vaid ikka omi koeri näitamas. Vastseliina laadal on saanud traditsiooniks näidata laada kultuuriprogrammi teise päeva esimese etendusena erinevaid koeratõuge. Kagu-Eesti Kennelklubi on selle näituse läbiviija. Ning Ülle Rauk oli seekord hommikujuht, kes siis platsile ilmunud koeraomanikku küsitles; Kes, miks, kuidas ... jne.
Ning iga koeraomanik siis tutvustas omi koeri (koeratõugu). Kuldseid oli platsil suisa 3, seni kui Pille jutustas kuldsetest koos Roosi ja Athenaga - demonstreeris Aino Ruudiga (Soulstone Rembrandt) sõnakuulelikkuse võistluse erinevaid elemente. Laupäeval Võru Karika sõnakuulelikkuse võistlusel said Aino ja Ruudi siis kolmandat korda võitja klassi võistlusel I järgu ja nüüd nad peavad võistlema hakkama Erivõitja klassis. Minu teada ükski teine Eesti kuldne ei ole veel nii kaugele jõudnud. Eks meilgi on veidi aimu sõnakuulelikkuse treeningute ja võistluste ebaõnnestumistest ja õnnestumistest (ühe suve osales Roosi edukalt Võru Karika võistlustel, kuid siis tulid kutsikad ja edasi...). Seepärast saan vaid "kadetsedes" pomiseda Aino ja Ruudi edu puhul "Vinge tulemus!"
Eks käisin isegi siis Silva ja Torbikuga platsilt läbi. Ikkagi grööni koerte esimene demo laialdasematele rahvahulkadele. Ohh - jutustada neist võinuks pikalt ja laialt. Kui ainult jutustada oskaksin. Õnneks tänu gröönude haruldusele, ei saa keegi eriti ütelda, et midagi valet oleks rääkinud.
Aga Silva ja Torbik olid tublid ja tahtsid ka rahva ees kuhugi suunduda - rihm pingul. Nii et nüüd pilte vaadates selgus, et koertetutvustuse tutvustaja Üllegi sattus nende teele ette.
Aga eks mõneti käisime sellel üritusel seepärast, et Torbikut sotsialiseerida - et ta julgeks ja oskaks olla erinevates uutes olukordades. Kahjuks oleme selliseid võimalusi gröönudele harva saanud lubada. Aga teiste koertega tutvumine läks siiski ülihästi. Kohtasime platsil paljude vanade tuttavatega omaaegsest Roosi koolituskambast - näiteks ühe pisikese berhnaga.
Aga oli teisigi huvitavaid koeri, panin siia blogissegi paar pilti ülesse, mida Kirke jäädvustas - kuni siis fotoka aku minestas.
Koer koera tunneb - selline ütelus olevat. Tuvusime platsil Torbiku eakaaslasega (ka üle aasta vana) siberi huskyga. Gröönud olid erilises vaimustuses kohtumise üle kelgukoeraga. Ja ka noor siberi husky (pärit Hellekantri kennelist) tundis gröönudes hingesugulasi-mängukaaslasi. Kahjuks pole pilti.
No comments:
Post a Comment