Otsustasin otsida eesti keelset infot internetist, mis räägiks Gröönimaast ja sealsetest koertest - ehk siis grööni koertest. Teisi koeri mujalt maailmast sinna saarele ei lasta, et mitte mõjutada grööni koerte tõugu jne. Siiski - taani riigi vetpassidega koertega pidi siiski sinna saama (Eesti vetameti või kuidas ta nimi on - koduka info), ja kuskilt nagu lugesin, et teiste koerte sisenemise keeld kehtib Gröönimaa aladele põhjapool polaarjoont.
Üldiselt on internetis Gröönimaast eesti keelset infot vähe. Kuigi ju Gröönimaa puhul on tegemist Maa kõige suurima saarega (4 korda suurem kui Prantsusmaa). Aga põhjalikumalt saab lugeda wikipediast.
Aga pakuks siis Gröönimaal käinud eestlaste internetis ilmunud artiklitest mõningasi grööni koeri tutvustavaid lõike ja muidugi linki info algallikale internetis.
Kristina Mänd kirjeldab Gröönimaad Estraveli turismifirma veebiajakirjas ESTraveller.
"....Talvel on peamiseks liiklusvahendiks saan ja suurtes linnades leiad sa tõsimeelseid silte “Hoidu saanide eest”. Kelgukoeri on kogu maal rohkem kui inimesi. Keskmiselt on ühes rakendis 7-11 koera, kõik hästi ilusad, viisakad ja treenitud.
Trip.ee reisikirjades üks eestlasest rändur kirjeldab oma nägemusi Gröönimaa ida ja kirderannikust :
Talvel teevad koerad tööd, elavad õues, söövad kala ja nendega ei mängita. Suviti pannakse koerad ketti või viiakse linnast välja. Ilulissatis on koerte ala pea sama suur kui linn ise, sest igal perel on oma koerad ja kutsikad.
Mõnedes paikades viiakse koerad suveks mõnele saarele, kus nõrgemad süüakse ära ja tugevamad tulevad talvel tagasi. Juhtkoer on liider ja tema heakskiidust sõltub palju. Karm elu..."
Trip.ee reisikirjades üks eestlasest rändur kirjeldab oma nägemusi Gröönimaa ida ja kirderannikust :
..."Kõige positiivsema mulje jättis Daneborg, kus asub Taani mereväe kelgupatrull Sirius. Tegemist on väikese üksusega, mille ülesanne on näidata taanlaste sõjalist kohalolekut selles asustamata piirkonnas ja see loodi 1951, pärast seda, kui 1930-ndatel oli Taani-Norra vahel olnud vaidlus Kirde-Gröönimaa riikliku kuuluvuse osas. Mehed läbivad koerarakenditega igal aastal üle 2000 km ja viibivad seal kaugel põhjas tavaliselt 2 aastat"
"Eskimo asulas ei pidanud imestama, nähes tee ääres vedelevat hülgekorjust või siis kelgukoeri, kes nägid välja nagu koerte varjupaiga elanikud. Nägin, kuidas üks omanik oma koeri nüpeldas. Taanlaste koerad olid hästi toidetud ja sõbralikud."....
Muu tekst nähtust.
Andres Kajar kirjeldab oma Gröönimaa reisil nähtud koeri niimoodi:
..."Koerarakend on siiani arvestatav liikumisvahend, kuna on odavam kui mootorsaan ja peale selle kergem, mis võimaldab liikuda ka üle õhema jääga lahesoppide. Küttimisretked mootorsaanidega on seadusega piiratud, et võrdsustada konkurentsi jahimeeste vahel. Seega on külas iga teise maja juures kari koeri, kes on pidevalt näljased ja enamjaolt häälekad.
Ida-Gröönimaa koerad näevad välja nagu midagi laika ja hundi vahepealset, nende omanike sõnul on tegemist puhta tõuga, keda on aretatud juba sajandeid.
Koerarakendiga käisime sõitmas ka meie, üle jäätunud lahtede kuni lähima liustikuni. Külma oli, nagu teistelgi päevadel, paarikümne miinuskraadi ringis ning pärast kolmetunnist saanil istumist läks tükk aega, et varbad ja muud liikuvad kehaosad jälle soojaks saada.
Ühte kelku, kuhu mahtus umbes kolm inimest, vedas kümmekond koera. Neist kaks, s uurema d ja võimukama olemisega, olid juhtloomadeks – nemad olla ka ainsad, kellele nimed pannakse.
Rakendijuht suunas koeri peamiselt hüüetega, kasutades piitsa ainult selleks, et kiskuma kippuvaid loomi korrale kutsuda. Koerad olid seekord pisut väsinud, kuna olid hiljuti naasnud üheksapäevaselt jahiretkelt põhjapoolsetel lahtedel."... Mart Reimann (tema ja tema meeskonna matkafirma kodukas "Reiman retked" http://www.retked.ee/index.php?lang=et&pg=pages&id=1 ) on seiklusmatkaja ja matkajuhina osalenud jalgsi-, kanuu- jalgratta-, suusa- ja süstamatkadel. Just süstal ehk kajakil matkas ta ka kajaki (seega ka süsta) sünnipaigas – Gröönimaal. Sealseid koeri ta vaid mainib:
..."Minu reisiootused said igas mõttes ületatud juba esimestel päevadel: ükski foto ega film ei suuda edasi anda pooltki jäämägede võimsusest ja suursugususest. Vaalade välja hingatav veepilv on palju suurem ja efektsem kui ma ette kujutasin. Filmidest meelde jäänud koerte kilamine on kogu aeg fooniks ja lämmatab tavaliselt tüüpilised linnahelid. Ilulissat on linn, kus elab 4500 inimest ja 6000 koera!"...
...aga soovitan lugeda tema reisikirja http://www.godiscover.ee/?id=1231 süstamatkast Gröönimaa vetes.
...aga soovitan lugeda tema reisikirja http://www.godiscover.ee/?id=1231 süstamatkast Gröönimaa vetes.
Rein Vahisalu jutustab loodusajakiri.ee -s:
..."Ilulissatis on 6740 koera, see teeb iga kahe elaniku kohta kolm koera. Nartakoer on Gröönimaa majanduselu üks sõlmpunkte, transpordivahend. Eriti Ilulissatis, kus kogu talvine kalapüük püsib nende turjal. Koer veab kaluri talvel tööle ja toob ta sealt koos kalaga koju. Väljavõte Ilulissati linna transpordi-, kommunaal- ja keskkonnaameti määrusest: nartaga võib transportida mitte rohkem kui 300 kg paltust korraga, rakendis peab olema vähemalt kaksteist koera. Keelatud on: hoida koeri lähemal kui 50 meetrit vanurite majadest, 15 meetrit mälestusmärkidest, 10 meetrit kõrvalasuvast majast ja 4 meetrit teedest ja avalikest kohtadest. Külmavõitu määrusest võib välja lugeda sooja suhtumise – vanuritesse."...
Gröönimaa kohta (tõsi küll, mitte koertest) saab veel põhjalikumalt lugeda:
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=948
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=948
