Nestor oli rõõmsameelne koer, kuid mida aeg edasi seda ärevamaks ta muutus. Arvatavasti tundis igatsust oma pere järele. Ja kui seltskonda saabus veel Artemis, siis oli ta kohati päris kimbatuses. 10-kuine Nestor oli nii kasvult kui hingelt juba tõeline vägev isane, kes tahtis koheselt tegutseda - sest Artemisel oli jooksuaeg alanud. Ja üllatav - muidu igasugu isaste suhtes tõrges Artemis oli samuti valmis... vist. Seda me lubada muidugi ei saanud ja hoidsime neid aastavahetuse pidustustele kulunud tundide ajal rangelt lahus.
Aga Nestori ärevust sai leevendada õuemängudega, seal oli ta väga energiline tegelane. Igatahes Athena-Roosi nii kõvad mängijad ei olnud. Aga kui Nestoril mängukaaslaseid ei olnud, siis võis ta pikaajaliselt menetleda meie hoovikaunistusi - hiiglaslikke veisekonte.
Väljas on paras pakane ning seetõttu mingeid erilisi koerapilte ei õnnestunud teha.
Hoopis mugavam on praegu koeri pildistada toas:
Aga lõpuks saabus Nestori pererahvas, koer oli üks suur rõõmurull põrandal:
Aga enne Nestori 300 km-st kojusõitu - prooviti koerast ka mõned asjalikud pildid teha - näiteks Nestor kaljukindla ja stoilise näitusekoerana. Regina ja Heigo olid teinud suure töö tema seismaõpetusel:
No comments:
Post a Comment