Pühapäeval siis toimus järjekordne õppepäev - rakendisportlastele. Asusin siis 2,5 tunnisele sõidule, et jõuda kella 1-ks Heimtali Viljandimaal. Kaasa võtsin Silva ja Torbiku. Aga juba enne Võrut pidin kahetsema. Torbik ropsis auto täis. Esmakordselt, aga palju tal neid autosõite ja seega võimalusi selleks ikka olnud on. Sain suuremast saastast lahti, aga peale mõningast sõitu - uus autokaunistus.
Tänu sellistele asjaoludele jõudsin siis hilinemisega kohale. Kunagise koolimaja saal on paksult rahvast täis. Aga oli ka mõni üksik seisukoht. Oma teadmisi jagas Helle Kaljula kennel Hellekantrist. Aga loengut siin ümberjutustama ei hakka, õppepäevi tehakse veel, arvatavasti on huvilistel edaspidigi võimalus kuulata ja õppimas käia.
Üritust aitas korraldada Viljandi koertekool. Pakuti teed ja imehead suppigi. Ning pärast näidati väljas muidugi erinevaid liikumisvahendeid. Rahvast oli palju, eriliselt näidissõite ei tehtud (puudus ringrada jne). Aga ärandasin korraks koos oma gröönudega ühe pisikese ja kerge, kuid mõnusalt juhitava ja erilise disainiga "tõukekelgu".
Aga üldiselt vaatasin, mida teised teevad. Torbik ja Silva sotsialiseerusid erinevate koeratõugudega. Lisaks siia kokku tulnud neljale kelgukoeratõule - näiteks Slk-dega. Silva oli neid muidugi oma kodukennelis näinud, aga Torbik oli siis veel noor.
Link pildile sellest siis siin.
Kuna ise ei pildistanud, siis viitan veel sellele albumile. Ja lisan ka veel asjakohase blogikirjutise.
Igasugustest asjandustest meeldis mulle aga pisike matkakäru. Selle olla teinud Sulev. Aga ta tegevat ka teisi liikumisvahendeid tellimustööna. Sulevil oli minu jaoks veel üks vaatamisväärsus, tema tööliini alaska malamuut. Minusuguse võhiku jaoks oli ka välimikult igavesti vinge koeraga ja kui teeb veel tööd ka, mida siis koeralt rohkem ikka tahta. Muidugi näha sai ka ühte teist igavesti sümpaatset ja väärikat isast alaska malamuuti. Elavat siin veidike aega - igasugu baltikumi näitustel vaja hästi esineda ja vist tegevat mitmekesisemaks ka eesti malamuutide veresid.
Nagu ennem mainisin, siis kogunemiskohaks oli Heimtali ülemöödunud sajandist pärit koolimaja. Maja perenaine proua Anu Raud oli ka kohal, selgus et tegemist on suure koerte sõbraga. Aga muidugi tuntakse Teda siiski eesti ühe parema tekstiilikunstnikuna. Tema tegevustest saab lugeda siit. Seepärast tundus mulle väga sobilik olevat kingitus - Helle andis üle kotitäie alaska malamuudi karvu.
Sain siis sellest päevast palju uut jälle teada. Ka koerad, tagasiteel magasid muljete külluse väsimusest kui notid. Ei mingeid pahategusid enam.
No comments:
Post a Comment