asendist ja igaühega muudkui mängima. Ringi ajaks olid nad "taltsutatud", mingeid erilisi prohmakaid meie silm ei tuvastanud. Tõsi küll, Pille sõrmed, peopesad on villis tänaseni. Tegelikult Lasse ja Artemise omanikud olid tublisti vaeva näinud, veel mõni nädal tagasi suhtusid koerad mingisse näituseseisakusse panekusse üpris püsimatult. Ja üleüldse, Lasse ja Artemis käivad hoopis Tartus agility trennis, sealses trennis on ainuke seisak siis, kui oodatakse oma järjekorda rajale minekuks.

Selge on see, et ilma korraliku händleritööta ei saa ka näidata koera, ega siis kohtunik ole võimeline kõveras asendis seisvast või kehvasti jooksutatavast koerast nägema tema luustikku, proportsioone, liikumise õigsust jne. Muuseas - peale näitust olla kohtunikupaar üllatanult tunnustanud, et Eestis on võrreldes muu maailmaga siiski väga head kuldsed, aga ringis liikumine olla kehvapoolne.

Siiski üks pisike tähelepanek isaste koerte kohta. Pillel sai näitusekataloogi iga näitusel osalenud koera taha hinded märgitud ning vaadates iga võistlusklassi (juuniorid, noored, ava, tšempion).
4 paremat selgus, et seega 16 parema paigutusega isase koera seast, oli vaid 5 koera, kes olid nn puhta eesti päritoluga st eesti kennelites kasvatatud (sündinud).

Tunnen kaasa Artemise peremees Ilmarile, kellel oli juba "täitsa pael" selllest üritusest. Ring hilines vist tunnikese ikka, seisame ja ootame. Oleme juba leppinud, et siit tuleb heal juhul hinne "hea" ehk siis sinine lint. Järsku näeb Artemis vaibal kellegi poolt maha poetatud sinist lindikest ja nalpsab selle suhu. Arutame siis, et ega nüüd ikka Artemis teist sinist linti ei saa, üks tal juba on. 10 minuti pärast sai Artemis ka teise sinise paela....

Samas minu subjektiivse silma järgi esines Ilmar Artemisega ringis suisa ülihästi. Eriti kui arvestada, et esimene kord.

Olen minagi poolteist korda näituseringides käinud. Eelmine aasta olin olude sunnil üksi tegemas noorukese Athenaga Luigel näitusedebüüti. Tegemist olla olnud tragikoomilise etteastega. Monika, kes seda nägi, pani vist õudusest isegi silmad kinni. Kohtunik oli ka tige minu peale ja mida siin ikka hästi arvata, kui mingiks hetkeks haarasin kepsleva Athena seljakarvadest kinni ja proovisin niimoodi koera demonstreerida.

Tegelikult me ei suru ühelegi meilt kutsika saanud koeraomanikule peale, et minge sinna ja tänna näitusele. Koer on siiski koeraomaniku oma, tema otsustab, mida teha; kas käia näitustel, teha koerasporti, sõnakuulelikkuse treeninguid jne või olla lihtne perekoer. Erinäituste toimumisest Pille ikka saadab järglastele teate edasi, et ikkagi kuldsete spetsialist koera hindamas, et äkki oleks ka koeraomanikul huvitav teda, mis koeral head ja halba. Aga samas vist erinäitusele esimest korda kogenematuid koeri ja koeraomanikke suunata, on liiast? Liiga tugev konkurents. Võib ju esmakordse osalemise võimalik ebaedu peletada eemale.

Ahjaa - saime osta Monikalt (kes tutvustas seal oma Tartu lemmikloomapoe kaupa) suure ja kõrge koertevõre. Tahtsin just kõrget, suvel Luunja näitusel keskmise kõrgusega võre küll Roosit kinni ei pidanud. Nüüd me oleme tänu võrele tõelised kenneliinimesed, sest rahvas teab; koertekennelis peetakse koeri võre ja puuri taga kinni. Siiski, puur on veel puudu, aga ehk saame kunagi tollegi.

Kutsikate teine päev

Pille magas eelmise öö siis samas toas kus Roosi ja kutsikad. Olla kuskil 20-25 korda öö jooksul Roosist irdunud kutsikaid tissi otsa suunanud. Minu arust enam pidevat viginat ei kostu, vahel suudavad jõnglased kõik koos magada. Aga valdavalt keegi ikka neist toimetab ja ajab tissi taga. Ja kui kooris häda lahti..., nagu toimuks mingi sügisene rändlindude ülelend - kureparv ajab haneparve taga.

Lõuna ajal sai tehtud ka kutsikatest individuaalpildid. Nojah - kutsikad on tõesti ilusad, aga näod neil siiski veel fotogeenilised ei ole, nagu mingi roosad tulnukad.

Eks vahel minagi tõstan kutsikaid sinna-tänna. Kuni ükskord märkan, et peos mul Roosi edejalg ja proovin seda tõsta tagajalgade vahele, kus priskemad piimalähkrid.

Tegeleme ka arvutitöödega. Blogi, fotode üleslaadimine, ametliku info saatmine tõuühingusse, Leo omanikule jne. Pille sätib veel mõnele kutsikale uued ja erksamad eristuslõngad kaela, säilitades järjepidevust; näiteks teisena sündinud isane saab pruuni asemel helerohelise lõnga.

Aga homme-ülehomme hakkame juba nimesid otsima. Sest et eristada ja kutsuda neid lõngavärvi järgi - meile ei meeldi. Tobe on seletada; "See lilla isane on hoopis raskem kui tumeroheline isane". Ja muidugi alustasime ka kutsikate kaalumistabeli täitmisega.

Niisiis on teada vaid esmane idee kutsika ametlikul nimel - Briti või Šotimaa pühakud, kelle nimi algab B tähega. Teada on esimene nimi; Skylinedog Rose Brigitta, aga kellele... Brigitta nime pakkus eile välja Kirke ja kuna minu teada on tegemist pühakuga, siis peakski ehk teemaks olema pühad olendid - usuline järjepidevus ehk ka siis olemas (A pesakond koosnes A tähega algavatest kreeka-rooma jumalate nimedest). Huvitav - kas on olema Briani nimelist pühakut - et siis oleks Skylinedog Rose Brian. Aga näis siis, mis saab? Äkki keegi ütleb mõne ilusa poisslapse nime - a la Bruno, Benno, Bernhard.

Aga nüüd aitab. Kaua võib jahuda.