Gröönude aedik on ehituslikult veel suht algeline ja poolik. Vahetevahel selguvad selle nõrgad küljed. Ja mis peamine - aedik on ehitusjärgu poolest veel ühtse alaga ning koeri seal eraldi (Bamset emastest) hoida veel ei saa. Muidugi - võiks kõik kolm gröönut ketikoertena üksteisest eraldada, aga katsetan siiski esialgu erinevaid variante. (kuuldavasti - talumajapidamistes omal ajal pandi emased jooksuajaks kõrge laka peale elama, meil sellist võimalust ja tahtmist ei ole).
Variant 1 - mis kukkus kolinal läbi; tõstsime sauna eesruumi asjadest tühjaks ja panime Silva-Torbiku sinna elama. Bamse jäi aedikusse. Ojaa - seda hädakisa, mis mõlemalt poolt kostuma hakkas. Bamsel kaotas isegi oma häälevõimsuse - hakkas kähisema. Kui meie elamise esimesel korrusel neid hääli eriti ei kuule, siis ülemises magamistoas oli kuulda teatud ajaühikute tagant korduvat ulgu. OK - ise lepid sellega ja ise pead neid hääli isegi toredaks (kuigi Silva hääl on veidike räige tooniga), aga siis hakkad muretsema, et mida naabrid kuulevad ja selle mure pärast ei tule endalgi und.
Ning lund on kõvasti - aia kõrgus seetõttu kuskil 30 cm seetõttu lühem - Bamse leidis nõrga koha ja hopsti aedikust väljas ning asus truult saunaukse taha valvekorda.
Seega käiku läks variant 2; emased edasi saunaruumis ning Bamse asukoha valik saunaukse ees sai heaks kiidetud. Tõsi küll - ettevaatuse mõttes panin ta siiski pika metallketi külge (kuigi ta kuhugi mujale nagu ei tahaks minna, aga mine tea...). Koheselt saabus meie talu piirkonda vaikus.
Üldiselt ei pea lugu koerte ketis hoidmisest. Ikkagi liigutamisvõimalusi vähem. Kuigi grööni koerte jaoks on nende kodumaal ketis hoidmine täiesti tavaline.
Bamsel ei ole saunaesisel seni veel ka kuuti. Lohutan ennast sellega, et puht ilmaolude (vihma ju ei tule ja päike ei lõõska) tõttu ta seda ei vaja. Pealegi - ega siis kelguretketel kuute kaasas ju ei tassita. Ning grööni koerad on minu teada siiski ühed maailma vastupidavamad ja kohanenumad koerad, elutsemaks karmides arktilistes külmatingimustes. Kui Bamse meile tuli, siis ta alguses ei tahtnudki meie aedikus paiknevatesse kuutidesse ööbima minna - eelistas lumel magada. Aga siis võeti ta kampa - ja kõik kolm gröönut mahtusid seltskondlikult ühte kuuti.
Puht paljal lumel (ja kui kaua ühel kohal lebatakse, siis jääl) Bamse siiski ei ole. Õled-heinad sai laotatud sauna ukse ette. Tõsi küll, sügisel kogutud heinte-õlgede hunnik on katastroofiliselt vähenenud. Aga hädast aitas välja jõulu-aastavahetuse hooaja lõpetamine. Kuusk sai majast välja tassitud, põrnitsen seda - ja meenub, et kunagi nooruses sai ju talimatkadel alati telgi sisse aseme aluseks kuuseoksi otsitud. Seega - 2009-2010 aastavahetuse kuuseoksad leidsid koha Bamse lebamisasemeks.
Muidugi - probleeme on veel. Sauna välisuks on siiski kannatada saanud - Bamse poolse innuka püüdluse tõttu siseneda emaste juurde. Kruvisin siis ajutise, ukse turvamiseks mõeldud vineertahvli jupi ukse peale. Hommikuks olid sellest tükid järgi.
Ka sauna sisemuses on igavlevad gröönud ühtteist korda saatnud. Puidust aknalaud on küünte jälgedest täksitud. Selle saunaakna saatusest võiks veel pikalt ja laialt seletada...
Ning gröönud olid tabanud ka saunaseinas oleva valguslüliti funktsiooni - oma suva järgi panid nad siis tulesid põlema ja kustuma.
Emaste jooksuaja võludega kaasnevad muidugi nagu ikka ümbruskonna kosilaste külaskäigud. Kosilasi on järgi vaid kaks pisikest koerakest - üleaedsete naabrite Reku ja Pisikevalgekoer Holdi? Pressi? külast. Viimane poeb ka 10 cm laiusest aialipi vahest läbi ja seetõttu ei saa me ka oma eesaias turvaliselt end emastega tunda. Pisike koer küll, aga mine isahane tea.
Kokkuvõtteks võib öelda, et meie kunagine algne (kui ainult kuldsed retriiverid olid) koerapidamine oli ikka lust ja lillepidu, võrreldes tänaste tegemistega. Koos koerte arvu suurenemisega, uute tõugude lisandumisega, isase saabumisega emaste karja - oleme sattunud olukordadesse, mida ei osanud täpselt eelnevalt ette näha ja ei ole jõudnud nendeks ettevalmistuda. Koerad on vahetevahel oma tegemistes sammu ees inimeste valmisolekust. Aga eks kogemustega tulevad ka koerapidamisoskused.
Võtan mütsi maha koerakasvatajate ees, kes peavad koos isaseid ja emaseid koeri.
Aga eks õige maaelu ole ikka elades koos loomadega. Meil ei ole kanasid, lambaid, hobuseid - küll aga koerad. Koos koertekasvatamise muredega, aga ka muredest veel suuremate rõõmudega.
No comments:
Post a Comment