Aga juba siis proovisime leida aega kutsikatele traksides liikumise õpetamisega. Ootamatult edukalt läks. Kõik kutsikad olid jalutuskäikudel tugevad vedajad, kui ikka suured koerad ees, siis vutt-vutt järgi. Isegi ainult kutsikapaariga liikumine oli tore, mõni elavam siiski vahel metsa poole piilus.
Aga siis tuli jälle vahe. Kodutöid palju.
Nüüd saime varustust täiendada - Steven meisterdas meile neljase veoliini käru jaoks, mida saab hõlpsasti ka väiksemaks teha. Liin ise on elektrijuhtmest. Belgiast oli ta toonud ka messingist "kuldseid" karabiine, mis on ikkagi kvaliteetne kaup - võrreldes meie koeratarvete poodides müüdavate "hõbedaste" karabiinidega (mõned isegi neist on purunenud).
Kõigepealt proovisime suured koerad käru ees. Kirke juhtis. Tambiga panid nad minema, teel olla kiiruse tõttu ka käru kraavis uppi lennanud. Ja nagu ikka - Silva lõõtsutas teiste tempos, Bamse tahtis ümbrust uudistada ja Torbik oli hädas siis - seda kampa juhtides.
Panime siis Silva-Bamse ära ja saatsime Torbiku ja Daricu teele. Hästi sõitsid - muidugi mõnisada meetrit sõit. Aga kui hakkasime kutsikaid vahetame, siis viskas asi juba Torbikule üle ja jätsime asja pooleli. Muidugi õiendasime ka Pillega omavahel, et kus, kes, kuidas, millal. Olime just Steveni ja Estheriga eile arutanud - et kutsika õpetuseks on vaja kahte suurt ja ühte kutsikat koos. Aga kuna meil veidi erilaadsed koertekooslused, siis Pille veenis mind, et võtame kaks kutsikat korraga ühe suure juhtimisel.Ja tunni pärast siis saatsimegi teele kogenud Torbiku ja Daricu!, lisaks aga kogenematu Ellard. Muidugi teeristil ümberpööramine kõige paremini ei läinud (ega seda me ei ole ka Torbikule veel õpetanud), aga veidike liinide korrastamist ja padavai kodu poole tagasi.
Tõesti, väga tore oli. Kutsikad asjalikud, Torbik peaaegu endises headuses ja ka uus veoliin oli GUD.
1 comment:
Nii äge Ellard sõitis kaa :).
Post a Comment