Linnukoerad ja veokoerad

Blogi kirjutades näen vahel kurja vaeva - otsides pealkirja. Aga pühapäeval käisid meil külalised Tartust; Henrik ja Triinu koos oma kuldse retriiveri Sissyga ja inglise springelspanjeli Delluga. Laenasin siis siinse blogi jaoks pilte ja ka pealkirja nende fotoreportaažist (Foto24.ee) meite pool.

Meie Henrikut ja Triinut seni ei tundnud, aga mulje jäi, et nemad meid mõneti küll: blogi kaudu, ning nagu selgus suhtlevad nad Tartus kuldsete kasvataja Merikesega ja mis peamine - nende veidi üle aasta vanune kuldne Sissy on ostetud Livialt kennel Guldfynd`ist. Sealtsamast kus Roosi ja laskudes nüüd segastesse tuletistesse sugulusastmete alal - siis Sissy najal võime veidi kujutleda Athena ja Kauko järglasi. Nimelt Sissy on Athena vanaema Lexy kombinatsioon Kaukoga. Väga kena koer.

Kuna külalisi huvitasid meie gröönud, siis ajasime kelgu välja ja läksime suisa suurele teele edasi-tagasi kelgutama. Laupäeval oli suur lumesadu ja kruus ei seganud tänu sellele sõitu ja tegelikult oli meie tavaline Pressi külla minev tee lumest umbes.

Mis meid hämmastas - Henrikul ja Triinul oli kelgu juhtimine esimestest hetkedest selge. Muidugi pärast selgus - tegemist on ekstreemsportlastega. Nimelt neelab nende vabast ajast suure osa jalgrattaga mäest allasööstmine ehk siis downhill. Ja se on ohtlik ala, igatahes Internetist otsides sattusin Seesami kindlustustingimustele, kus selle ala harrastajaid ei tahetud kindlustada. Nojah - ka meie külalistel on olnud karme kogemusi... eriti eesti hetkel ainsa downhillitaril... Ning Sissy ja Dellu pidavat ka kaasa lööma, tõsi küll - ilma jalgrattata. Nii et sealt siis osavus kelgu ja koerte käsitsemises.

Ok - meie koertega veel suuri kiirusi ei saavuta, hoopis anna ise jalaga hoogu, et koerad kiiremini liiguks.

Siis tegime väikese vea. Võtsime ka oma linnukoerad vabasaatjatena välja.

Roosi oli nii huviline, et liitus meie seltskonnaga üpris kiirelt ;


Kohale jõudis ka Athena;

Lõpuks olid meie veokoerad ümbritsetud linnuparvest, ehk siis linnukoerteparvest.

Selline koerterohkus hakkas juba meid häirima ja hakkasime neid toimetama koduaeda tagasi. Mõni aeg hiljem, aga nägime ehk selle päeva neljandat autot, kes teed kasutas. Roheline žigull - noored poisid peal, sõitis meid nähes pidulikult läbi paksu lumevalli kahe rattaga eurokraavi. Mõne aastaga juba 3-s auto, kes leiab täpselt sama koha lume alt üles - tõeline Bermuuda kolmnurk autodele. Kaevasime siis selle ühe külje enamvähem puhtaks ja õõtsutades tõstsime ta teele tagasi.

Seda juhtumit mainin ma seetõttu, et Pille läks hiljem õhtul koertega jalutama Paloveere teele ja mida ta siis nägi; seesama autoseltskond (+ veel noori) kimasid ringi - auto taga lohisemas hobusesaan reisijatega. Ja ega palju puudu ei olnud koerterakendist, seltskonnaga jooksis kaasa ka "hundikoer".

Mõned pildid tegime ka ise, sattusime jutustama koerte omapäradest ja kuna Dellule pidi meeldima sülekoera tunne;
siis ka Sissy ja Roosi sai sülle võetud;