Demosime oma külalistele omi kelgusõiduoskusi-kelgukoeri ja lasime neilgi jupiti asja proovida. Külalisi oli mitu satsi ja seetõttu said neist vaid kümmekond veidikese liikuda koertega. Ja seda erineva eduga, arvatavasti enamik võis ehk pettuda?
Silval veel jooksuaeg ja sellega proovin seletada Silva ootamatut tõrksust kelguveo vastu. Lähen siis hommikul aedikusse, et talle rakmed külge panna, hoidub kõrvale. Paneme aga siiski Silva ja Torbiku kelgu ette, ja ohh imet - Silva järel kohati veorihm lõdva ja Torbik siis põhi vedaja. Muidugi mitte neil juhtudel, kui ta tee kõrvalt teekõrvast otsimas on. Aga esimese külaliste kambaga saame enam-vähem Pressi küla edasi-tagasi tee läbitud (4 km), kui saabub järgmine ja ülejärgmine külaliste seltskond. Ja peame ikka kõvasti vaeva nägema, et Torbik-Silva uuesti kodunt eemale pörutaks. Millegipärast nad seda ei tahtnud... OK - piirdume siis kodu ligidal edasi-tagasi kulgemisega.
Mõneti sõltub koerte kelguvedu ka sellest; kes nende taha asub. Nii mõnigi kasvõi koerakauge inimene saab ootamatult kõva hoo sisse. Pille vennanaine leidis ootamatult ennast keset Pressi küla, kuigi niikaugele meie gröönud kunagi ei olnud jõudnud. Samas mõne teisega; koerad algul meie õhutusel ehk liiguvadki edasi, aga kui võõras ikka ei kilju õigestviisi taga; hopp-hopp-hopp või minu moodi kõukõukõu või midagi veel seletamatut - siis õiget sõitu ka ei ole. Nojah - mäest alla siiski saadakse, aga ka siin on vaja Torbiku suunamist - vasak või parem või stopp.
Pille arvates - osad inimesed loomupäraselt (näiteks üks endine hobuseratsutamisfänn) tunnetavad koeri ja koerad neid ja seetõttu ka koostöö sujub.
Teistel aga vist seda koeratunnetust ei ole. Ja kuna ka meie koerad ei ole nii tugevad kahekesi ja õiget kelku ei ole ja eks väljaõppe algusjärgus ja võibolla isegi ekslik, siis ei tule ka õigest sõidust midagi.
Otsustasime, et pakume koertele midagi muud (Skijoringut ehk suusavedu) ja pühapäeval ajan endale suusad alla ja gröönud ette ja kakerdan siis koduväravast Vastseliina-Haanja maanteele. Ja uhh, järsku leian ennast täis kiirusel mööda maanteed kihutamas. Aga kui vasak suusk on teeääre sügavamas-puhtamas lumes ja lippab kui põrguline, siis parem suusk mahub vaid maanteele ja seal on lume alt kruus pidurdamas. Ühesõnaga - otsustasin loobuda täiskiirusel sunniviisilisest suuskadega spagaadi tegemisest ja viskusin ise pidurina teele pikali.
Aga Pressi küla külateel sai juba sõita. Üks mäest laskumine oli päris hirmus. Kartsin juba et põrutan täishooga koertele tagant sisse. Arvatavasti seda ohtu saab leevendada õige veorihma pikkusega, aga see on mul teadmata.
Aga laseks siis piltidel enda eest rääkida;
Siiski seda peab eraldi mainima, pean ka ise suusatamist õppima. Kunagi nooruses sain ehk klassika suusatamissammu enamvähem selgeks ja eks omal ajal mägedes ka laiade "Beskid" suuskadega talvematkadel sai käidud, aga sellest uisusammust ei tea suurt midagi. "Uisusammus?" mäkke rügamine või isegi tasane maa, mis ebaühtlaselt lumega kaetud - on minu jaoks üks suur vaevanägemine ja jõuraiskamine.
Kui meenutada lähiminevikku, siis kuskil koerakrossi võistlusel mõõdukas sörk koerte järel oli lihtsam tegevus, kui selle talve suusaproovi algus.Tegelikult võinuks sellest esimesest skijoringu katsetuse päevast rahuloluga rääkida, kui ei oleks lõpus sattunud uue jama otsa.
Otsustasin tagasi jõudes, et taluväravani me mööda maanteed ei sõida. Et peale eurokraavi on paralleelselt maanteega vaja rajada oma suusajälg. Tõmbun siis teelt kõrvale ja alustan uues kohas edasi kulgemist. Aga koerad tunglevad minust paremale maanteele ja ei taha kuidagi minu ees puhtas-sügavas lumes rada rajada. Karjun küll - vasak-vasak-vasak, aga sellest käsklusest seni (minu arust) aru saanud Silvagi ei taha mind kuulda. Tirin veorihmast jõuga neid enda juurde ja lükkan siis edasi - aga hopp-hopps ja koerad jälle maantee poole roomamas. Siis tuleb ka elektripost ette ja üks koer libiseb eurokraavi ja kõige lõpuks kiljub Torbik, sest et veorihm on kõige õnnetumal kombel tema jala ümber ja teises otsas sikutab Silva Torbikut ja ja ka kuidagimoodi Torbiku jalga eri suundades. Ja mina olen selle Torbiku liikmete rebimis kolmnurgas oma pidur. Kuidagimoodi saan ise suusad jalast ja harutan koerad lahti ja longin lööduna koduväravast sisse.
No comments:
Post a Comment