Niisiis jõudsime kelguga koju. Panime siis Pillega Torbiku ja Silva selle ette ja sõitsimegi. Ei mingit probleemi. Koerad vedasid koos ilusti. Ainult, et pidime üksteist järgi ootama, seni kuni lonkides-joostes ootavale kelgujuhile järele jõudsid ja siis ise proovi tegid. Seetõttu ei näinud ma seda, kuidas Pille koos kelguga külili käis, et mäest laskudes oli kelgu risti teega visanud.
Kelgul on ka kaks pidurit, kasutame seda tõsisemat metallist, sest kummist kergpidur tundub meile hoopis segav asjaolu olevat ja lükkame selle hoopis jalgade eest eemal olevasse asendisse. Muidugi, eks me õpi edaspidi, kuidas seda käsitseda - õigemini jalastada.
Ning näeme veidi ka vaeva kelgu tassimisega, sest paarisaja meetri pikkusel kruusa tee lõigul ei taha kelgu jalaseid kulutada.
Ühel argipäeva õhtul tulevad meile külla Mati ja Maris (koos metssea praega, mmmm...) ja viime siis nemadki kelgusõidule. Eks algul oli veidike jamasid ka, koerad ja rihmad läksid mitmel korral sassi ja kuna valgustuseks oli vaid täiskuu, siis alati ei saanud jamale jaole.
Aga täiskuu öös kelguga kulgeda on päris omaette fiiling...
Maris aga suutis koerad päris kiiresti liikuma panna, et kelk sai vaevu liikuma, kui Maris kiljatas, sellepeale koerad lisasid tampi ja Maris häält ja koerad tampi ja Maris häält ja nii nad üksteist võimendades meie eest kadusid.
Ja meie retke lõpetas Kirke, kes siis meie raja viimasest mäest (mis on ka kõige järsem- pikem) alla sööstes, sai samuti tunda kelguga külili kukkumise rõõme.
Aga kõigil õhtutel ei olnud kuud, rada ka jäine (koertelgi ees jooksmisega raskusi) ja vaja oli selgust saada meie koerte individuaalsetes rakendiveo raskustes-tõrgetes. Ja nii läksin siis mina Silvaga üksi omaette jalutusteele ja Pille Torbikuga meie igapäevasele jalutusteele. Pillel-Torbikul ei tulnud sest midagi välja, Torbik keeldus ilma emmeta edasi liikumisest. Mina tegin küll kavandatud raja läbi, aga kui enamik aega isegi Silva oli minu ees kulgemas, siis vedu ei olnud. Ainult tagasitee viimasel 10 meetril pinguldus rihm.
Ja Silva saba oli jälle uhkelt üleval keerus alles siis, kui Torbikuga uuesti koduses aedikus kokku said.
OK - uuel õhtul uued katsed. Pille siis Torbikuga kõndimas. Mina Silva ja Roosiga (jooksuaeg algas 6. jaanuaril). Kuskil ka Athena ning 2 pisikest Roosi peigmeest. Aga kõndisime tuttavat teed pidi - aga kambas. Ja Torbikuga oli kõik korras, vedas Pillet kui põrguline. Minul nii hästi ei olnud - tugev tõmme puudus, aga edasi me liikusime ja see on esialgu peamine.
Ahjaa - ka Athena suutis näidata oma sõbralikku "rahusobitavat" meelsust ja tegutsemist. Järsku kuuleme pimedas öös koerakakluse pureluse hääli. Meid takjana jälitavad pisikesed isased olid üksteise peale tigedaks saanud. Aga uudishimulik Athena jooksis poiste juurde ja läbis oma laia rinnaga pureleva puntra ja koheselt saabus ka rahu.
No comments:
Post a Comment