Nimelt toimus 18. mai Valmiera näitus. Kus ka meie Athenaga osalesime. Tegemist meie jaoks ka esimese läti näitusereisiga. Aga see niinimetatud välismaa meile ligemal, kui Põhja-Eesti.
Niisiis Valmiera näitus toimus tegelikult Valkas, aga Valka on ju seesama mis Valga.
Ja näituseplatsil võis vahel eesti keele kõrval isegi läti keelt kuulda (aga võibolla oli see leedu keel, ei erista). Igatahes kuldsete ringis vahest pooled koerad olid eesti omanikega. Nii et Eesti tippkoerte konkurentsist me ei pääsenud. Sattusime vihma käest räästa alla.
Aga õnneks siiski meie sealviibimisel eriti sadu ei olnud. Kuigi hommikul oli kõva sadu olnud. Ja ka teel näituseplatsile-staadionile loigud. Nägime erilisi näitusefriike, kellel oli koertele isegi vihmapapud jalga aetud. Aga eks kõrgkonkurentsis loevad ka pisiasjad.
Kuidas siis meil läks? Tulime, nägime ja ....ei midagi. Athena sai suurepärase hinde ja lühikese kirjelduse (paremalt esimene inimene-koer on Pille-Athena).
Pille ei jäänud oma liikumisega rahule. Eks Athenal on kindlasti mõningasi puudusi, kuid vabas olekus Athena liikumist võib kindlalt imetleda. Sealsamas siis rääkisime Mariaga kennel Meieperest, et äkki edaspidi (kui võimalust on) aitab tema meid händlerina näituseringis.
Enne meie äraminekut siis Maria jõudis Athena peal oma händlerioskusi demoda. Meile meeldis.
Meiepere kolmel koeral läks aga näitus suurepäraselt korda, nii hinnete kui ka kohtade poolest. Tõsi küll, esimene hetk ajasin ma silmad punni, kui nägin punast linti Meiepere Eldvini hinnanguks. Aga eks lätlastel ole mõned asjad teisiti, kui meil. Nende punane lint on meie roosa - ehk siis suurepärane. Millegipärast arvan, et Eldvini saavutustest me kuuleme edaspidigi, igatahes meie küll imetlesime teda. Mõni aasta juba kuldseid nähtud, mingi silm parimatest koertest kujunemas (kuigi omad maitsetüübid siiski).
Niisiis Meiepere Eldvin näituseringis. Otseprofiilis pildistamiseks publikul õieti võimalust ei olnud ja tõsist zuumi ka meie fotokal ei olnud ja ... ega kõik pildid peagi siis olema ideaalsed.
Kohtunik pr E. Rhodin (Rootsi) tundus olevat suur hammaste hindaja. Ja jagas vahel soovitusi, et võiks nagu koera rohkem sööta. Rohkem ma ei oska kohtunikku hinnata. Üleüldse oli meie sööst Valka lühiajaline ja pinnapealne, vaba aega on ikka supervähe. Hiljem helistati meile ja küsiti näitusetulemusi, ei osanud me midagi öelda. Üles tulemusi ei märkinud ning mälule ei saa kunagi kindel olla. Arvatavasti ka eesti kogukonna teistel esindajatel läks hästi? Greenhill`s Vogue ootamas siis oma edukat esinemist (kennel Siimline).
Mõningasi soovitusi teistelegi, kui Valka asja näitusele. Kui siis sõita Valgast sinna Valka staadioni poole, siis põhitänavalt vasakule ongi staadion. Kuid sellel staadioniga paralleelsel tänaval ei tasu parkimisaugu üle rõõmustada, sest otse sealt platsile tavainimesi-koeri ei lasta. Tuleb edasi sõita paarsada meetrit, siis jälle vasakule mingile platsile ja edasi pisike jalutus siis sissepääsu juurde. Tundus, et taheti muidu inimestelt ka piletit. Aga ühel näitusekoeral võis olla kaks saatjat ja seetõttu me pääsesime kimbatusest, et läti latte polnud veel pangaautomaadist võtnud.
No comments:
Post a Comment