Ütle üks ilus poisslapse nimi.

Niisiis viis mopsipoissi vajavad nimesid! Ja kuna kennel Skylinedogil käsil alfabeefi järgi G pesakond, siis meie traditsioone arvestades peavad tõutunnistusele minev nimi algama G tähega. Näiteks Skylinedog Gulliver või siis Skylinedog Griffin.

Aga teades, et meie blogi ikka loetakse vahel (eriti kui siin järjepidevalt toimetamas käia), siis otsustasime selgitada inimeste arvamusi - Milline on üks õige mopsipoisi nimi?

Selleks meisterdasin siis siia blogi ülevale paremasse nurka Polli (mitte Polly!). Et kui meie poolt väljapakutavatest nimedest valik teha, siis selgubki kamba peale rahva arvamus.

Eelnevalt tegime ise (Aulis, Kirke, Pille) eelhääletused kuskilt 150 G-ga algava nime seast. Polli küsitlusse sai siis pandud kas 3 või 2 häält saanud nimed. Tõsi küll, kuna ei tahtnud küsimustikku väga pikaks ajada, siis nii mõnigi kahe häälne hetkel Poll lehele ei mahtunud.

Aga - lisan need siiski siia teksti suvalises järjestuses; Gimo, Godzilla, Goku, Gonzo, Gorby, Gatsby, Google, Gris-Gris, Graffiti, Greg, Gucci, Gandalf, Guido.

Arvestades Kirke olulist protesti, et miks ma ei tutvustanud mõnda kodust ühehäälset nime, siis lisan needki suvaliselt (võivad ehk isegi korduda...); Gifford, Gimli, Gizzer, Glenn, Goo Goo Ga Ga (kui oleks olnud tüdrukud, siis kindlasti oleks tulnud lady Gaga), Grady, Grandpa, Grimlin, Grinch, Grizzly, Grumbles, Grunty, Gryphon, Guiness, Gabe, Gage, Garth, Gaze, Gege, Genie, Geno, Gibby, Gilbert, Ginger, Gingy, Gizmo, Glock, Goldy, Gunny, Gus, Grommit, Gus jne. (Käesolev märkus koostatud veidi hiljem blogikirjutise esmailmumisest).

Nimesid oli veel - igavesti lahedaid. Näiteks Guineasaurus Rex või Girly-girl. Tegelikult mõni supernimi lihtsalt jäi meil esmapilgul kogemata ehk tähelepanuta - või siis lihtsalt me ei tea, ei leidnud.

Seega - kui keegi lugejaist leiab - et mõni maailma parim G tähega algav mopsipoisi nimi vajaks toonitamist, siis seda saab näiteks teha ka kommentaariumis. Nimekiri ei ole lõplik, parimate nimede selgudes lähevad käiku paljude nimede seast muud valikupõhimõtted.

Ja teatud aeg, st enne kui saadame pesakonna registreerimiseks paberid Kennelliitu, saab kindel kutsikaostja ka ise osaleda nimepanekus.

Pildid tagantjärgi

Eile sai natuke mopsipoiste ja Polly elu kirjeldatud. Aga täna tegime ka mõned pildid, et tagantjärgi illustreerida meie pisipere toimetusi.


Alumine pilt on mõneti petlik, tundub et mopsikestel polegi silmi avanenud. On küll, hetkel on nad lihtsalt mõnust kinni.

Kutsikad said 11 päevaseks

Mopsi kutsikad kasvavad mühinal. Ja täna oli mõneti tähtis päev, sest et kui eile olid kutsikatel alles näha kitsaid silmapilusid, siis täna juba näha ka silmi. Ja see areng toimub tundidega, algul millegipärast üks silm ja siis veidi hiljem ka teine. Vaid viimane kutsikas (kes ka sündis tunde hiljem), ootab öötunde oma silmade avali puhkemiseks.

Meie suurim kutsikas (teine sünnilt) saavutas täna poole kilose kaalu (aga väikseim oli siis 370 gr).

Ja muidu on nad ka agarad ringi kakerdajad, tõsi küll, mitte täiesti neljal jalal. Tublid kutsikad.

Ja muidugi ka Polly on tubli. Ikka hoolas ja toitev ema. Kohati isegi väga hoolitsev, et mõni päev tagasi - tassis kõik kutsikad pesakastist hoopis voodi alla - ühisesse puntrasse vaiba peal. Ei tea, mida ta mõtles.

Üks minu jaoks haruldane asi veel; kohati võib ninasõõrmetes näha rinnapiima. Nojah - mopsidel ülilühikesed ninad ju.

Kolme päeva vanused mopsikutsikad

Mis siis viimase kolme päeva jooksul juhtunud on? Eks mopsikutsikad kasvavad jõudsalt. Tõsi küll - esmaspäeva õhtune kaalumine näitas osadel kutsikatel mõne grammist kaalukaotust (osad aga võtsid kaalu juurde), aga edasi on kõik see areng kõigil tõusujoones kulgenud.

Nii pisikeste olendite puhul hämmastab nende võime tungida nisade poole ja seda haruldaselt kiirelt. Igatahes kilpkonn saab neilt haledalt lüüa. Paranenud on nende nisa tabamise oskus ja selle külge iminapastumine. Ja siinjuures kasutavad nad minu silma jaoks kohutavalt suurt ja laia punast keelt.

Tõsi küll, esimene öö oli siiski meile kõigile raske. Ise sai praktiliselt teine öö pool uneskledes veedetud ja tundus, et Pollygi ei maganud. Juba sai mõteldud, et mopsikutsikate valvamine-kasvatamine on üks paganama raske värk, võrreldes gröönude ja kuldsetega. Aga edaspidi on elu läinud suisa kergeks, igasugu "mured" peab juurde mõtlema, sest Polly ja kutsikad saavad haruldaselt hästi hakkama. Ööd on meil rahulikud, ehk korra öösel aitad mõne kaugele jäänud ja pahandava kutsi Polly kõhualla. Aga Pollyl on üks haruldane oskus, mida mina ennem näinud ei olnud - ta võtab kutsika õrnalt suhu ja transpordib sinna kuhu tahab. Õnneks nüüd seda häda ei ole, sest kutsikate-Polly elu-olu on stabiliseerunud.

Ei saa ütelda, et Pollyt peame vägisi kutsikate juurest ära ajama. Aga Polly olles veidi mujal tuianud ja kuuldes siis uuesti kutsikate häälekoori, satub suurde ärevusse ja hakkab kiirelt ringi sebima ja käratsema, et kohe kutsikate juurde tagasi saada. Ja siis ta istub seal truult oma taguotsale toetades ning esikäppadele toetudes. Sinna vahele jääb hiiglaslik ümar toidujagamiskeskus, mille ümber siis kutsikad toimetavad - sabad püsti. Pollyl on hea neil sabaaluseid ja kõhualuseid samaaegselt oma keelega limpsida puhtaks.

Polly puhul oli veel üks meie jaoks ootamatu asi - paar esimest päeva Polly muudkui pidevalt lõõtsutas - nagu järjest kiirenevas tempos kihutav auruvedur. Aga nüüd on vaikus. Söödame nüüd Pollyt Royal Canini spetskrõbuskitega, aga ega need teda eriti ei köida (ära sööb, aga vaimustusest ei kilju). Kuna mul oli eelnevalt lubatud kuldsetele ja Pollyle toorest liha-konti anda vaid natuke mõnikord (sest et suutsin nad paksuks sööta), siis nüüd ma saan jälle Pollyle lisatoiduks (või on see koguselt põhitoit?) toorest liha anda. Polly on vaimustusest ogar saades lihakäntsakaid, konditükke.

Pilte me nüüd ei ole teinud, aga lisan siiski ühe pühapäevase pildi, sest et sellel on tagaplaanil näha kutsikaid piidlemas Athenat.

Üldiselt meie pere ülejäänud koerteseltskond (gröönud ehk aimavad midagi imelikku) suurt kutsikaid ei näe, kuna Polly nurgavoodi asub otsatoas, kuhu muidu koertel asja ei ole. Aga esimesel päeval paiknes kutsikatekast suures toas - küdeva bullerjani kõrval. Ja siis tahtis Roosi küll kutsikad endale kaaperdada.

Peotäis kutsikaid

Varased teise oktoobri hommikutunnid. Pärast pikka öist ootamist (meie jaoks) otsustas Polly, et aeg on käes - poegimiseks. Kõik eelnevad hirmud ja kartused osutusid Polly puhul üleliigseks, Polly teadis täpselt mida teha. Loomulikult ei jäänud meie siin passijaks, kuivatsime ludinal ilmuvaid kutsikaid, lasime Pollyl vaid esimese lootekoti ära süüa, toppisime kutsikaid sööma. Aga ka kutsikad olid ootamatult tublid ja elavad. Ainult et super pisikesed ja kerged - võrreldes kuldsetega või gröönudega. Mahtusid täpselt peopesa alla. (nagu käe viis sõrme).

Kokku oli neid siis lõpuks 5 ja kõik isased... Seetõttu nagu ei hakkagi kohe alguses igastühest portreesid tegema, piisab vaid ühest - et aru saada; "Selline on mõni tund vana isane mopsikutsikas".


Aga ega see poegimisprotsess siis täiesti muretu ka ei olnud.

Esimene kutsikas ilmus siia ilma kell 06.10 ja kaalus 184 gr.

Teine kutsikas siis 07.45, kaal 225 gr.

Kolmas kutsikas 08.10 ning kaalus 170 gr.

Neljas kutsikas 09.25 ning kaalus 177 gr.

Ja siis oli vaikus, enam kutsikaid ei tulnud. Aga Polly figuuri vaadates ning kõhtu katsudes ei olnud me veendunud, et poegimine on siiski läbi. Aga samas Polly olekust mingeid muremärke näha ei olnud, paanitsema me ei hakanud ja 14.20 tuli siis oodatud (meie poolt) tütrekese asemel nelja venna kõrvale viies poiss. Aga tore poiss temagi, kaalus 241 gr - seega kasutas kõhus juhust ja sai kaalus teistest edumaa.

Aga juba olid meil ka külalised kutsikaid uudistamas, Kirke sõbrannad Mona ja Hanna olid just tulnud gröönu koertega kärusõitu treenima. Pollyl oli küll heameel tervitada inimesi, kuid veel tähtsam oli talle kutsikate imetamine.


Kuna pikkusi me kutsikatel ei mõõtnud, siis sai etaloniks kutsikate suuruse kohta üks Kirke savist kunstitöö - mille praktiline kasutus peale ilu, oli seni minu jaoks veidi ähmane.


Aga kuna kutsikate majja ilmumine on meie tegemistesse uue ajalise augu löönud, siis lõpetaks hetkel blogimise ning suundun vatama - kas kõik kutsikad on terved. Üks suur oht on üleval, niinimetatud kutsikate äramagamine - kutsikad suudavad küll veidikese roomata, aga kui nad jäävad pikalt kutsikakasti ja imetava Polly vahele, siis...

Mainiks muidugi ühe väga olulise asja - selles, et Polly kutsikad nii tublid ja kenad on, lasub "süü" ka nende isal Unol(Flintstyle Dare Devi) kennelist Flintstyle. Aga pikemalt Polly kaasast lähipäevadel.

Esimesed treeningud sellel sügisel

Meie grööni koerte treeningud-õpetamised algasid sellel sügishooajal alles (kahjuks) septembri keskel. See oli ka üks põhjusi paljudest, miks me ei osalenud Toris BalticCupil.

Treeningud on meil väga algusjärgus. Distants ülilühike - 1,2 km. Koeri paneme käru ette vaid ühe paari. Ja kuigi peab selgus olema treeningute eesmärgis - milleks koeri treenitakse, kas sprindiks (näiteks 5 km läbimiseks) või siis pikemateks matkadeks, siis täit selgust pole selles endalgi veel. Kirjanduse andmetel (kahjuks eesti keeles veel ei ole muu maailma tarkusi) peaks iga treening (või treeningtsükkel) keskenduma kas kiiruse, vastupidavuse või jõu treeninguks. Tegelikkuses ma ei oskagi ütelda, mis konkreetselt toimub. Esmalt on kärujuhtide ehk siis minu, Pille ja Kirke kaalud erinevad. Ka meie sõidukombed on erinevad, kes annab vahel jalaga hoogu, ergutused on erinevad jne.

Eesmärk on nädalas vähemalt kolm korda treeninguid teha ning loomulikult kõik koerad siis paaris läbi jooksutada (välja arvatud Torbik...). Kuna aga liikuvaid gröönusid on 9, siis 1-2 koera saavad kaks sõitu (esmajoones Daron ja Esme - meie eliitkoerad). Ja vahetame paarilisi, kuigi tegime juba paar viga - pannes kokku eri aedikute isased (Daricule ja Ellardile see ei sobi).

Tavaliselt alustame sõite Bamse ja Daroniga. Daron on superkoer. Pidev kiirus, taiplikus käskude täitmises, teejälgimine ja Bamse õigel teel hoidmine. Bamsel on suisa raske, sest et suvega on ta kõvasti massi kogunud. Ja seetõttu vahel Daron veab suisa üksi, Bamse kappab mingi aeg lõdva ühendusega kõrval.

Meie maja ees on nüüd uus kõvakattega tee, tõsi küll - peab ettevaatlik olema, sest et tee tase on nüüd kõrgemale rajatud ja eurokraav on järsk ja sügav. Seega liialt tee äärde sattununa võib

käru kraavi sattuda ja külili lennata. Meie naistepere proovis igatahes ka teekõrvast sõitu... Koerte peamiseks treenijaks ongi kujunenud Pille, aga ka Kirke on tubli koertega kimaja.

Ellardiga aga juhtus see häda, et panime ta teise aediku Daroniga kokku ja Ellard ei tahtnud siis sõita (suvel olid meie isaste seas väiksed jõujoonte selgitamised paaril korral). Aga Pille lohutas ja rahustas siis pikemalt Ellardit.

Ning Ellard ja Silva olid jälle üks tore paar sõidus, tõsi küll Ellard jõupurikana peamiselt vedamas, aga Silva oma kogemuste ja intelligentsi najal jälle hoidis rakendit õigel teel.

Kokkuvõtteks - kõik koerad on toredad ja täis indu sõitudele minekuks. Vaja vaid treeninguid.

Kokkutulek

03.09.2011. a oli kennel Skylinedog kuldsete retriiverite kokkutulek Kisejärve matkarajal (Võrumaa). Kuna õigeaegselt blogi postitust ei teinud, siis ei hakka ka toredat üritust ebatäpselt meenutama. Oli kuidas oli, asjaosalised teavad kõige paremini ja ükski väeti sõna - toimunut kõige täpsemalt ei meenuta. Aga siiski mõned pildid (kahjuks needki ajalises järjekorras sassis). Rohkem pilte leiab meie Picasa albumist (koos nimedega).