Läksime täna õhtul siis oma tavalisele koertejalutamis retkele. Gröönud nagu ikka rihmaga minu ees - ja ise müta-müta taga kulgemas. Ei ole senini (peale talvise hooaja) lõppu probleeme olnud, et koerad ei veaks.
Kirke tuli rattaga ka meid saatma. Ei suutnud kiusatusele vastu hakata; küsisin Kirkelt jalgratta, istusin selga (vöörihma jätsin enda ümber - veorihma ei hakanud eraldi ratta külge siduma) ja panime minema. Algul tasasel maal pedaale sõtkuda ei olnud vaja, vedasid ühtlaselt ja mõnusalt. Siis tuli mäest laskumine - ohh häda - tänapäevastel ratastel jalgpidurit pole, surun siis nõka-nõka muudkui kätega käsipidureid, et mitte kihutada. Gröönudel nüüd väga suurt kiirust ka ei ole, vaba langemises võin neile ära teha.
Ja siis tuli üks natuke nukker moment jälle. Kui Torbik muudkui kappas edasi, siis Silval oli jälle vana vahetevahel väljatulev vimka; hoiab ennast hoopis tahapoole ja seetõttu ei vea pidevalt.
Millegipärast kahtlustan, et Silval on oma Rootsi elust mingid teistsusgused (negatiivsed?) kogemused igasugu asjanduste veos (kui jalgsi järel - siis töötab pidevalt). Nojah Racystari koduka piltides on Silva käru veos kuskil keskele rakendatud suure hunniku koerte seas. Äkki talle ikka ei sobi-meeldi esimene olla.
Aga eks Silval juba vanust ka, võibolla ta enam ei suudagi nooruslik-tormakas rebija olla? Vaevalt jõudsin sedasi mõelda (pani just pidurit, et rattalt maha saaks ja koerad paremal võsas oma joogi-sulistuslombi kätte leiaks), kui naks - ja veorihm oli koerte ülitugevast tõmbest katki. Veorihma otsas olev kummiosa oli mul juba nädal tagasi purunenud ja olin selle asendanud ekspandri kummi silmusega. Niipalju siis sellest kummist.
Aga polnud häda, koeri omavahel ühendav nahkrihm peab vastu - ja nii nad kahekesi siis sulistasid lombis, kuhugi kaugustesse nad vast kahekesi seotuna ka ei oleks jõudnud (võsa-puud takistavad).
Aga esimene rattasõit gröönudega oli tehtud.
No comments:
Post a Comment