Monika juubel!!!

Pühapäev oli tegus päev. Laadisime autosse Roosi, Athena ja Polly ning suundusime Tõrvandisse Monika juubelile.

Kirke ja Kati olid ka algul kohal ja aitasid meil Monikale ette kanda auhh-auhh-auhh sõnadega sünnipäevalaulu (lisaks sama laul inglis keeles - ning tekst rääkis loomaaiast...)

Juubelile oli kogunenud väga mitmekülgne seltskond (kas just sulelised-karvalised) ja seetõttu nägime kuldsetest erinevaidki koeri. Kõigi koerte tõunimetust kirjapildis kohe peast ei julge kirjutadagi (nagunii eksin, isegi hääldada ei oska).

Seetõttu esitlen - tegemist on tõuga, mis on omanikule väga südamelähedane:

Aga kohapeal algas siis väga erilaadsete klassidega näitus. Kohtunikuks Kalvo.

Tegelikult - kuigi võistlusklassideks olid näiteks karvututeklass, siis hoolimata nendest mängulistest nimetustest - võis võitjatel ikkagi väga hea meel olla. Aga erinevalt tavanäitustest, siis siin kaotajaid ei olnud. Igaüks sai erilaadse (suisa ainulaadse - ainueksemplari - Monika kätetöö) roseti ja kingituse.

Siiski paksude klassis tuli Roosi võitjaks. Algul oli ka üks julge konkurent, aga nad said disklaffi, sest ribid olid tunda. Roosi võinuks edukalt võistelda ka karvutute klassis.

Polly pilti näituselt ma ei saa näidata, sest üllatus-üllatus - Polly ei esinenud kõige paremini. Seisak-liikumine suht katastroofilised. Aga seda enam väärt kogemus, niisama lambist siin ilmas ei tule miskit.

Aga pildike Polly konkurentidest:

Ei saa mainimata jätta, et kohtunik Kalvol tehti elu väga raskeks. Tavalisel näitusel on tavaline, et kohtuniku tegevust kritiseeritakse. Aga seda ringist väljaspool ja tasa-tasa. Seekord käis näituseringi ümber kõvahäälne arutelu - mida kohtunik küll valesti või õieti teeb.

Ja siin on siis lõpuks kõikide klasside lõppvõistluse tegijad.

Aga aeg oli suunduda tuppa. Monika uue elamise remont on juba lõppjärgus - igatahes tuba oli soe ja eriliselt hea akustikaga. Juubeli puhul ettekantud ooperiaaria kõlas imekenasti. Peagi asendas laulmist koerinimeste jutuskelu. Kohati võis mulje jääda, et tegemist on mitmete tõuühingute (kuldsed, retriiverid, spanjelid, ?) või spordiseltskondade (agility näiteks) samaaegsete koosolekutega, aga seda huvitavam oli - kuulata ühte kui teist teistestki tõugudest.

Aga loomulikult söödi ja joodi ka. Kiidaks eraldi Monika poolt keedetud seljankat. Vähemalt 4 taldrikut pistsin koonu vahele. Kui oleks mahtunud, siis võtnuks veelgi.

Kuna ei oska (ja ega ka ei kavatse) anda täit ülevaadet juubelil toimunust, siis lisan veel mõned pildikesed suvalistest hetkedest (kõik pildid on siin).

Triinul oli küll mingi söödava jagamine käsil koertele (st agilty tunneli läbimise õpetus), kuid vaevalt minu puhul sellist tegevust arendades niivõrd palju andunud fänne oleks, kui Triinul.

Ning lõpetuseks mõned pildid õnnelikest võitjatest. Kuigi Merike on mõnel näitusel saanud kindlasti ühe päevaga palju rosette, siis pühapäevane Tõrvandis toimunud Monika sõpruskonna juubelinäituse suur saak oli ikka väga eriline.

Ja oli teisigi - sama õnnelikke.

Kokkuvõtteks ütleks, et tegemist oli üritusega - kus rõõmsalt naeratati. Südamest.

Poistebänd Torbiku juhtimisel

Tasapisi oleme kutsikaid (minu arust noori koeri) eri koosseisudes käru ette rakendanud. Emased kutsikad ei ole veel eriti kogukad ja seetõttu nemad saavad vähem sõitu.

Pühapäeva hommikusest sõidust said tehtud ka mõned pildid. Niisiis ees Torbik ja kõrval Ellard. Ootavad starti:

Aga siin on nad juba sõiduvees:

Ning teise paarina taga Davis ja Daric. Ja loomulikult Pille.

Kahe kilomeetrine ots käib kähku. Aeg on koduväravast uhkelt sisse sõita.

Selline mulje, et lõõtsutav poistebänd sai ise ka aru, et koostöös väljas hulkumas käia on üks igavesti tore asi.

Muidugi - eks kõik ei ole veel ideaalne. Ellard siiski kogu tee Torbiku tempot kaasa teha ei suuda veel. Ka tagumine paar "ujus" vasakule-paremale vahel. Aga juba nad hakkavad arusaama, et ette rakendades on mõistlik mitte eriti rabeleda. Trakside-käru nähtavale ilmumine - äratab gröönudes üleüldist elevust-ootust. Davisest on saanud vaat et Torbikustki osavam traataia ületaja. Ka teised kutsikad anuvad: "Mina, mina, mina...- tahan nüüd välja saada - sõitma".

ahaa

Facebook on päris tore asi. Vanad sõbrad ja uued sõbrad viitavad seal pidevalt millelegi huvitavale. Seekord siis Helen postitas oma seinale minu arust tõsiselt naljaka "koerandusliku" video. Vaadata saab seda ahaa alt.

Omakennelipimedus

Meie elu erinevate koertega kulgeb vahel mingile konkreetsele tegevusele keskendudes. Täna me ei räägi Athenast, Roosist ja Pollyst - vaid jutustame gröönudega kärusõidust. Kelgukoerte hooaeg on vist tõsiselt pihta hakanud (missiis et hilinemisega).

Ja musheriks on meil Pille - kergem, julgem, hakkajam.

Kõigepealt tegi Pille Bamse ja käruga ühe kiirsööstu saekaatrini ja tagasi (2 km ring). Bamse jooksis täitsa ise ilma Torbikuta terve maa ilusasti sirgelt keset teed, allamäge lasi galoppi, üles mäge tuli sammu. Kõige suuremal tõusul Pille lükkas ka vähe jalaga,et Bamsel tuju ja motivatsioon ei raugeks hoo raugedes.

Seejärel panime koos Torbikuga tükki kolm kutsikat käru ette. Ellard, Eirik, Davis. Neil oli õnne trügida esimestena meie käeulatusse. Ja Pille kiitis - väga tubli sõit. Ellard kui kõige kogenum (üleeile ka juba sõitu proovinud :)) sai rakendatud ette Torbiku kõrvale ja kaks kärusõitu seni pühendamata kutsikat siis taha. Torbik läks kogu tee sihikindlalt ja sirgelt õiget teed. Kutsikad kõik rohkem või vähem laperdamas taga. Torbik lihtsalt jõuga hoidis neid sirgel teel kogu maa. Kutsikatest ei saaks küll ühtegi erilise suunataju poolest täna esile tõsta. Sellegipoolest sõitsime 2 km ringi ühegi peatuseta, ka ümberkeeramine õnnestus üllatuslikult hästi (ehkki Torbik ei saanud muffigi aru mida tast oodati).

Mina pean tõdema, et meie kennelis siis neljase rakendiga sai esmakordselt sõita Pille. Olen kade. Loodan, et tegemist on edasiviiva kadedusega.

Esimene kärusõit

Lõpuks ehk saame oma koertega kärusõitu jätkata. Suvel ei teinud me midagi - palav oli. Siis kuskil augusti keskel hakkasime liigutama. Kavatsesin isegi Toris Baltic Cupil osaleda, aga... Torbik ja Bamse koos kärusõidul ei olnud hea paar, Silva ka vanem daam - teiste kiirused talle ei sobi, lisaks jooksukas ka. Mingi aeg ei tahtnud seetõttu Bamse aedikustki lahkuda. Ja nii mul jäigi võistlustele minemata - lisaks veel grippi jäämine ja teised üritused tol ajal.

Aga juba siis proovisime leida aega kutsikatele traksides liikumise õpetamisega. Ootamatult edukalt läks. Kõik kutsikad olid jalutuskäikudel tugevad vedajad, kui ikka suured koerad ees, siis vutt-vutt järgi. Isegi ainult kutsikapaariga liikumine oli tore, mõni elavam siiski vahel metsa poole piilus.

Aga siis tuli jälle vahe. Kodutöid palju.

Nüüd saime varustust täiendada - Steven meisterdas meile neljase veoliini käru jaoks, mida saab hõlpsasti ka väiksemaks teha. Liin ise on elektrijuhtmest. Belgiast oli ta toonud ka messingist "kuldseid" karabiine, mis on ikkagi kvaliteetne kaup - võrreldes meie koeratarvete poodides müüdavate "hõbedaste" karabiinidega (mõned isegi neist on purunenud).

Kõigepealt proovisime suured koerad käru ees. Kirke juhtis. Tambiga panid nad minema, teel olla kiiruse tõttu ka käru kraavis uppi lennanud. Ja nagu ikka - Silva lõõtsutas teiste tempos, Bamse tahtis ümbrust uudistada ja Torbik oli hädas siis - seda kampa juhtides.

Panime siis Silva-Bamse ära ja saatsime Torbiku ja Daricu teele. Hästi sõitsid - muidugi mõnisada meetrit sõit. Aga kui hakkasime kutsikaid vahetame, siis viskas asi juba Torbikule üle ja jätsime asja pooleli. Muidugi õiendasime ka Pillega omavahel, et kus, kes, kuidas, millal. Olime just Steveni ja Estheriga eile arutanud - et kutsika õpetuseks on vaja kahte suurt ja ühte kutsikat koos. Aga kuna meil veidi erilaadsed koertekooslused, siis Pille veenis mind, et võtame kaks kutsikat korraga ühe suure juhtimisel.

Ja tunni pärast siis saatsimegi teele kogenud Torbiku ja Daricu!, lisaks aga kogenematu Ellard. Muidugi teeristil ümberpööramine kõige paremini ei läinud (ega seda me ei ole ka Torbikule veel õpetanud), aga veidike liinide korrastamist ja padavai kodu poole tagasi.

Tõesti, väga tore oli. Kutsikad asjalikud, Torbik peaaegu endises headuses ja ka uus veoliin oli GUD.

Külas kelgukoertel

Loomulikult olime külas Stevenil ja Estheril. Aga sinna jõudnuna suundusime koheselt "omi" kutsikaid vaatama. Nüüd nad elavad eraldi aedikutes - Elfie (meie poolt antud nimi on Eira) naistepoolel - Darwin (oehh - unustasime tema hüüunime lasta kirjutada, vist Squerll) loomulikult meestepoolel.

Elfie tundis ilmselgelt meid ära ja rõõmustas meid nähes.

Darwin on hetkel ketti pandud, sest siin on kombeks - et enne teiste koertega sõitu minekut, pannakse ülejäänud koerad kinni.

Steven ja Esther rakendasid ühe 4-se koertekamba ATV ette.

Ning järgmine rakend kolme koeraga jäi siis minule ja Pillele vaheldumisi sõitmiseks. Kumbki meist sai Steveni rakendi sabas sõita 3 kilomeetrisel metsateede rägastikus. Ja need teed olid kohati kreizid - kõrged rööpad kohati teel, igasugu oksarisu, konarusi. Aga siinsed koerad on hästi tublid, distsiplineeritud, teotahtelised ja tugevad. Ega meil külalissõitjatena midagi teha ei olnud, tuli vaid kärus püsida. Käsklusi ei pidanud jagama, sest ees sõitis Steven - meie rakend järgnes tema rakendile ilma käsklusteta. Jalaga lükata ei tohtinud, et koertel rohkem treeningut oleks. Ja muidugi tore oli see, et kui sõiduks väljavalitud koerad aedikust välja said, siis võisid nad kolada vabalt veidike ümber maja (meie ei julge, äkki lähevad naabri kanadesse), aga ega nad kolada ei tahagi - saaks vaid käru ette.

Siin siis Steven oma neljase rakendiga. Vahel nad panevad 12 ? koera treeninguks ka ühe kerge auto ette. Aga vahetevahel käib Steven koertega mõne kilomeetri kaugusel poes toitu ostmas. Hetkel nad tegelevad lihaste treenimisega koertel, kiirusi suureks ei aeta - põhirõhk - et igapäev saaksid raskeveo sõidu. Ja nii mitu kuud. Alles jaanuari keskel on nad valmis turiste teenindama.

Loomulikult saavad koerad enne sõitu juua, ning loomulikult ka peale sõitu.

Aga hiljem järgneb siis söötmine. See on omaette protseduur. Koerad pannakse jälle ketti, siis kõnnitakse toidukaussidega koerte ninaesised läbi - aga ükski koer ei hakka ennem kausist sööma - kui ei kõla käsklus söömiseks.

Sellel pildil nad ootavad toidu saabumist.

Ja saabub toit, milleks siis muidugi ainult liha.

Nagu eesolevast koerast näha, tema veel süüa ei tohi.

Aga lõpuks pidime minema, patsutasime veel omi koeri. Piltidel Darwin.

Dollari kaotus.

Rohkem kui nädal oleme olnud rõhuvas teadmises, et meie kennelist laia ilma läinud koertest on juba teine hukkunu. Dollar elas koos oma õe ja vennakesega Steveni ja Estheri hoole all Karula kelgukoerte kennelis. Kuid vahel juhtub ka ebatõenäoseid asju, kuidagi õnnestus Dollaril läbinärida nahast kaelarihmast pisike tükike ja see muidugi alla neelata. Operatsioonil selgus, et sooled olid lootusetult purustatud. Põhjuseks rihma auke tugevdavad pisikesed metallrõngakesed.

Dollaril oli kõigi eelduste kohaselt ootamas ees tore ja sündmusterikas elu. Temast loodeti juhtkoera kasvatada. Kuid oma elu esimesest rakendisõidust jäi tal üks kuu puudu.

Dollar jääb meie mälestustesse juba seetõttu, et ta oli meie kenneli grööni koertest esmasündinu.

Meenutus Dollarist (piltidel oli ta üks kuu vana):