Argipäevad

Vahel on blogis kirjutamisest ka kasu. Viimati sai veidi halatud, et koostöö grööni koertega on kiiva kiskumas. Seda juhtus lugema Helle ja kes siis ka koheselt helistas nõuannete andmise eesmärgil. Kuna meie taluõuel on kohati mobiili levi kehvavõitu, siis ei tarvitsenud ma just kõigist nõuannetest aru saada. Ja raske on ka kõigest aru saada, kui kogemusi vähe.

Aga põhiline mure oli, et ega ma koertel igapäevaste rakendivedamistega liiga ei tee. Mitte niivõrd füüsilise koormuse mõttes, kui just sellega, et võin koerad ära tüüdata - teha veo neile ebameeldivaks. Sest et koerad ei ole siiski hobused, kes võivad ühte ja seda sama teed päevade kaupa läbida. Jne.

Egas midagi. Oleme korrigeerinud veidike omi tegutsemisi. Ära oleme jätnud gröönude igapäevased väljaskäigud; kas siis lihtsalt jalgsi, või kelguga või suuskadega. Jätame nad aedikusse. Ehk hakkab neil "kade", et kuldsed ja meie teeme midagi põnevat kuskil. Muidugi mure siiski jääb, et liigutada saavad nad vähe.

Aga nädalavahetustel siiski toimuvad ka kelgusõidud. Pealegi, eks meil käib külalisi, kes tahavad kelgukoeri tegutsemas näha. Eks siis eilegi viisime Lasse pere kelgutama. Ja põhiliseks sõitjaks oli siiski Kirke:

Kirke on kerge, talle meeldib kelgutada ja koertel meeldib temaga kelgutada. Torbik areneb, veab enamjagu aega täisjõuga ja isegi tee äärsed ahvatlused köidavad teda harvem. Ka Silva on hakanud kosuma. Kui vahepeal löntsis ta Torbiku järel, nöörgi vahetevahel lõdvalt järel ning kodunt kaugele minek tundus vist sunnitud tegevusena, siis nooruslikult ulja Torbiku entusiasm nakatab tedagi. Tegelikult - vahel on tunne, et Silva tunnustab Torbikut juba täiskasvanud koerana ja isegi näeb temas juba karjajuhti. Ja tõesti, minu silm ei ole näinud teda enam Torbikut karistamas-õpetamas.

Oleme oma kelgutamise ka veidi lihtsamaks teinud. Koos kelguga saime igasugu köiejuppe karabiinidega. Ühendasime algul ka koerad üksteisega eest kinni - kaelarihmasid pidi. Aga kui meie rakend siis sattus teelt kõrvale lumevalli, siis tekkis üks suur pusa - koerte käpad-kered olid mässitud köitesse. Aga jätsime selle ühenduse tegemata ja kuidagi tundub, et nagu oleks hoopis parem liikumine:

Kirkele on hakanud meeldima ka temast nooremaid lapsi sõidutada:

Olen veidike kogunud maailma kuulsate kelgukoerte rakendi omanike kirjutisi internetist. Et üks mõttetera oli umbes midagi sellist; et kui mingid meetodid annavad tulemusi, siis annavad need meetodid tulemusi ka järgnevatel aastatel. ja kui miski ei õnnestu, tuleb otsida uusi lahendusi.

Panen siia blogisse kirja ka tühiseid asju, sest et inimmälu ilma ülestähendusteta on nõder. Aga äkki on neid asju vaja kunagi meenutada?

Meie tavaline kelgutee pikkus on kokku 4 km (edasi-tagasi Pressi külla). Tegelikult me ühe hooga ei olegi pikki maid läbinud, pool kilomeetrit järjest olen ehk kahte koera oma raskusega koormanud. Ja siis ka, kui mäkketõus - proovin joosta, et koertel kergem oleks ning tasasel maal annan jalaga hoogu. Häda muidugi selles, et ise ei jõua tempot arendada - eriti kui mäkke minek. Kirke siiski on ühe hooga sõitnud ka 2 km koju.

Tundub, et iga lühike sõidulõik vajab maksimaalset tegutsemist. Uimerdama ei tohi jääda. Vist ei tohi ka seisakuid liialt pikalt teha, koerad hakkavad muu ilma vastu huvi tundma. Aga samas nad ka lõõtsutavad seisakute ajal, keel suust väljas.

Raske dilemma; koerad vajaks liikumist, et saaks tugevamaks. Aga väga palju ei tohi rakendis olla, võib kelguvedamis isu "vedru" puruks keerata.

Tegelikult ma ehk annan gröönudele ka liialt vabadust. Usun, et kui hoiaks neid kogu aeg ketis, siis nad tunneks ülimat rõõmu, kui saavad kelgu ette. Hommikuti-õhtuti lasen ma nad ka omapäitsi meie maja kuldsete eesaeda vabalt ringi tormama. Neil on vabadust ka oma laudamüüri piirde seas, aga see on nende pesa - isegi ihuvajadusi nad ei taha seal teha.

Mida rohkem asjaga tegeled, seda segasemaks asjad lähevad.

Aga üks väga õigeaegne õpetus Hellelt veel; koertele tuleb peale sõitu anda juua ja seda soovitavalt rasvaveena. Ja koertele meeldib see väga.